Ma mäletan, kuidas ma kunagi käisin siin iga natukese aja tagant vabandamas, et ma jälle kirjutamisse nii pika pausi olen jätnud. Seekord ei oska nagu millegi pärast vabandadagi. Esiteks pole suurt millestki kirjutada, sest need asjad, mida hingelt ära tahaks, ei kuulu siia blogisse, vaid saavad kõneldud kuulavatele kõrvadele. Teiseks tundub tihti, et töö ja kodu on olulisemad kui blogi. Mis iseenesest on mõneti kurb, sest kunagi polnud palju asju, mis mu jaoks mu sisemisel väljamõeldud skaalal oleks olnud olulisemad. Kirjutama pidi. Isegi kui see halvasti välja kukkus. Praegu aga pean töö juures noore juhi päevaraamatut ja kirjutan sinna pseudoprobleemidest, mis mind argipäeval kaheksast poole viieni endast välja ajavad. Hästi imelik on mõelda, kui palju asju on inimesel õppida (eriti kui arvestada, et inimene ei teadnudki kunagi, et tal selliseid asju vaja teada on). Ma pole väga ammu lasknud ennast nii mugavustsoonist välja lükata kui oma uue tööga. Päris raske on seitset (ja vars...
Postitused
Kui ma täna suudan ilma pingutamata ja isegi arusaamata inimesi solvata, siis eile oli mul vähemalt best of all worlds. Pikutasin oma nummu kodu diivanil, pea Mihkli süles, kaminast õhkus soojust ja kuulda oli tulepraksatusi. Minust teisele poole jäi aga avatud aken, kust tuli karget õhku ja kaugeid linnahääli. Mina olin täpselt selle kõige vahel ja tundsin, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean. Ma pole hässsti ammu niimoodi tundnud. Pärast Tartust ärakolimist kindlasti mitte. Ja kui ma oleksin aknast näinud, et täht langeb, ei oleks ma osanud soovida muud kui veel selliseid hetki.
To Sir Terry Pratchett
“All right,” said Susan. “I’m not stupid. You’re saying humans need… fantasies to make life bearable.” REALLY? AS IF IT WAS SOME KIND OF PINK PILL? NO. HUMANS NEED FANTASY TO BE HUMAN. TO BE THE PLACE WHERE THE FALLING ANGEL MEETS THE RISING APE. “Tooth fairies? Hogfathers? Little—” YES. AS PRACTICE. YOU HAVE TO START OUT LEARNING TO BELIEVE THE LITTLE LIES. “So we can believe the big ones?” YES. JUSTICE. MERCY. DUTY. THAT SORT OF THING. “They’re not the same at all!” YOU THINK SO? THEN TAKE THE UNIVERSE AND GRIND IT DOWN TO THE FINEST POWDER AND SIEVE IT THROUGH THE FINEST SIEVE AND THEN SHOW ME ONE ATOM OF JUSTICE, ONE MOLECULE OF MERCY. AND YET—Death waved a hand. AND YET YOU ACT AS IF THERE IS SOME IDEAL ORDER IN THE WORLD, AS IF THERE IS SOME…SOME RIGHTNESS IN THE UNIVERSE BY WHICH IT MAY BE JUDGED. “Yes, but people have got to believe that, or what’s the point —” MY POINT EXACTLY.” Ma pole kunagi ühtegi Terry Pratchetti raamatut lugenud, aga ma arvasin...
Need hetked on nii ägedad, kui sa järsku avastad enda juures mingi sisemise arengu. Taipad, et sa oled kuidagi inimesena pädevam, saad eluga paremini hakkama. Et kui keegi tuleb sulle rääkima, millestki, mis ta sinu suhtes valesti on teinud, siis sa ei ütle: "ah, pole hullu! Sa ei pea sellepärast vabandama." nagu ma tavaliselt teen, vaid ütledki, et see tegi meele natuke kurvaks ja et sa muretsesid sellepärast. Ma muidu ei ütle seda. Ma alati lepin inimeste ja nende käitumisega. Enamasti teeb see elu väga lihtsaks ja mugavaks. Aga vahelduseks on hea tunne avastada, et ma oskan mõnikord enda eest seista ka.
Parimaid palasid sünnipäevaõnnitlustest: (PS! saladuskatte all võin öelda, et need on tegelikult kõik ühelt ja samalt inimeselt, kellel tuleb ilusate asjade ütlemine nii loomulikult ja ilma mingi vaevata) - "Palju õnne kallis Susanna! See on nii äge, kui palju sa suudad v äljapoole õnne ja head kiirata. Ma loodan, et maailm ja inimesed vastavad sulle alati samaga. Sest nii peaks olema." - "Su nime kõrval on tort, mis näeb välja kui kroon (ma pole kunagi teistel näinud seda). See on nii teenitult kuninglik" - "Ja see on ka ikka hämmastav, kui nooreks sa said"
See on hässssssti-hässssssti tore, kui sa oled tööl ja sahmid igapäevaselt asjalikult ringi ja istud koosolekutel ja koolitustel ja siis avastad, et su vana hea rahvatantsujuhendaja, kes on sulle tantsimise ABC selgeks õpetanud ja "tants on nähtavaks muutunud armastus"-suhtumise sisse juurutanud, on sulle helistanud selleks, et kontrollida, kas sa ikka ta 75ndale juubelile oled minemas. Hea on teada, et oled kellelegi mingil hetkel korda läinud. Sest tegelikult on sul endal juba ammu salaja plaanis sinna sünnipäevale kohale ilmuda, isegi kui eraldi kutset poleks saabunud. Eelmine Leida juubel möödus küll suures pisaratemeres, sest mitte keegi meist neidudest ei suutnud talle ta sünnipäevakaarti ette lugeda. Ainuüksi lugu sellest, kuidas Leits meid pastlapaelu õpetas siduma, läks meile nõnda hinge, et lihtsam oli pisardada, kui kõikide külaliste ees paari rida ette lugeda. Tahaks selleks korraks ka mingi hea loo meelde tuletada. Kas just pisarakiskuja, aga... Loodame, et m...
Mõnikord tuleb mul kõige ootamatutel hetkedel peale e xtreme case of Tartu igatsus ja siis ma ei oska sellega absoluutselt mitte midagi peale hakata. Elu võiks mõnikord pakkuda lühiajalisi tagasirändamisvõimalusi. Et ma näiteks võiksin korra nädalas pooleks tunniks oma Tartu ellu tagasi minna. Lihtsalt kosutuseks ja meeldetuletuseks. Sest praegu käib see nii, et ma istun rahulikult töö juures, klõbistan oma asju teha ja kuulan taustaks muusikat, kui järsku ilmub playlist 'i Mumford and Sons oma Dust Bowl Dance'iga ja ühe hetkega tulevad mulle meelde kõik Tähe pesas peetud sisemonoloogid ja pimedad õhtud, mis mulle isegi kogu oma melanhoolsuses meeldisid, aga koht, kus need tunded varem olid, kisub kuidagi. Need õhtud olid minu jaoks üksindusega hakkamasaamise hetked, mil ma mõnikord enda üle isegi natuke uhke olin, et ma seda kõike nii hästi handle 'isin. Paljud inimesed ei oska üksi olla, aga ma sain sellega väga kenasti hakkama. Ma ei tea, kuidas neid minevikuigatsusi ...
Lõpetasin just ühe raamatu lugemise, mis viis mind tagasi ekslema minu armsa book journal 'i lehekülgedele. Leidsin sealt ühe tsitaadi Haruki Murakami "Sputnik Sweetheart'ist", mis oleks täpselt nagu mu enda käega viimaste nädalate jooksul kirjutatud: "Sometimes you're just the sweetest thing. Like Christmas, summer holidays and a brand-new puppy all rolled into one."
#ilusluuletus
ROHKEM POLEGI VAJA kui üks luuletus päevas ja õige pea on mu seinad kirjatud siis kolin välja ja annan toa üürile kirjaoskamatule kaunishingele kes peab mu luuletusi vanamoodsaks tapeedimustriks -Riina Ruut
1337
Mulle meeldivad need õhtud, kui Mihkel sahmib köögis, teeb süüa ja on oma muusikaga omas elemendis. Ja mina olen samal ajal diivanil sarmikalt laisk, lugedes raamatut, vanu kirju või kolades oma kurgivee seltsis tumblri parimates osades. Aga ma kahtlemata küsin alati, kas ma saan Mihklile söögitegemisel kuidagi abiks olla. Enamasti lihtsalt selleks, et viisakas olla, aga mõnikord isegi mõttega, et võiksin päriselt kasulik olla. Need tunduvad alati olevat need hetked, mida pisikesed tüdrukud ette kujutavad, kui nad mõtlevad, millised nende tuleviku tööpäevade vabad õhtud välja näevad. Milline see oma kodus olemine välja näeb. See on täpselt see õige õdusus. Nendel hetkedel on mul mu Tallinna kodus sama hea olla kui oli Tähe tänava pesas viimasel talvel.
mis sa täna lumes nägid?
Leidsin just enda Twitterist selle küsimuse. Väga täpselt tänasesse päeva, sest ööl vastu tänast hommikut tegin ma oma silmad lahti vaid selleks, et leida akna tagant valge pehme lumeunistus. Ja mida ma siis selles lumes täna nägin? Küllap ma nägin paljusid erinevaid asju, aga peamiselt siiski palju ja veel rohkem rõõmu. Täna on mind ees ootamas üks igati, igati hea päev. + ma käisin eile Erki ja Mihkliga batuuditrennis, nii et.. jep. See peaks juba ise enda eest rääkima, kui tore mul oli.
Tead, Merilin, ma reisisin täna ajas tagasi. Sinuga koos. Ma lamasin oma Killu kodu pimeda elutoa põrandal. Paar küünalt põles siin-seal ja loomulikult jõulutulukesed aknalaual. Mu Spotify playlistist hakkas mängima Death Cab For Cutie Transatlanticism ja ma jõudsin üsna ruttu ajas mõned aastad tagasi oma Kose kodu tuppa, kus me sinuga talveõhtutel istusime ja ebavajalikult suurtes kogustes OC-d vaatasime, veel suuremates kogustes Cocat jõime ja literally hunnikutes komme sõime. Sulle endale ei meeldinud Death Cab, aga sulle väga meeldis, et mulle meeldib. Ja sa arvasid, et minust ja Seth Cohenist saaks ideaalne paar. Ja ma uskusin sind. Eriti veel sellel teismeliste poisteprobleemide ajastul. Meil oli alati liiga palju jutte, mida rääkida ja ometigi suutsid sa sinna vahepeale veel mind ropendama õpetada. Võimalikult koledalt. Mida rõvedam sa suutsid olla ja mida julgemalt ma sinu sõnu järgi julgesin korrata, seda naljakam meil oli. Siin pimedas toas pikutades tundub see natuke nagu...
Te nõuate mult juba viimased kaks nädalat blogipostitust, aga mis ma oskan kirjutada... "no kirjuta, mis vahepeal juhtunud on!" Mis siis vahepeal juhtunud on? No näiteks Mihkel on vahepeal juhtunud. Ilmselt paljude jaoks ootamatult, aga it's not like we saw it coming. Võiks ju arvata, et me tegelikult üldse ei sobi, sest tema on suvi ja mina olen talv, tema on all white , kui mina olen igavesti all black ja tema tahaks endale kassi, kes kõnnib omapead, samal ajal kui mina tahan uksele vastu lööberdavat basset hound 'i nimega Musi. Aga nagu ma olen alati arvanud, siis klišeed ei valeta kunagi ja vastandid tõepoolest tõmbuvad. Pluss keda huvitavad need vastandused, kui me leiame mõlemad rõõmu jaburatest multikatest, saame koos läbi lugeda kõik maailma raamatud, teha Guy Ritchie maratone, süüa idiootsetes kogustes banaane ja pannkooke (kui me muidugi jaksame) ja jagada Harry Potteri nalju, et mõlemal hea tuju oleks. Ja kuidas ma saaksin mitte kalliks pidada inimest,...
Kirjutasin täna Katile vist oma elu kõige pikema sõnumi ja kui Mihkel mult selle peale küsis, kas kõik viie sõnumi 140 tähemärki said täis, vastasin ma talle oma tänase päeva kõige armsama lausega: "Kati jaoks ei saa mu tähemärgid ever otsa". Ja nii ongi. Nüüd ma ainult ootan, et ma suudaksin leida selle ühe päeva, kus ma talle Tartusse külla lähen ja me saame jälle rääkida helgest jaapani animest, absurdselt headest raamatutest ja kõikidest maailma keeltest, mida me ei oska. Täna on Kati igatsemise päev.