Kuidas seletada pilte surnud jänesele?

-
Lõpetasin just teatriauhindade jagamise vaatamise. Terve aja käis alateadvuses eraldi film, kuidas mina seal teatriinimeste ees seisaksin ning kogu oma hinge siirusega tänaksin neid selle auhinna eest, mille nad mulle on otsustanud anda. Äkki kunagi eksingi sinna ära? (: Vähemalt publikusse, et elada kaasa ja olla toeks neile maailma kõige ilusamatele inimestele.
Oleksin näitleja-lavastaja-dramaturg-võikasvõitehnilinetöötaja. Tahan teatrit! ja kunagi ma ka saan selle. Peab saama.


Muide, kas keegi ei taha mind viia mõnele No99 etendusele? Sa meeldiksid siis mulle väga, jaa...

Kommentaarid

  1. Merilin-Ingrid28. märts 2010, kell 14:59

    ma viiksin sind suurima heameelega, kui mul raha oleks, näiteks sinna saku suurhalli, see mis 7. mai toimub

    VastaKustuta
  2. Sus.28. märts 2010, kell 16:51

    :')


    Aga äkki me kunagi lähmegi? :'

    VastaKustuta
  3. Kiq28. märts 2010, kell 17:51

    mmm.. jaa, me emaga käisime üks päev, ta tegi välja. näigime age ka oma emaga.9

    millal ajalugu saab+

    sorri, shift ei tööta.D

    VastaKustuta
  4. Sus.28. märts 2010, kell 19:42

    ma veel ei tea.
    ma räägin.. pean ise veidi ajaloos kindlamaks saama, and then we'll see.
    Jutustan ma suurima hea meelega, sest see tuleb mulle endale kõige rohkem kasuks. (:

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas minust sai mittetöötav inimene?

-
ohboy! ma ei ole siin nii ammu käinud, et vahepeal on mu maailm jõudnud ennast peapeale pöörata. Seega otsige oma kõige suuremad kohvikruusid välja ja sättige ennast mugavalt sisse, sest sellest tuleb suure tõenäosusega üks pikk-pikk postitus. Mõned päevad enne oma 28 on 28th sünnipäeva, otsustasin ma lõpuks, et on aeg töölt ära tulla. See oleks üks väga suur vale, kui ütleksin, et see uitmõtte ajel tehtud otsus oli. Otse vastupidi. See on üks pika vinnaga otsus olnud. Väga pika vinnaga... Ja kindlasti mitte lihtsate killast. Eriti veel seetõttu, et ma olen alati mõelnud, et kes need inimesed on, kes ilma kindla follow-up  plaanita töölt ära tulevad. See on minu jaoks täiesti müstiline tundunud. Kuid tuleb välja, et need on Susannad, kes on oma elus jõudnud sellisesse punkti, et nad tahavad, julgevad ja võivad taolisi otsuseid endale lubada. ( Disclaimer : see eeldab tegelikult aastatepikkust tööd, head rahaplaneerimisoskust ja eneseteadlikkust, et sellega päriselt toime tulla...
Lisateave
-
Kui ma tavaliselt siia tulen, siis ma räägin kirjutamisest ja sellest kui oluline see on ja kuidas see mulle meeldib ja et kõik teavad seda. Aga ma seekord räägin hoopis raamatutest. Ma räägin seda sellepärast, et mu elus oli üks neljapäev, mis oli nii ilus, et ma päris ausalt tahtsin natukene nutta. Oli neljapäev ja kell oli natukene pärast kaheksat hommikul. Ma istusin Rahva Raamatu Restos, tellisin endale oma päeva esimese kohvi ja lõin oma arvuti lauale lahti, et natukene asjalik olla. See oli mu esimene, kuid kauaoodatud külaskäik RRR-sse. Kuni ma kohvi ootasin, vaatasin uudishimuliku pilguga oma ümbrust. Ma tundsin ennast nii hästi. Tõesõna. Ma olin sel hetkel täpselt seal, kuhu üks Susanna on loodud olema. Tohutute raamaturiiulite keskele. Milline sense of possibility . See ei ole üldse kunstiline liialdus, kui ma ütlen, et ma natukene tahtsin nutta, sest ilusad asjad on mind alati pisardama pannud ning raamatud on ühed ilusamad esemed, mille olemasolust ma teadlik olen. Vi...
Lisateave