Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Täna pandi Tartu kinni. Suleti tegevuseks. Ja kui me tema juurest ära hakkasime sõitma, nukrus tasakesi endast märku andmas, valas Tartu suuri pisaraid. Täna ei paistnud, esimest korda minu elus, Tartus päike. Aga vast paistab homme jälle... või siis järgmisel nädalal.

Eelmisele postitusele ideaalseks jätkuks leidsin ma enda 2010nda aasta postitustest sellise lõigu: "Kosele ju tulen nii või naa. Home sweet home ikkagi. Nagu KH msni personal message ütles, siis "aga mis siis kui ma ei tahagi enam kodust ära minna?". Vahepeal on selline tunne küll. Linnaelu pole ikka minu jaoks. Aga mis seal's ikla. Õppima peab ja tegelikult on vahel päris awesome mõelda, kui palju norski ma juba tegelikult oskan. Aga mul on mingi imelik asi, et ma ei taha ennast Tartus millegagi siduda. Tahaks, et kõik oluline ikka Kosel oleks. Et oleks ikka alati põhjust tagasi tulla. Tartusse ei taha nagu midagi olulist jätta. Kõik, mis mulle seal praegu oluline on, käib minuga enamasti Kosel kaasas, nii et.. Siiani on sellega lood hästi. " Ilmselgelt ei läinud mul sellega kõik nii nagu plaanitud. Tartu ise sidus ennast minu külge. Ja kõik oluline, mis mul oli Kosel, oli mul ka Tartus. Sõbrad ei unustanud mind ära, vaid tulid minuga kaasa. Kaisa kirj...

Kolimine on juba nii lähedal, et võtab natuke kõhu alt õõnsaks. Aga olgem ausad, ma ei ole maha jätmas, mitte ainult armsaks saanud kodu, vaid tervet pisikest maailma, mis nende seinte vahele viimase nelja aasta jooksul loodud sai. Ja ka oma Tartu piiride vahele peidetud armastust. Endal läheb ka mõnikord süda pahaks, kui ma mõtlen, kui sentimentaalne ma võin olla, aga siis ma jõuan selle ära unustada ja hakkan jälle mõttes viimaseid koguma. Viimane bussisõit Tartusse, viimane jalutuskäik bussijaama, viimane üksioldud õhtu, viimased külalised, viimane pilk tühjale korterile... Ma tean, et jätan oma jutuga mulje nagu ma ei tuleks mitte kunagi Tartusse tagasi, aga mõnes mõttes ma ei tulegi. Mitte kunagi enam niimoodi. Kui ma pärast käesolevat nädalat taas Tartusse tulen (toogu mind siia ükskõik mis põhjus), siis ei ole enam mitte midagi samamoodi. Enam kunagi ei tule ma siia noore tudengi või värske lõpetajana. Tudengina, kes tuleb koju. Edaspidi olen ma  just another  k...

Käisin täna Rõngu kooli lõpetamisel ja lõpetajad laulsid seda laulu. Kuigi ma ei ole suur Getteri muusika fänn, siis sinna sobis see üllatavalt hästi. Siin on see nüüd aga järjekordne asi, mis on mulle for safekeeping . Ma olen näinud korduvalt, kuidas lõpetajad oma toolidelt püsti tõusevad ja õpetajatele lilli lähevad viima. Olen isegi viinud. Kuid ometi oli mulle täna üllatuseks, kui lillega hoopis minu juurde tuldi. Sama üllatav (või ehk lihtsalt veidi võõras) on see, kui kolleegid tulevad tänavad sind selle eest, et sa õpilasele vastu tulid. Olles seejuures isegi tänulikumad kui asi ise väärt on. Või siis kui nad ulatavad sulle lilleoksa. Just because.   See oli mu esimene ja arvatavasti viimane kord õpetajana lõpuaktusel viibida ja võin selleks puhuks vabalt Getteri laulust sõnu laenata ja öelda: "Ei usuks oma silmi, kui end näen, et kunagi ma seista võiksin siin." Õpetajana on natuke teistmoodi lõpetamistel olla.  Kes oleks osanud arvata?  Täna sai...

TARTUS JÄÄNUD ELADA: 11 päeva. Elu sees ei usu...

Veel natukene ilusat Edgar Allan Poe'd for safekeeping . "Alone" algus "From childhood's hour I have not been As others were; I have not seen As others saw; I could not bring My passions from a common spring. From the same source I have not taken My sorrow; I could not awaken My heart to joy at the same tone; And all I loved, I loved alone."

It was many and many a year ago, In a kingdom by the sea, That a maiden there lived whom you may know By the name of Annabel Lee; And this maiden she lived with no other thought Than to love and be loved by me. I was a child and she was a child, In this kingdom by the sea, But we loved with a love that was more than love— I and my Annabel Lee— With a love that the wingèd seraphs of Heaven Coveted her and me. And this was the reason that, long ago, In this kingdom by the sea, A wind blew out of a cloud, chilling My beautiful Annabel Lee; So that her highborn kinsmen came And bore her away from me, To shut her up in a sepulchre In this kingdom by the sea. The angels, not half so happy in Heaven, Went envying her and me— Yes!—that was the reason (as all men know, In this kingdom by the sea) That the wind came out of the cloud by night, Chilling and killing my Annabel Lee. But our love it was stronger by far than the love Of th...

Praegu on käimas nädal, kus ma pean ütlema rohkem "head-aega"sid, kui ma ühe nädala jooksul tahaksin. Paadunud sentimentalistina on mul selliste asjadega raskusi. Milles siis asi? Täna lõpetas keeltekoolis rühm, kellega ma jaanuarist alates igal nädalal 3 tundi aega veetsin. Toredad inimesed ja hästi veedetud aeg. Ja nagu timbulimbud pidid nad mulle täna tänutäheks šokolaadi tooma, rääkima kui tore neil oli ja ütlema kui kahju neil on, et need kohtumised juba läbi saavad. Ma niigi üritasin vältida selle teatava lõplikuse sisendamist endale ning nad ei aidanud üldse kaasa. Eriti ukselt järgi hüütud lausetega stiilis: "Vast kohtume kunagi veel!" Seega ma isegi ei kujuta ette, mida ma veel reedel teen, kui ma viimast päeva Rõnksi lähen. Ma tean, kuidas ma esimesed pool aastat kurtsin, et õpetajatöö pole ikka mulle ja et eks ma vean selle aastakese kuidagi läbi, aga nõme osa on see, et mulle hakkas see kõik meeldima.  Igal teisipäeva ja neljapäeva hommikul pa...

Ma lugesin täna kellegi monoarutelu isiklike lugemisreeglite kohta. Igal inimesel käib lugemisega kaasas oma kombestik ja käitumine. Mis mõne jaoks on taunitav, on teise puhul lugemisest lahutamatu osa. Sellest inspireerituna mõtlesin ka enda lugemiskombestiku kirja panna. Või no, mis kombestik see nüüd just on, aga bits and pieces , mis minuga igat raamatut lugedes kaasas käivad. 1. Lugemise ajal võib (ja on lausa soovitatav) raamatusse märkmeid teha. Küll mitte kunagi pastakaga, kuid harilikuga kirjuta kasvõi kõik äärejooned täis. Kuigi see on paljude inimeste jaoks täielik lugupidamatus raamatu ja selle autori suhtes, leian mina, et see on täpselt vastupidine. See näitab, et ma mõtlen elavalt raamatule kaasa ja et on nii mõndagi, mida ma sooviksin pärast lugemist sealt kaante vahelt endale jätta. Ma küll ei ole väga innukas raamatusse "kirjutaja", kuid ilusad ja head laused ja read paigutuvad ilma pikemalt järgi mõtlemata nurksulgudesse ning teenivad äärejoonele + märgi...

Ma olen tähele pannud, et mu kevaded mööduvad väljamõeldud inimesi armastades. Südamepõhjani ilus, aga üsna tarbetu.

Natuke inglisekeelset Knausgaardi ja Tartu zeni meie kõigi laupäeva õhtusse: "I returned the glass to the table and stubbed out my cigarette. There was nothing left of my feelings for those I had just spent several hours with. The whole crowd of them could have burned in hell for all I cared. This was a role in my life. When I was with other people I was bound to them, the nearness I felt was immense, the empathy great. Indeed, so great that their well-being was always more important than my own. I subordinated myself, almost to the verge of self-effacement; some uncontrollable internal mechanism caused me to put their thoughts and opinions before mine. But the moment I was alone others meant nothing to me. It wasn’t that I disliked them , or nurtured feelings of loathing for them, on the contrary, I liked most of them, and the ones I didn’t actually like I could always see some worth in, some attribute I could identify with, or at least find interesting, something that could ...

Mõistsin, et olen aastaaegade osas lootusetu juhtum,  kui täna käis mu peast läbi rõõmus  ja entusiastlik mõte:  "oh, varsti on ju jälle jõulud!" 

Täna on üks nendest vanadest tuttavatest "mina üksi Tartu öös"-olemistest. Vedelen diivanil, muusika mängib, aknast tuleb jahedat sirelihõngu ja mu põlvedel pikutab läbimõeldud sõnadest tulvil sõbrapäevik, mis täna taas tee minuni leidis. Mul pole ammu seda üksiolemise tunnet olnud, aga täna jõudis see nii mitme asja kombona minu juurde tagasi ja ennist arutatud sentimentalism lõi välja. Aga vähemalt sain just ühe kosutava suveõhtuse jalutuskäigu võrra rikkamaks. Tartu on oma pimedates üksikutes tänavates parim. Hea on teada, et Tartu on alati olemas.

Päeva parim kompliment: Sa oled nagu kreeka jumalanna, ainult et tumedates toonides. EDIT: Uus päev, uus kompliment, sama riietus: Sa näed välja nagu nõid. (pisike paus) AGA AINULT KÕIGE PAREMAS MÕTTES!

Täna on Tartus nii uskumatult hea. Ma ei ole kindel, kas asi on minu piiritus sentimentalismis ja nostalgitsemises, aga täna õhtul on Tartu jälle minu zsa-zsa-zsu ja liblikad kõhus. Veel mõned nädalad armastust.

"I think most of the creative people are so damn insecure that they want to think they know everything, but they know deep in their hearts they're just in deep trouble from the minute they get up in the morning. So if you can tell them "that's what you're supposed to be", that's kind of liberating." - Dan Wieden, "Art and Copy"

Täna oli ilus hommik, sest sai selgeks plaan, et kui ma Portugali lähen, siis me sõidame Prantsusmaale ja Hispaaniasse ja harjutame kõiki keeli, mida me ei oska. Helesinised unistused, mida huviga oodata.

Täna on selline päev, kus tahaks üle pika aja Rauno kirjutatud asju enda blogisse postitada. Ja nii see siis lähebki... Tal olid punased põsed ja igal varaevadel kui päike paistis vahetasid ta juuksed värvi [---] iga kevad tuleb ta aga taas sel aastal sügavpunasena nagu see tumenoor vein mida jõime rääkides maadest mida pole tunnetest mis tundmata ja mina mina uskusin kõiki ta värve

2006ndal aastal palus üks õpetaja (Ms. Lockwood) oma õpilastel kirjutada kuulsatele kirjanikele, et arutada autori töö üle ja küsida neilt nõu. Ainult üks kirjanik, Kurt Vonnegut vastas. Lendleva perfektsusega. Dear Xavier High School, and Ms. Lockwood, and Messrs Perin, McFeely, Batten, Maurer and Congiusta: I thank you for your friendly letters. You sure know how to cheer up a really old geezer (84) in his sunset years. I don't make public appearances any more because I now resemble nothing so much as an iguana. What I had to say to you, moreover, would not take long, to wit: Practice any art, music, singing, dancing, acting, drawing, painting, sculpting, poetry, fiction, essays, reportage, no matter how well or badly, not to get money and fame, but to experience becoming, to find out what's inside you, to make your soul grow. Seriously! I mean starting right now, do art and do it for the rest of your lives. Draw a funny or nice picture of Ms. Lockwood, and give it t...

Täna oli hea päev. Lisaks sellele, et ma olen täna liikunud kogu oma tavapärase nädala normi, sain ma praktiseerida norra keelt (ja avastasin, et ma isegi suudan ennast väljendada, kui vaja on), nostalgitseda skandinavistikas ja rääkida elu ja kirjandusejutte ainsa inimesega, kes ütleb mulle: "Sa ei saa Tartust ära minna". Lohutav on teada, et mul on igal pool keegi ja nii hõrgutav-mõnus oli üle pika aja rääkida kirjandusest selle põlemisega, mis mus kunagi olemas oli. Virginia ja sõna ilu ja kõik muud jutud. Vähemalt Kati teab täpselt, millest ma räägin, kui juttu tuleb sõna ilust kirjanduses. Ilus on olla. Ja nüüd tuleb vaim valmis panna anime'ks "5 sentimeetrit sekundis", sest see on kirsiõite puult langemise kiirus. Ükski teisest rahvusest inimene ei suudaks midagi nii ilusat ja õnnist välja mõelda. Olen jälle Aasia- mode 'is vahelduseks. Viimastel päevadel on kultuur jälle joovastavaks inspiratsiooniks olnud. Olen tähele pannud, et see juhtub alati, ku...

Ikka veel jumaldan NO teatri kirju. "Luuleajakirjas Ninniku kirjutab Juha Kulmala (Kalju Kruusa tõlkes): kõnnin päev otsa nagu üle suure toa oleksin üldkasulik läheksin tööle aga on kevad. Mõistlik mõte. Milleks minna tööle? Tule töölt ära. Aitab. On töötatud, on üles ehitatud, kasulik oldud, omatud funktsiooni juba piisavalt selles elu masinavärgis. Loe parem luulet ja lase kevadel läbi põskede lõõtsuda. "Kui soe valgus!" nagu hüüatab Czeslaw Milosz oma luuletuse "Õnn" algusreas."

I firmly believe in small gestures: pay for their coffee, hold the door for strangers, over tip, smile or try to be kind even when you don’t feel like it, pay compliments, chase the kid’s runaway ball down the sidewalk and throw it back to him, try to be larger than you are— particularly when it’s difficult. People do notice, people appreciate. I appreciate it when it’s done to (for) me. Small gestures can be an effort, or actually go against our grain (“I’m not a big one for paying compliments…”), but the irony is that almost every time you make them, you feel better about yourself. For a moment life suddenly feels lighter, a bit more Gene Kelly dancing in the rain. -Jonathan Carroll

We can blame it on a lot of things. Or we can just admit we were shit people. See tsitaat jääb mulle alati väga teravalt silma, kui ma seda kuskil näen. Ma tundsin, et ainus tumblris pikutades on sellest vähe. Tahtsin seda kuhugi veel. Siin on hea. Mulle meeldib, et see on nii aus. Sest mõnikord me lihtsalt olemegi shit people .

Kuulasin just Imagine Dragons'i lugu Drive ja see meenutas mulle millegipärast ühte ülipalavat suveööd mõni aasta tagasi, kui me ennast väga spontaanselt autosse pakkisime ja mere äärde sõitsime. Mängisime palli ja ujusime ja nautisime rannamõnusid nagu ikka. Ainult, et õues oli suve kohta arvestatavalt pime ja rannas olime ainult meie. Ja mul oli siis veel tol ajal õe pisike roosa Nokia kasutada. See oli sel hetkel väga oluline.  Ma tahaksin täna tagasi sellesse öösse.

Päev läheb ikka täiega korda, kui keegi kirjutab sulle, et tal on kõik maailmahästi. "Ja kunagi ammu ühes kirjas sa kirjutasid, et sa saadad mulle päikesejänku ja kui kõik on ilus ja hästi, siis sellel jänkul võib oma roll selles olla. AITÄH! Jänku jõudis kohale!"