Mürks arvas, et ma peaksin midagi kirjutama. Ehk tänasest päevast või midagi.
Ega mul eriti ideid pole küll, aga no eks ma midagi ju võin kirjutada.
Aega on kulund palju minu viimasest külaskäigust. Me läheme ju varsti Ungarisse !! Ajad on seetõttu kiired. Aga ma ju tean, et ma saan hakkama. Ma pean saama ja ma alati saan ! ^^ Iga päev peame laulma ja tantsima ja õppima ja lugema ja olema meie ise. See on raske, kuid mitte võimatu.
Täna sain ma ka ennast peotantsu lõpuks registreeritud. Ma juba kujutan vaimusilmas ette kuidas ma mööda tantsupõrandat liuglen, kuid seda ainult juhul, kui ma suudan sammud ära õppida ja sellesse kõigesse hinge sisse puhuda. Üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm. Ma kindlasti näen seda nädal aega järjest unes, peas kummitamas rumbataktid.
Ma täna mõtlesin, et ma tahaksin midagi kirjutada. Midagi kohe tõeliselt kirjutada. Kuid ma olen kõige viletsam kirjanik, sest minu suurimaks puuduseks on minu aju tühjus. See kumab vastu, sest ideid ju ei ole. Kõige lihtsam on, kui keegi käsib midagi kirjutada. Midagi kindlat ja head. Näiteks nagu minu ajalehe artikkel näiteringi kohta. Ma loodan, et see tuli välja hästi ja, et inimesed mõistavad, kui väga ma selle kirjutamist nautisin.
Ma kutsun teid üles mulle teemasid jagama. Ma ei taha mingid reidi järjejuttu stiilis asja kirjutada. Ma kunagi mõtlesin nende inimeste peale, kes seda teevad ja siis sain aru, et mina olen inimene, kes nende juttudega hakkama ei saaks. Ma ei oska kirjutada sellist juttu. Mu mõtted liiguvad vist teisi radu pidi.
Ühes eelnevas postituses ma mainisin, et ma olen mõelnud, palju mõelnud. Ja mul on praegu tunne, et ma olen veel rohkem mõelnud. Ma ei ole kindel, kas ma selgusele ka jõudnud olen, aga mõelnud kohe kindlasti.
Me käisime peale matriklite kätte jagamist uisutamas ja kinos. Kui ma koju jõudsin, siis ma mõtlesin päeva üle ja ma tõepoolest leidsin, et see oli peaaegu ideaalne. Täiuslikkusest jäid puudu minu mõtted, mis järjekordselt teisi radu pidi uitasid. Minu kaasinimesed panid mind mõtlema ja see ei läinud teemasse, aga nendel ideedel polnud jõudu minu tuju rikkuda.
ahjaa ja enne jäi mul pooleli jutt, et pakkuge mulle teemasid, olge nii head.
Ma olen nõus kirjutama teile pühendusi ja mida iganes, aga aidake mind ! (: Ma olen kindel, et kui ma kirjutan, siis teile ja sama palju ka endale. Me saaksime üksteisele ju vastu tulla. Kas poleks tore ? :)
Ma ei jõua kirjutada enam. Ma tahaksin, aga ma ei jõua.
Teinekord jälle. ^^ Tuletage selle blogi olemasolu mulle teinekordki meelde. ;)
Ega mul eriti ideid pole küll, aga no eks ma midagi ju võin kirjutada.
Aega on kulund palju minu viimasest külaskäigust. Me läheme ju varsti Ungarisse !! Ajad on seetõttu kiired. Aga ma ju tean, et ma saan hakkama. Ma pean saama ja ma alati saan ! ^^ Iga päev peame laulma ja tantsima ja õppima ja lugema ja olema meie ise. See on raske, kuid mitte võimatu.
Täna sain ma ka ennast peotantsu lõpuks registreeritud. Ma juba kujutan vaimusilmas ette kuidas ma mööda tantsupõrandat liuglen, kuid seda ainult juhul, kui ma suudan sammud ära õppida ja sellesse kõigesse hinge sisse puhuda. Üks-kaks-kolm-kaks-kaks-kolm. Ma kindlasti näen seda nädal aega järjest unes, peas kummitamas rumbataktid.
Ma täna mõtlesin, et ma tahaksin midagi kirjutada. Midagi kohe tõeliselt kirjutada. Kuid ma olen kõige viletsam kirjanik, sest minu suurimaks puuduseks on minu aju tühjus. See kumab vastu, sest ideid ju ei ole. Kõige lihtsam on, kui keegi käsib midagi kirjutada. Midagi kindlat ja head. Näiteks nagu minu ajalehe artikkel näiteringi kohta. Ma loodan, et see tuli välja hästi ja, et inimesed mõistavad, kui väga ma selle kirjutamist nautisin.
Ma kutsun teid üles mulle teemasid jagama. Ma ei taha mingid reidi järjejuttu stiilis asja kirjutada. Ma kunagi mõtlesin nende inimeste peale, kes seda teevad ja siis sain aru, et mina olen inimene, kes nende juttudega hakkama ei saaks. Ma ei oska kirjutada sellist juttu. Mu mõtted liiguvad vist teisi radu pidi.
Ühes eelnevas postituses ma mainisin, et ma olen mõelnud, palju mõelnud. Ja mul on praegu tunne, et ma olen veel rohkem mõelnud. Ma ei ole kindel, kas ma selgusele ka jõudnud olen, aga mõelnud kohe kindlasti.
Me käisime peale matriklite kätte jagamist uisutamas ja kinos. Kui ma koju jõudsin, siis ma mõtlesin päeva üle ja ma tõepoolest leidsin, et see oli peaaegu ideaalne. Täiuslikkusest jäid puudu minu mõtted, mis järjekordselt teisi radu pidi uitasid. Minu kaasinimesed panid mind mõtlema ja see ei läinud teemasse, aga nendel ideedel polnud jõudu minu tuju rikkuda.
ahjaa ja enne jäi mul pooleli jutt, et pakkuge mulle teemasid, olge nii head.
Ma olen nõus kirjutama teile pühendusi ja mida iganes, aga aidake mind ! (: Ma olen kindel, et kui ma kirjutan, siis teile ja sama palju ka endale. Me saaksime üksteisele ju vastu tulla. Kas poleks tore ? :)
Ma ei jõua kirjutada enam. Ma tahaksin, aga ma ei jõua.
Teinekord jälle. ^^ Tuletage selle blogi olemasolu mulle teinekordki meelde. ;)
Kommentaarid
Postita kommentaar