Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Leidsin just enda Twitterist selle küsimuse. Väga täpselt tänasesse päeva, sest ööl vastu tänast hommikut tegin ma oma silmad lahti vaid selleks, et leida akna tagant valge pehme lumeunistus. Ja mida ma siis selles lumes täna nägin? Küllap ma nägin paljusid erinevaid asju, aga peamiselt siiski palju ja veel rohkem rõõmu. Täna on mind ees ootamas üks igati, igati hea päev. + ma käisin eile Erki ja Mihkliga batuuditrennis, nii et.. jep. See peaks juba ise enda eest rääkima, kui tore mul oli.

Hea, kui on olemas keegi, kelle sa saad öösel unest üles raputada, et talle siis õhinal norra keeles jõuludest rääkida. #smallthings

Tead, Merilin, ma reisisin täna ajas tagasi. Sinuga koos. Ma lamasin oma Killu kodu pimeda elutoa põrandal. Paar küünalt põles siin-seal ja loomulikult jõulutulukesed aknalaual. Mu Spotify playlistist hakkas mängima Death Cab For Cutie Transatlanticism ja ma jõudsin üsna ruttu ajas mõned aastad tagasi oma Kose kodu tuppa, kus me sinuga talveõhtutel istusime ja ebavajalikult suurtes kogustes OC-d vaatasime, veel suuremates kogustes Cocat jõime ja literally hunnikutes komme sõime. Sulle endale ei meeldinud Death Cab, aga sulle väga meeldis, et mulle meeldib. Ja sa arvasid, et minust ja Seth Cohenist saaks ideaalne paar. Ja ma uskusin sind. Eriti veel sellel teismeliste poisteprobleemide ajastul. Meil oli alati liiga palju jutte, mida rääkida ja ometigi suutsid sa sinna vahepeale veel mind ropendama õpetada. Võimalikult koledalt. Mida rõvedam sa suutsid olla ja mida julgemalt ma sinu sõnu järgi julgesin korrata, seda naljakam meil oli. Siin pimedas toas pikutades tundub see natuke nagu...

Te nõuate mult juba viimased kaks nädalat blogipostitust, aga mis ma oskan kirjutada... "no kirjuta, mis vahepeal juhtunud on!" Mis siis vahepeal juhtunud on? No näiteks Mihkel on vahepeal juhtunud. Ilmselt paljude jaoks ootamatult, aga it's not like we saw it coming. Võiks ju arvata, et me tegelikult üldse ei sobi, sest tema on suvi ja mina olen talv, tema on all white , kui mina olen igavesti all black  ja tema tahaks endale kassi, kes kõnnib omapead, samal ajal kui mina tahan uksele vastu lööberdavat  basset hound 'i nimega Musi. Aga nagu ma olen alati arvanud, siis klišeed ei valeta kunagi ja vastandid tõepoolest tõmbuvad. Pluss keda huvitavad need vastandused, kui me leiame mõlemad rõõmu jaburatest multikatest, saame koos läbi lugeda kõik maailma raamatud, teha Guy Ritchie maratone, süüa idiootsetes kogustes banaane ja pannkooke (kui me muidugi jaksame) ja jagada Harry Potteri nalju, et mõlemal hea tuju oleks. Ja kuidas ma saaksin mitte kalliks pidada inimest,...

Kirjutasin täna Katile vist oma elu kõige pikema sõnumi ja kui Mihkel mult selle peale küsis, kas kõik viie sõnumi 140 tähemärki said täis, vastasin ma talle oma tänase päeva kõige armsama lausega: "Kati jaoks ei saa mu tähemärgid ever otsa". Ja nii ongi. Nüüd ma ainult ootan, et ma suudaksin leida selle ühe päeva, kus ma talle Tartusse külla lähen ja me saame jälle rääkida helgest jaapani animest, absurdselt headest raamatutest ja kõikidest maailma keeltest, mida me ei oska. Täna on Kati igatsemise päev.

Susanna (pärast järjekordset "ah? mis just juhtus?"-küsimist): "haha, ma ei saa täna üldse aru, millest inimesed räägivad." Jaana: "Sa oled laadimata. Sa ei peagi täna aru saama." ehk siis Särts is out ja tahab magada!

See on juba eos üks pentsik päev, kui sa palud kedagi, et ta kellelegi teisele sinust nii palju halba räägiks, kui ta vähegi oskab.

"ma kujutasin sind esimese hooga ette  väikese tüdrukuna,  kelle puhul kõik mis ta teeb,  on armas  ja ma ei eksinud karvavõrdki" ma ju räägin teile kogu aeg, et ma olen adorable  ja te üldse ei usu mind. it's about time!

See on tegelikult kind of armas, kui keegi teises linna otsas sinu pärast voodist alla kukub...

Kuidas saab elu olla mitte ilus, kui inimesed ütlevad sellised asju. Just because. "sa oled ikka nii äge tsikk. julgustad ja lohutad ja motiveerid, kes sinust kehvemad. mulle nii meeldib see. ühel päeval olen mina ka sama kiire ja teen üldse mitte vigu:). you are superb :) nii tore, et meil olemas oled. lihtsalt tahtsin sulle öelda"

Tänane päev märgib minu Tallinna elus peatükki, mil ma registreerisin ennast raamatukogus lugejaks. Olin seda hetke juba päris kaua oodanud ning tänane poolik tööpäev pakkus mulle selleks ideaalse võimaluse. Ja kui ma siis tund aega hiljem oma üheteistkümne raamatuga raamatukogust välja astusin, oli päris Matilda olla. Uus pisike lugeja suures raamatute maailmas + üks väike käru oleks raamatute vedamiseks ära kulunud küll. Kuid õnneks suutsin range enesedistsipliiniga hoida teoste arvu piiratud. Kui oleksin võtnud kõik, mille juures mõtlesin: "Oh, laenutaks selle ka!", siis oleks minu kodutee märksa keerulisemaks osutunud. Nüüd suplen ilukirjanduse, matemaatika, keemia ja füüsika lehekülgedes. Ha det bra!

Täna on mu päris esimene vihmane (no ma mõtlen selline "vihm-peksab-vastu-akent"-vihmane) Tallinna kodu õhtu. Ja täna toodi mulle esimest korda Norrast raamatuid. Lihtsalt sellepärast, et keegi sai teada, et mulle väga meeldib lugeda. (Pealegi on ühe raamatu nimi "Mengele Zoo" ja mis sobikski mulle lugemiseks paremini?) Kui ma alles kirjutasin, kuidas ma oma Tartu viimaseid kogun, siis nüüd panen vaikselt Tallinna esimesi kõrvale. Kui ma Mariale rääkisin, et olen üllatavalt ruttu oma uue kodulinnaga harjunud, siis ta ütles, et küllap ma olen siis õigesse kohta jõudnud. Olen selle peale hiljem palju kordi mõelnud ja jõudnud järeldusele, et vist olengi... Kes oleks osanud arvata? Mul on siin tõesti hea olla. Ja mida rohkem ma selle peale mõtlen, seda vähem saan ma aru, kuidas ma kogu sellest Tartu üksindusest eluga välja tulin. Tartu oli, on ja jääb mu esimeseks linnaarmastuseks, aga oh boy...  praegu ma ei mõista kõiki neid mitmes kohas elamise toimemehhanisme. Või...

Juhtusin täna tegema ühte nendest paljudest tobedatest buzzfeed'i testidest, mida ma üldiselt üritan vältida. Aga kui keegi teeb testi "What type of book are you?", siis ma ju lihtsalt pean proovima! Ja ma sain väga armsa vastuse, mis tuletas mulle meelde, kuidas mulle kunagi öeldi: "Sa oled parim raamat, mida ma lugenud olen." Ma arvan, et ma võisingi kuskil muus elus raamat olla. See tunduks loogiline... You are: Well-Loved Book Your pages are loose and dog-eared, your spine broken many times over. You’re the book someone stays up late with, reading you under the covers over and over again. Ma nüüd lähen laupäeva varahommikust lugemist nautima.

Te teate isegi, et seda sorti postitusi eksib siia blogisse ikka ja jälle ära. Ma ei saa sinna midagi parata. Nagu ma ükskord varem juba kirjutasin, siis ma vajan mõnikord oma elu armastustest hingetõmbepause. Ma ei tea kui väga ma seda seekord vajasin, aga oi, ma polnud jälle häbiväärselt kaua teatris käinud. Täna käisin. Ja kuigi etendus algas pingutatult diibilt (umbes nagu mu enda kunagi kirjutatud näidend), siis lõppes see ägedate lavalahenduste ja hea näitlejatööga. Mu postituse idee oli see, et avastasin enda jaoks jälle selle ideaalse teatripimeduse ja Veiko Tubina muusikaliste kujunduste võlu. Mitte üheltki etenduselt, olgu see hea või halb, ei tule ma eales sama inimesena koju. Alati käib mingi klõps. Ja kuigi mu tavapärane Riia mäest ülesrühkiv jalutuskäik teatrist koju, mida ma ilma ühegi erandita väga nautisin (isegi vastikult pakaselistel talveõhtutel), oli asendunud pika trammisõiduga, oli selles kõiges midagi uutmoodi põnevat ja vajalikult sügisballilikku. Ja kuigi mu...

Nagu te olete tähele pannud, siis Tallinna elu nõuab minult nii palju kohalolekut, et mul pole olnud mahti blogida. Pean pea et igapäevaseid külalisi võõrustama ja kui neid pole, siis nendega muul viisil lobisema ning oma pisikese kodu eest hoolt kandma. Seega kuniks ma siia päriselt kirjutama jõuan, jätan ma lugemiseks nohikuhuumorit. Descartes walks into a bar.  The bartender asks if he wants a drink.  "I think not," Descartes says. And then he disappears.

Sel suvel on olnud nii palju hüvastijätte ja liiga palju lahkumistundeid, millega hakkama saada, aga pühapäevase kolimisega tuli kõige selle hulka lõpuks ka üks rõõmus ja sõbralik "tere tulemast". Nüüd elangi oma uues kodus ja kuigi ma tahan kogu aeg rääkida, mida kõike mul on vaja Tartus ja Tähes teha (harjumuse jõud!), on Tallinn ja Killu juba päris kodused. Pean tunnistama, et Killu on üllatavalt ruttu üllatavalt hubaseks saanud. Võib-olla on küll asi selles, et ma pole siin veel lihtsalt piisavalt kaua üksinda viibinud, aga meie ühine algus on seni hea olnud. Ma ei saa ju külalistele öelda, et ärge tulge, kui nii tore on näha kõikide rõõmsaid nägusid, kui nad mu koduuksest sisse astuvad. --- Täna küsiti minult koduga seoses hoopis teistusuguseid küsimusi kui tavaliselt. Selle asemel, et uurida, kui suur korter mul on, kas sellel on rõdu ja mitmendal korrusel see asub, küsiti mult täna, kas ma olen oma uue pesaga rahul, kas see on parem kui Tähe ja millised mu naabrid ...

Suvine elu on ikka liiga hea, et tõsi olla. Missest, et  see tähendab, et kogu elu on kogu aeg kotti pakitud (mulle peaks see ju juba tuttav olema) ja koju tullakse ainult paariks tunniks päevaseks uneks, sest öös on asju. Öös on asju, mis tahavad, et me nende jaoks kohal oleksime. Ja me üldiselt ikka oleme ka. Tantsupidu ja roadtrip tüdrukutega ja kolmepäevane olemine koos sõpradega ja tänaöine sõbrannade-romantika rabas ja kõik, mis augustikuus (ja neis öödes) veel peidus on. Mida veel elult tahta? Ausalt. Ma tean küll, et ma olen seda juba öelnud (hässssti mitu korda), aga kas te tegelikult ikka ka teate, kui väga ma oma elu armastan? over&out .

Ja just kui ma jõuan selle eelmise postituse ära teha, ütleb keegi mulle: "kõik on su vastu nunnud, sest: https://www.youtube.com/watch?v=3H50llsHm3k  " ja mida sul on sellisele asjale vastu panna?

Ma ei tea, mis juhtus, aga viimasel ajal teevad kõik inimesed mulle salaja sõnadega pai.

Hea on elu, kui keegi alustab sinuga vestlust selleks, et öelda: "Sa näed ikka krdima stiilne välja igal pildil!!!" Eriti veel kui sa ise oled üsna kindel, et sa käid nagu kalts siin ilmas ringi.

Minu Positivuse parimad palad:  You shouldn't miss anyone alone and never miss anyone at night. Kauaoodatud kaunikene. Teise lisaloona tuli ära! Cause holy cow, I love your eyes! Üligorgeus Matthew Healy ja The 1975. Silmailu terveks tunniks. Mina üksi ennast hulluks reivimas ja äge King Charles oma bändiga trumme põristamas. She's got the hot blood of a polar bear, the cool head of a crocodile. Minu lugu nende esituses. Sellel hetkel oli küll hea meel, et ma maailmas olemas olen. Sest see oli Positivuse viimane laul ja ma karjusin sõnu kaasa kogu viimase energia ja häälega, mis mu kehas veel olemas olid. Võiksin siia panna kogu Kooksi setlisti, aga.. ei tahaks liiga hoogu ka sattuda. Jään kahe loo juurde. Kuigi ma oleksin võinud ju siia südamerahus lisada ka "Junk of the Heart'i", "She Moves In Her Own Way", "Seaside'i", "You Don't Love Me", "Do You ...

Meil oli just Katiga üks väga huvitav vestlus. Kui ma rääkisin talle, millega ma viimasel ajal tegelenud olen, siis ta ütles mulle: "oh, hea elu tundub", mille peale ma vastasin ilma kõhkluse hetketagi ja õnnis tunne südames: "ülihea!". Selle peale ta naeris rõõmsalt ja mulle tundus, et ma pean kuidagi siiski selgitama, et see on päriselt ka nii ning lisasin: "päriselt ka! ma väga armastan oma elu" ja edasise vestluse ning arutelu käigus jõudsin ma selgusele, et ma tunnen ennast alati niimoodi pärast rahvatantsuüritusi ja nende ajal. Ma ei tea, mis nendes inimestes on, et nad suudavad mind alati happy-go-lucky 'na hoida, kuid ometi õnnestub see neil ilma väga pingutamata.  Mari-Ann kirjutas meie esimesse rahvatantsukroonikasse:  "Tants on see, mis meid kokku tõi ja meid koos hoiab." ja tuleb tunnistada, et ma ei oskaks seda ise paremini sõnadesse panna. Sest isegi inimesed, kes enam ei tantsi, kuid mõtetes siiani meie rühmaga on, jäävad min...

sest päiksetõus pidi olema palju ilusam kui päikseloojang

Pühapäeval sai läbi üks ime-imeline tantsupeo nädal. Tantsupeo pealkiri oli seekord Puudutuse aeg. Minu meelest täitsa ilus teema. Mina sain igatahes peo poolt puudutatud küll. Pealegi oli peo nimitants minu vaieldamatu lemmik. Nagu Ruve ütles, siis see on äge, sest see on pilkude tants. Ja nii ongi. Seal polnud lõpuks isegi oluline, kas see, kellega su pilk kohtub, on tuttav või mitte. Oluline oli, et vaade, tants ja tunne oleks üks. Enamasti oli ka. Me panime selleks tantsupeoks kokku vanemate ja nooremate noorte segarühmad, sest kumbki rühm poleks omade jõududega peole jõudnud. Koondusime nime Kapak II/III alla. Eristasime neid kahte rühma. Aga mulle tundub, et pärast tantsupidu on see piir juba märksa õhem ning võime ennast tasapisi üheks rühmaks hakata pidama. Eriti veel kui mõelda, et suurem osa meist sooviksid ka järgmisel aastal üheskoos jätkata. ( ohgod , palun teeme nii, et me jätkame!!) Platsil kükitamise ja mõningate tantsusammude vahele mahtus sellesse toredasse nädala...

Täna pandi Tartu kinni. Suleti tegevuseks. Ja kui me tema juurest ära hakkasime sõitma, nukrus tasakesi endast märku andmas, valas Tartu suuri pisaraid. Täna ei paistnud, esimest korda minu elus, Tartus päike. Aga vast paistab homme jälle... või siis järgmisel nädalal.