Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Mul on taaskord lisa inimeste seas, kellel alt üles vaadata ja ainult imetleda nende tegevust. Tihtipeale juhtuvad nad teatriinimesed olema ja ega seekordki teisiti pole. Minu sellekordseks ilmetusohvriks on langenud Veiko Tubin. Näitleja ja helilooja. Ja siinkohal tahaksin kiita ka Diana Leesalu väga õnnestunud laulusõnade eest. Olen jälle arrrrrmastust täis. /Aitäh, KH!/ Minu silmad on vaikusse uinunud foorid Minu juusteks on magus ja lämmatav suits Minu käteks on kõnnitee katkised kivid Minu hingeks on tukslev ja veritsev linn Vaata, ma kukun end katki Vaata, ma kukun, kas näed? Vaata, ma kukun teist läbi Kas te tõesti ei kuule mu häält? Vaata, ma kõnnin siin serval Vaata, ma komistan pea Kukun siit tuhandeks killuks Kui keegi mind püüda ei tea Tahan süstida arutut armastust veeni tahan hingata surmavat mürki su suult võiksin lõhkuda kõik oma unenäod pilpaiks võiksin jooksta kui tõbine peni kesk tuult Vaata, ma kukun end katki Vaata, ma kukun, kas näed? Vaata...

ma tahaksin seda hilisõhtust tundidepikkust vestlust ja jalutuskäiku selle ühe uue tuttavaga.

põletasin ennast kahe nädala jooksul juba teist korda ära. mulle ei meeldi põletamised. :( valus on ju. aga muidu on tore. lugesin täna raamatu läbi, pesin kaks masinatäit pesu, trükkisin papsi essee ära, tegin nizza salatit ja õunapirukat ja koristasin. homme jälle! täna laskun ilmselt mõne uue raamatu rüppe ja loodan, et mul kooli ajal ka lugemiseks aega jääb. FYI põlve triikrauaga ära põletada on vähem valus kui kätt ahjus. just mentioning.

Üks meeldiv noorhärra kirjutas kord "Tegelt olen ma vist ainult tahtnud vihmast aru saada. Siis võiks puhata." Just selline tunne on minulgi. Taaskord on ta tabanud naelapea pihta! Aitäh, Rauno. (: Vikerkaarevärvilist neljapäeva meile kõigile!

“ Sometimes I really wanna talk. Sometimes I forget I’m -not- that sweet girl that needs attention. Sometimes I want a hug because the world may be falling apart. And the next morning I wake up and just think about myself as a fool. One day I can smile hard and in the next, cry harder. I can beg someone to be with me and two seconds after I can beg for him to leave me alone. That’s what I do, what I hate the most about me. I hate missing a voice, an arm, a song. I hate missing a call or even the way things were before. But I what I hate the most is to feel. Because when you feel, you just can’t let you, you can’t control, you can’t step back. But sometimes I really wanna talk. Sometimes I really need attention. But I swear I’ll learn to live with this. ” — Combat Boots & Chinese Takeout jah, words well said.

Mitte, et ma seda enne ei oleks teadnud, aga leian ainult faktile kinnitust: kui mõttemaailmas midagi negatiivse poole kisub, siis lähevad täiesti kahtlemata ka kõik teised asjad halvasti. hip-hip-hurraa! kuid siiski vähemalt sedagi, et ma olen Tartus koos oma hästi paljude raamatutega ja telekast tuleb Breakfast at Pluto. (:

Kui normaalne see on, et sulle helistatakse, et küsida, kas väljendi  sumo champion ees käib artikkel või mitte?! :D

When small drops began to fall and darken the world in penny-shaped circles, no one around him scurried for cover. For lonely people, rain is a chance to be touched. Simon Van Booy, The Secret Lives of People in Love ja tuleb välja, et ma olen äärmiselt andekas teesklemaks, et mul on hea tuju.

mõnikord tundub, et nii mitu asja on pahasti, aga tegelikult on ju teada, et ei ole. nii ma siis jonnin kodus, ühes oma ülimaitsva hessi einega. õnneks helistas vahepeal Mammu ja küsis, kas mind unustati koju või oli see mu enda valik. üks inimene üle pika aja, kes küsis telefonis nii õigeid asju. see oli meeldiv kõne.

Ma hakkasin täna "Mannen som elsket Yngve't" lugema. Ma olen alles 13ndal leheküljel ja juba näen sarnasusi minu ja Jarle Klepp'i vahel. "Og spør du meg hvordan jeg har det, så tror jeg at jeg svarer: Bra. Litt rastløs, kanskje, ganske skoletrøtt, i opposisjon, men joda: Bra. Det svarer jeg."

31.07.2011 Võtad tänasest päevast kõik, mis võtta annab. Üliaktiivsus võib sulle kätte tuua kaua aega ihaldatu. Kes pärast naerab, naerab paremini. Kusjuures plaan oli küll selline jah. Eriti sest ma tean, et neljapäevast alates algab minu selle suve parim aeg. Ma veel võidan selle suve ära. Koos Merilini ja teiste õdede-vendade ja psühhopaatidega. (: Hip-hip-hurraa!

The deeper the blues, the more I see black. 

Täna on kahtlemata olnud selle suve kõige huvitavam päev koos Steni, Stella, Sander-Oti, Taavi ja ta vanematega. Sain lugeda kollektsionääri hoolsasti hoitud kirju teise maailmasõja aegadest ja lihtsalt ammulisui kuulata, kuidas targad mehed kõrval juttu rääkisid. Targal inimesel ja inimesel on ikka vahe. Nii tore, nii tore, nii tore. Kui Taavi isa mult küsis, et kas ma olen filateeliahuviline, siis raputasin kahtlevalt pead, kuid ma julgen juba vähema kahtlusega öelda, et nüüd olen. Nii hea on tunda seda põlemaminemise tunnet. Ma arvan, et ma sain seal Raplas nakatatud, sest asjahuvilised rääkisid sellest kõigest sellise veendumuse ja teadmisega, et ma püüdsin ka sellest kõigest sädeme. Ma pole ammu seda kick 'i millestki saanud. It's nice, once in a while. Ma usun, et minu suhe sõjaaegse kirjavahetusega ei ole veel siinkohal lõppenud. (Ometi sai see alguse ühel varakevadisel õhtupoolikul Tartus, kui ma avastasin antikvariaadist need kaks postkaarti...) so excited, so-so...

Tsitaat Diana Leesalu raamatust, mis mul kunagi nii kripeldama jäi: "Ma tahan, et keegi lihtsalt kunagi tuleks ja küsiks, kuidas mul läheb. Ja et see teda tõepoolest kas või natukenegi huvitaks." Viimasel ajal on selline tunne. Tahaks, et keegi küsiks.. But then again... Ma ju tean, et ma vastaksin vana vastiku refleksi tõttu "hästi", nii et mis kasu sellest kõigest oleks?!

Põhimõtteliselt on nii, et ma istun hommikust õhtuni oma toas ja naudin lahtise rõduukse vahelt immitsevat värsket õhku ja keeran üksteise järel raamatul lehti. Ja mul pole isegi kahju, et ma siit toast välja ei lähe.. lihtsalt loen ja loen ja loen ja vaatan kahekümne nelja tunni jooksul kaks filmi. Ühe üksinda ja teise Stellaga. Ja niimoodi ma veeretangi oma päevi õhtusse... süües, lugedes ja filme vaadates. And I ain't even mad. (: +1

ja öelge veel, et ma ei harrasta depressed-eating'ut. Praegu läks tuju halvaks ja esimene mõte oli, et ma lähen sööma midagi. ja ma nüüd siis läksingi. om-nom-nom.

ja nüüd ma istun lõpuks üksinda enda Kose kodu toas ning teen enda öist tumblr'i ringi, mis Viimsis harjumuseks sai. Aga järsku pole mul enam kedagi, kellele kõiki neid naljakaid ja disturbe'd postitusi näidata. FML

Tänane õhtu on olnud kahtlemata selle suve õdusaim. Kui Carl oli poest krõpsu ja coca-cola't toonud, istusime kõik kolmekesi diivanile ja vaatasime aegade parimat filmi - Inception'it (millest ma sel korral märksa rohkem aru sain, kui eelmisel...). Lõputiitrite ajaks olime Meriliniga omandanud vaevumärgatava raskemeelsuse ning kolisime oma tekkide-patjadega rõdule. Õues puhus jahe tuul ja meie istusime maailma kõige pehmema ja soojema fliisteki all ning jagasime vaikusele oma kummastavat melanhooliat. Peale kosutavat vaikust rääkisime maailmaasjadest ja inimestest, kes millegi pärast meile nii kuradi olulised on. Ilus oli rääkida ja natuke kurb ka, sest me soovime, et kõik oleksid õnnelikud, aga seda nad paraku pole. Ja siis me vaikisime ning taaskord kandsime pehmelt oma sõnad tuulde üksteisele kuulmiseks. Kõige kosutavam õhtu(või siis öö)poolik üle väga pika aja. Mingil hetkel läks Merilin pesema ja mina kerisin ennast rõdule kerra, et veel viivuks aega kinni hoida. Kõik oli ...

Nüüd kui ma lõpuks sõidueksami sooritatud sain ja tänasest legaalne teedehirm olen, siis on nii hea tunne, et suvi on nüüd lõplikult käes ja ma võin istuda hommikust õhtuni nina raamatus või pilk filmidel ja kolada mööda kohalikke tuttavaid kohti. niheonaola! Nüüd on nii:

Sõitsime täna Kaalri juurest koju. Peep tõi meid ära. Mõnikord tundub, et kogu maailma peale pole olemas kosutavamat hetke, kui leboda unisena Mitsubishi väga vähese ruumiga tagaistmel, kuulata Peebu muusikat (mis mõnedel hetkedel on kõige õigem muusika universumis) ja mõelda asju, mida ma kunagi ei ole mõelnud ning jõuda selle kaudu sammukese lähemale tõele. Olgu see siis nii nukker kui tahes. Täiuslikkusest jäi puudu vaid tähistaevas, mida oleks sellest aknast nii ideaalselt vaadata saanud. Aitäh, Phiibou. (':

    My New Year's Resolution is always the same: Gonna do what I like, gonna do what I want And the hell the thing, yeah! I don't need nobody, won't play that game It's my life and I do what I wanna do what I wanna do what I like!

Vaene tudeng kirjutas valmis enda viimae eksami, sai lõpuks enda kauaoodatud Foo Fightersi albumi kätte ning käis turul enda viimaseid sääste nullimas ja naudib nüüd äsjaalanud suve väärt kirjanduse ja filmiklassikute seltsis. Ja asi, mida ma olen alati mõelnud siia kirjutada, aga pole seda mingitel põhjustel teinud: Ma tunnen nii tihti, et ma olen sündinud valesse ajastusse. Natuke liiga hilja. Ma ilmselt oleksin palju paremini sobinud teismeliseks 80ndatesse. Aga noh.. nii palju siis sellest. Ma olen kinni siin teises millenniumis.

Koselig!

Kohtasin täna Tartu tänavatel vihmas jalutamas üht päikesepõletatud õlgadega naerusuist tütarlast, kellel oli sületäis iiriseid. Sületäis tema lemmikuid lilli. Selle tüdruku nimi oli Lily White ja kodus lilli vaasi pannes tundis ta ennast nagu proua Dalloway peale kordaläinud päeva.

моя любовь