Sel suvel on olnud nii palju hüvastijätte ja liiga palju lahkumistundeid, millega hakkama saada, aga pühapäevase kolimisega tuli kõige selle hulka lõpuks ka üks rõõmus ja sõbralik "tere tulemast". Nüüd elangi oma uues kodus ja kuigi ma tahan kogu aeg rääkida, mida kõike mul on vaja Tartus ja Tähes teha (harjumuse jõud!), on Tallinn ja Killu juba päris kodused. Pean tunnistama, et Killu on üllatavalt ruttu üllatavalt hubaseks saanud. Võib-olla on küll asi selles, et ma pole siin veel lihtsalt piisavalt kaua üksinda viibinud, aga meie ühine algus on seni hea olnud. Ma ei saa ju külalistele öelda, et ärge tulge, kui nii tore on näha kõikide rõõmsaid nägusid, kui nad mu koduuksest sisse astuvad. --- Täna küsiti minult koduga seoses hoopis teistusuguseid küsimusi kui tavaliselt. Selle asemel, et uurida, kui suur korter mul on, kas sellel on rõdu ja mitmendal korrusel see asub, küsiti mult täna, kas ma olen oma uue pesaga rahul, kas see on parem kui Tähe ja millised mu naabrid ...
Postitused
Suvine elu on ikka liiga hea, et tõsi olla. Missest, et see tähendab, et kogu elu on kogu aeg kotti pakitud (mulle peaks see ju juba tuttav olema) ja koju tullakse ainult paariks tunniks päevaseks uneks, sest öös on asju. Öös on asju, mis tahavad, et me nende jaoks kohal oleksime. Ja me üldiselt ikka oleme ka. Tantsupidu ja roadtrip tüdrukutega ja kolmepäevane olemine koos sõpradega ja tänaöine sõbrannade-romantika rabas ja kõik, mis augustikuus (ja neis öödes) veel peidus on. Mida veel elult tahta? Ausalt. Ma tean küll, et ma olen seda juba öelnud (hässssti mitu korda), aga kas te tegelikult ikka ka teate, kui väga ma oma elu armastan? over&out .
Minu Positivuse parimad palad: You shouldn't miss anyone alone and never miss anyone at night. Kauaoodatud kaunikene. Teise lisaloona tuli ära! Cause holy cow, I love your eyes! Üligorgeus Matthew Healy ja The 1975. Silmailu terveks tunniks. Mina üksi ennast hulluks reivimas ja äge King Charles oma bändiga trumme põristamas. She's got the hot blood of a polar bear, the cool head of a crocodile. Minu lugu nende esituses. Sellel hetkel oli küll hea meel, et ma maailmas olemas olen. Sest see oli Positivuse viimane laul ja ma karjusin sõnu kaasa kogu viimase energia ja häälega, mis mu kehas veel olemas olid. Võiksin siia panna kogu Kooksi setlisti, aga.. ei tahaks liiga hoogu ka sattuda. Jään kahe loo juurde. Kuigi ma oleksin võinud ju siia südamerahus lisada ka "Junk of the Heart'i", "She Moves In Her Own Way", "Seaside'i", "You Don't Love Me", "Do You ...
Meil oli just Katiga üks väga huvitav vestlus. Kui ma rääkisin talle, millega ma viimasel ajal tegelenud olen, siis ta ütles mulle: "oh, hea elu tundub", mille peale ma vastasin ilma kõhkluse hetketagi ja õnnis tunne südames: "ülihea!". Selle peale ta naeris rõõmsalt ja mulle tundus, et ma pean kuidagi siiski selgitama, et see on päriselt ka nii ning lisasin: "päriselt ka! ma väga armastan oma elu" ja edasise vestluse ning arutelu käigus jõudsin ma selgusele, et ma tunnen ennast alati niimoodi pärast rahvatantsuüritusi ja nende ajal. Ma ei tea, mis nendes inimestes on, et nad suudavad mind alati happy-go-lucky 'na hoida, kuid ometi õnnestub see neil ilma väga pingutamata. Mari-Ann kirjutas meie esimesse rahvatantsukroonikasse: "Tants on see, mis meid kokku tõi ja meid koos hoiab." ja tuleb tunnistada, et ma ei oskaks seda ise paremini sõnadesse panna. Sest isegi inimesed, kes enam ei tantsi, kuid mõtetes siiani meie rühmaga on, jäävad min...
Pühapäeval sai läbi üks ime-imeline tantsupeo nädal. Tantsupeo pealkiri oli seekord Puudutuse aeg. Minu meelest täitsa ilus teema. Mina sain igatahes peo poolt puudutatud küll. Pealegi oli peo nimitants minu vaieldamatu lemmik. Nagu Ruve ütles, siis see on äge, sest see on pilkude tants. Ja nii ongi. Seal polnud lõpuks isegi oluline, kas see, kellega su pilk kohtub, on tuttav või mitte. Oluline oli, et vaade, tants ja tunne oleks üks. Enamasti oli ka. Me panime selleks tantsupeoks kokku vanemate ja nooremate noorte segarühmad, sest kumbki rühm poleks omade jõududega peole jõudnud. Koondusime nime Kapak II/III alla. Eristasime neid kahte rühma. Aga mulle tundub, et pärast tantsupidu on see piir juba märksa õhem ning võime ennast tasapisi üheks rühmaks hakata pidama. Eriti veel kui mõelda, et suurem osa meist sooviksid ka järgmisel aastal üheskoos jätkata. ( ohgod , palun teeme nii, et me jätkame!!) Platsil kükitamise ja mõningate tantsusammude vahele mahtus sellesse toredasse nädala...
sentimental tune
Täna pandi Tartu kinni. Suleti tegevuseks. Ja kui me tema juurest ära hakkasime sõitma, nukrus tasakesi endast märku andmas, valas Tartu suuri pisaraid. Täna ei paistnud, esimest korda minu elus, Tartus päike. Aga vast paistab homme jälle... või siis järgmisel nädalal.
Eelmisele postitusele ideaalseks jätkuks leidsin ma enda 2010nda aasta postitustest sellise lõigu: "Kosele ju tulen nii või naa. Home sweet home ikkagi. Nagu KH msni personal message ütles, siis "aga mis siis kui ma ei tahagi enam kodust ära minna?". Vahepeal on selline tunne küll. Linnaelu pole ikka minu jaoks. Aga mis seal's ikla. Õppima peab ja tegelikult on vahel päris awesome mõelda, kui palju norski ma juba tegelikult oskan. Aga mul on mingi imelik asi, et ma ei taha ennast Tartus millegagi siduda. Tahaks, et kõik oluline ikka Kosel oleks. Et oleks ikka alati põhjust tagasi tulla. Tartusse ei taha nagu midagi olulist jätta. Kõik, mis mulle seal praegu oluline on, käib minuga enamasti Kosel kaasas, nii et.. Siiani on sellega lood hästi. " Ilmselgelt ei läinud mul sellega kõik nii nagu plaanitud. Tartu ise sidus ennast minu külge. Ja kõik oluline, mis mul oli Kosel, oli mul ka Tartus. Sõbrad ei unustanud mind ära, vaid tulid minuga kaasa. Kaisa kirj...
where is the good in goodbye
Kolimine on juba nii lähedal, et võtab natuke kõhu alt õõnsaks. Aga olgem ausad, ma ei ole maha jätmas, mitte ainult armsaks saanud kodu, vaid tervet pisikest maailma, mis nende seinte vahele viimase nelja aasta jooksul loodud sai. Ja ka oma Tartu piiride vahele peidetud armastust. Endal läheb ka mõnikord süda pahaks, kui ma mõtlen, kui sentimentaalne ma võin olla, aga siis ma jõuan selle ära unustada ja hakkan jälle mõttes viimaseid koguma. Viimane bussisõit Tartusse, viimane jalutuskäik bussijaama, viimane üksioldud õhtu, viimased külalised, viimane pilk tühjale korterile... Ma tean, et jätan oma jutuga mulje nagu ma ei tuleks mitte kunagi Tartusse tagasi, aga mõnes mõttes ma ei tulegi. Mitte kunagi enam niimoodi. Kui ma pärast käesolevat nädalat taas Tartusse tulen (toogu mind siia ükskõik mis põhjus), siis ei ole enam mitte midagi samamoodi. Enam kunagi ei tule ma siia noore tudengi või värske lõpetajana. Tudengina, kes tuleb koju. Edaspidi olen ma just another k...
Käisin täna Rõngu kooli lõpetamisel ja lõpetajad laulsid seda laulu. Kuigi ma ei ole suur Getteri muusika fänn, siis sinna sobis see üllatavalt hästi. Siin on see nüüd aga järjekordne asi, mis on mulle for safekeeping . Ma olen näinud korduvalt, kuidas lõpetajad oma toolidelt püsti tõusevad ja õpetajatele lilli lähevad viima. Olen isegi viinud. Kuid ometi oli mulle täna üllatuseks, kui lillega hoopis minu juurde tuldi. Sama üllatav (või ehk lihtsalt veidi võõras) on see, kui kolleegid tulevad tänavad sind selle eest, et sa õpilasele vastu tulid. Olles seejuures isegi tänulikumad kui asi ise väärt on. Või siis kui nad ulatavad sulle lilleoksa. Just because. See oli mu esimene ja arvatavasti viimane kord õpetajana lõpuaktusel viibida ja võin selleks puhuks vabalt Getteri laulust sõnu laenata ja öelda: "Ei usuks oma silmi, kui end näen, et kunagi ma seista võiksin siin." Õpetajana on natuke teistmoodi lõpetamistel olla. Kes oleks osanud arvata? Täna sai...
Veel natukene ilusat Edgar Allan Poe'd for safekeeping . "Alone" algus "From childhood's hour I have not been As others were; I have not seen As others saw; I could not bring My passions from a common spring. From the same source I have not taken My sorrow; I could not awaken My heart to joy at the same tone; And all I loved, I loved alone."
Annabel Lee
It was many and many a year ago, In a kingdom by the sea, That a maiden there lived whom you may know By the name of Annabel Lee; And this maiden she lived with no other thought Than to love and be loved by me. I was a child and she was a child, In this kingdom by the sea, But we loved with a love that was more than love— I and my Annabel Lee— With a love that the wingèd seraphs of Heaven Coveted her and me. And this was the reason that, long ago, In this kingdom by the sea, A wind blew out of a cloud, chilling My beautiful Annabel Lee; So that her highborn kinsmen came And bore her away from me, To shut her up in a sepulchre In this kingdom by the sea. The angels, not half so happy in Heaven, Went envying her and me— Yes!—that was the reason (as all men know, In this kingdom by the sea) That the wind came out of the cloud by night, Chilling and killing my Annabel Lee. But our love it was stronger by far than the love Of th...
random ramble
Praegu on käimas nädal, kus ma pean ütlema rohkem "head-aega"sid, kui ma ühe nädala jooksul tahaksin. Paadunud sentimentalistina on mul selliste asjadega raskusi. Milles siis asi? Täna lõpetas keeltekoolis rühm, kellega ma jaanuarist alates igal nädalal 3 tundi aega veetsin. Toredad inimesed ja hästi veedetud aeg. Ja nagu timbulimbud pidid nad mulle täna tänutäheks šokolaadi tooma, rääkima kui tore neil oli ja ütlema kui kahju neil on, et need kohtumised juba läbi saavad. Ma niigi üritasin vältida selle teatava lõplikuse sisendamist endale ning nad ei aidanud üldse kaasa. Eriti ukselt järgi hüütud lausetega stiilis: "Vast kohtume kunagi veel!" Seega ma isegi ei kujuta ette, mida ma veel reedel teen, kui ma viimast päeva Rõnksi lähen. Ma tean, kuidas ma esimesed pool aastat kurtsin, et õpetajatöö pole ikka mulle ja et eks ma vean selle aastakese kuidagi läbi, aga nõme osa on see, et mulle hakkas see kõik meeldima. Igal teisipäeva ja neljapäeva hommikul pa...
crazy old book lady
Ma lugesin täna kellegi monoarutelu isiklike lugemisreeglite kohta. Igal inimesel käib lugemisega kaasas oma kombestik ja käitumine. Mis mõne jaoks on taunitav, on teise puhul lugemisest lahutamatu osa. Sellest inspireerituna mõtlesin ka enda lugemiskombestiku kirja panna. Või no, mis kombestik see nüüd just on, aga bits and pieces , mis minuga igat raamatut lugedes kaasas käivad. 1. Lugemise ajal võib (ja on lausa soovitatav) raamatusse märkmeid teha. Küll mitte kunagi pastakaga, kuid harilikuga kirjuta kasvõi kõik äärejooned täis. Kuigi see on paljude inimeste jaoks täielik lugupidamatus raamatu ja selle autori suhtes, leian mina, et see on täpselt vastupidine. See näitab, et ma mõtlen elavalt raamatule kaasa ja et on nii mõndagi, mida ma sooviksin pärast lugemist sealt kaante vahelt endale jätta. Ma küll ei ole väga innukas raamatusse "kirjutaja", kuid ilusad ja head laused ja read paigutuvad ilma pikemalt järgi mõtlemata nurksulgudesse ning teenivad äärejoonele + märgi...
Natuke inglisekeelset Knausgaardi ja Tartu zeni meie kõigi laupäeva õhtusse: "I returned the glass to the table and stubbed out my cigarette. There was nothing left of my feelings for those I had just spent several hours with. The whole crowd of them could have burned in hell for all I cared. This was a role in my life. When I was with other people I was bound to them, the nearness I felt was immense, the empathy great. Indeed, so great that their well-being was always more important than my own. I subordinated myself, almost to the verge of self-effacement; some uncontrollable internal mechanism caused me to put their thoughts and opinions before mine. But the moment I was alone others meant nothing to me. It wasn’t that I disliked them , or nurtured feelings of loathing for them, on the contrary, I liked most of them, and the ones I didn’t actually like I could always see some worth in, some attribute I could identify with, or at least find interesting, something that could ...
Täna on üks nendest vanadest tuttavatest "mina üksi Tartu öös"-olemistest. Vedelen diivanil, muusika mängib, aknast tuleb jahedat sirelihõngu ja mu põlvedel pikutab läbimõeldud sõnadest tulvil sõbrapäevik, mis täna taas tee minuni leidis. Mul pole ammu seda üksiolemise tunnet olnud, aga täna jõudis see nii mitme asja kombona minu juurde tagasi ja ennist arutatud sentimentalism lõi välja. Aga vähemalt sain just ühe kosutava suveõhtuse jalutuskäigu võrra rikkamaks. Tartu on oma pimedates üksikutes tänavates parim. Hea on teada, et Tartu on alati olemas.
"I think most of the creative people are so damn insecure that they want to think they know everything, but they know deep in their hearts they're just in deep trouble from the minute they get up in the morning. So if you can tell them "that's what you're supposed to be", that's kind of liberating." - Dan Wieden, "Art and Copy"