Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Ahjaa.. Kati kohta lisaks tahtsin ma veel seda ka rääkida, et ta on niiii andekas ja hingega inimene. Ta oskab joonistada, maalida, klaverit mängida ja tore olla. Ja lisaks paneb ta sellele kõigele hinge sisse. Kas pole mitte vahva?! :) Nii, nüüd sai vist kõik. Kui mul veel meenub midagi, siis küll ma teada annan, ärge seda kardke, et ei anna.

Seekord ma kavatsen rääkida Katist. Meie pikem jutuajamine leidis aset samal ajal, kui teised Ravilanightclubis tantsu vihtusid ning ennast mällarisse jõid. Me leppisime kokku, et ma lähen tema juurde filmi vaatama ja nii oligi. Vaatasime Boondock Saintsi, poole filmi ajal pidin ma diivanilt alla kukkuma, sest ma ei suutnud enda naerukrampide käes enam väänelda. Film sai läbi ning me olime suht toredas meeleolus. Hakkasime lobisema maast ja ilmast. Kõik mis me rääkisime oli nii siiras ja Kati on inimene, kes ALATI mõistab mind. Ta on võimeline isegi mu lauseid lõpetama ja seda ei oska just paljud. Me mõtleme ju nii ühte moodi. Mõnikord ma võisin mõelda Katist pisut halvasti, kuid enam mitte. See öö, mis ma tema juures veetsin pani mind paljusid asju õige nurga alt vaatama. Ta rääkis kõik nii selgeks, et enam mul selliseid valearvamusi ei teki. Ta on tark inimene ning mul on tohutu austus tema vastu ning tema sõprade vastu, kellel on mõned ühised omadused Katiga. Mingil määral ma isegi ...

üks asi veel, Ma lähengi peotantsu. (: See tõestab seda, et kui midagi väga tahta, siis on see ka saavutatav. Olge mõnusad :*, as Celer would say . ^^ btw, Celer on tore. :)

Rääkige mulle oma lugu! Kas see ei kõla mitte hästi ? Ma armastan seda lauset. Sellele vastamiseks on miljoneid võimalusi. Sa võid rääkida oma loo enda lapsepõlvest või poeskäigust või enda sõbraga koos veedetud ajast, ehk enda poissõbrast või siis endast ja enda laulust. Võimalused on lõputud. Rääkige mulle oma lood ja ma luban, et ma hindan neid kõrgelt. Sest need olete Teie. Teie olete need lood. Ma leian, et need on kõige huvitavamad. Ma jään ootama. ^^

Mürks arvas, et ma peaksin midagi kirjutama. Ehk tänasest päevast või midagi. Ega mul eriti ideid pole küll, aga no eks ma midagi ju võin kirjutada. Aega on kulund palju minu viimasest külaskäigust. Me läheme ju varsti Ungarisse !! Ajad on seetõttu kiired. Aga ma ju tean, et ma saan hakkama. Ma pean saama ja ma alati saan ! ^^ Iga päev peame laulma ja tantsima ja õppima ja lugema ja olema meie ise. See on raske, kuid mitte võimatu. Täna sain ma ka ennast peotantsu lõpuks registreeritud. Ma juba kujutan vaimusilmas ette kuidas ma mööda tantsupõrandat liuglen, kuid seda ainult juhul, kui ma suudan sammud ära õppida ja sellesse kõigesse hinge sisse puhuda. Üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm. Ma kindlasti näen seda nädal aega järjest unes, peas kummitamas rumbataktid. Ma täna mõtlesin, et ma tahaksin midagi kirjutada. Midagi kohe tõeliselt kirjutada. Kuid ma olen kõige viletsam kirjanik, sest minu suurimaks puuduseks on minu aju tühjus. See kumab vastu, sest ideid ju ei ole. Kõige lihtsam on, ku...

Jee. Ma olen jälle tagasi. ^^ Ma pole vahepeal midagi teinud eriti, kuid ma olen mõelnud. Palju. Ja mulle tundub, et ükskordki on sellest kasu olnud. Ma olen mõelnud endast. Veidi ego võib-olla küll, kuid happens. Ma tunnen praegu, et ma olen tubli ja saan kõigega hakkama ja ma olen enda üle uhke, kuid samas mõnedes olukordades olen ma nii katki. Ma lihtsalt jooksen kokku ja ei taha nende asjadega edasi tegeleda. Mulle aitab. Liiga palju vastakaid emotsioone ehk?! Sellepärast ma ootangi kooli algust. Et oleks midagi, mis mu mõtteid mujale viiks. Koolis on ka nii palju asju teistmoodi. Ma kasutan seda eestlaste geniaalset sõna nüüd, aga ma tõesti ei viitsi hakata nende muutustega harjuma. Vahepeal ma olin selleks nii valmis, kuid praegu olen ma nii vastumeelne sellele. Mu parim sõbranna kolib ka nüüd linna ära ja mul ei ole enam inimest kelle juurde õhtul joosta, kui mul jälle on tunne, et ma hakkan eemale jääma kõigest. Kui ma tunnen, et kõike on liiga palju . Jälle üks ülivahva asi mi...

Heiheii. ^^ Ma pole ammu siia kanti sattunud. Praeguseks on suvi juba poole peal. Ja põhikooliga on ühel pool. Keskkooli on paberid sisseviidud ja nüüd ainult vaja suve nautida. Tantsu- ja laulupidu oli imeline. Inimesed ikka oskavad asju välja mõelda. Eile oli Anu sünnipäev. Ei olnud küll teab mis pidu, aga siiski selline hubane istumine :P Täna rääkisin Kaisaga üle pika aja korralikumalt juttu. Ja nagu alati, kui ma Kaisaga räägin jõuame me mingile järeldusele. Seekord jõudsime me järeldusele, et väikesed lapsed on tõsiselt lahedad. Nad ei saa paljudest maailmaasjadest aru, kuid samas mõistavad nad inimesi paremini, kui keegi teine. Nii et võtke teadmiseks: väikesed lapsed valitsevad maailma. Kuigi.. üha rohkem ja rohkem kuulen ja loen ma selliseid asju, et pered ei taha lapsi, sest miks on vaja lastel kannatada sellises hirmsas kohas nagu maailm. No kuulge. Olge nüüd. Elu on lill ja laske oma lastel nautida lapsepõlve, sõpru, armastust ja kõike mis on hea. Kuid nagu alati ei ole ha...

Heh. Mu jalg tunneb ennast juba hulga paremini ^^ Käisin täna linnas ja ostsin endale lõpukleidi juurde kingad ^^ Kohutavalt kenad (A) xD Ostsin salli kaa. Oh jumal, kuidas ma armastan salle. Keegi võiks mulle neid kinkida hirmuäratavtes kogustes :P Linnas oli tore. Kolasime Ergo ja Maiga mööda poode ringi ja Ergo käis juuksuris ka ^^ Jube kihvt soeng on tal nüüd, kuigi talle endale vist ei meeldi eriti =( Selline lühike, aga stiilne. Lõikasin enda juukseid ka pisut, aga ei kukkunud eriti hästi välja xD Nad võiksid juba natuke kasvada, siis oleks hea. Saaks natuke ilusamaks h4xxida nad. xP Praegu tegelen matemaatikaga. Esmaspäeval on eksam. Üritan vormis püsida ja aju ärksana hoida. :D Tahaksin praegu olla ühe oma sõbranna juures. Talle toeks olla, kuigi ma tean, et alati ma kangestun ja ei oska midagi öelda, aga ma arvan, et ta teab, et ma tahan talle alati kõike paremat. Ta on alati minu jaoks olemas ja ma üritan seda sama tema jaoks, kuid ma kardan, et alati ei kuku hästi välja. I ...

Pisarad voolavad hääletult mööda mu põski alla. Valus on. Hirm toob pähe tobedad mõtted. Kardan kõige hullemat. Kardan seda, millega kõik ähvardavad. See võib ju juhtuda. Ei tea mida teha. Mõistus arvab, et tuleks tegutseda, kuid tegelikult ma ei julge. Kardan, et on veel valusam, kuigi tean, et see võib aidata. Küllap ma millalgi üritangi ennast aidata, aga mitte veel. Ma pean kasutama kavalust. Taktika peab olema. Minul on, kuigi ma ei ole kindel, kas see toimib. Lets hope for the best. Hah. Nüüd te kindlasti mõtlete, et kes mu nüüd maha jättis või, mis masekas mul peal on. Ei ole midagi. Mu jalg on lihtsalt nii kohutavalt valus. Pisarad tulevad iseenesest. Ei nõua pingutust. Aga jahh. Ma nüüd lähen teise tuppa valutama. Hommikune matemaatika konsultatsioon kurnas ära. Tsaukiiii .

Ma pole kindel, kas praegu on hetk, mil päike ja kuu kohad vahetavad, kuid siin ma nüüd olen. Valmis kirjutama. Te kindlasti mõtlete, et mida kirjutama. On järjekordne moment, mil ma seda ei tea. Mõtlesin, et kirjeldan teile momenti. Maalin teile kireva pildi sellest hetkest, kui ma istun siin ja seda blogi kirjutan. Akna tagant paistavad hilised päikesekiired, mis vajuvad aina sügavamale pilvetupsudesse. Heidan pilgu aknast välja ja minu rahutu meeleolu asendub unustusega. See pilt, mis paistab on nii lõõgastav. Küllap te nüüd mõtlete, et milline merevaade mulle nüüd avaneb. Ei. Pole merevaadet. Ma näen kolme kuuske, mille tagant püüavad pea välja sirutada veel mõningad puud ja see õnnestubki neil natukene. Sellega mu vaade peaaegu, et piirnebki. Peaaegu tähendab seda, et ma näen veel ühe maja külge, millelt koorub krohvi. Jepp. See on ilus. See on tõeline. Sellepärast see mulle meeldibki. See on elus ja ma tean, et alati kui ma sinna vaatan, siis on see olemas. See on minu moment. He...

Heh. Nüüd olen mina ka üks nendest blogi-inimestest. Ma ei ole eriti arvestanud, et keegi seda loeks, kuid lugege pealegi, sest ega ma tegelikult ei ole valmis paljastama oma kõige mustemaid saladusi Internetile. Kuigi mõtlema hakates, ega mul neid eriti olegi. Ei kujuta ette ka, et kas ma ka seda kohakest regulaarselt külastama hakkan, kuid mõnikord ma lihtsalt tahan kirjutada ja tihti on probleemiks see, et ei tule ideed millest kirjutada. Siia ma kirjutan ühel taolistest hetkedest ja kirjutan teile enda päevast või olemisest või millestki. Ei usu, et mingi eriti diipi juttu kirjutan, aga no kes mind teab. I may suprise. Mõnikord üllatan ennastki. Eile oli eesti keele eksam. Suht kehvasti läks, arvestades seda, et mu ema, kes on mu eesti keele õpetaja, lootis minust palju enamat, sest tema arust ma ju ometi oskan kirjutada. No sorri maan. Ma ka ei pea alati oskama, isegi kui mõnikord kukub asi paremini välja . Ma tean, et ta on vihane, kuid ma annan andeks. Ma ei hakka nurisema, et i...