Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Istun köögis, hängin netis, räägin Kalle ja Gerliga, kuulan Ursulat (*süda*) ja söön ühepajatoitu. Ja isegi täis suuga kaasa karjuda laulda on nii hea . (: Ja laginal naerda ja kõrvuni naeratada on parim. Ursula on geniaalne ja kaalikas maitseb hea ja tuju maitseb ülihea. ^^ Ja ma arvan, et see postitus peaks kollast värvi olema. *-) ... sa oled ilus oled, sa oled ilus oled, sa pole kole nagu väike rattur, kel pole kattu...

“Sometimes late at night it just hits me. This is my life and I can do whatever I want.” — some blogger

Hah, naljakas on vaadata, kuidas inimesed praegu rabelevad kevadväsimuses ning hoiavad 20 küünega veel viimastest jõuvarudest kinni. Kõik lohutavad ja kiidavad ennast ning tegelikult on seda täitsa hea kuulda-näha. Vähemalt need inimesed hoolivad endast. (: Nad on iseenese parimad sõbrad. Ja siis tuleb keegi, kes ainult tahaks jonnida ja pahurdada ning see ajab mind veidi rohkem naerma, sest mitte kunagi pole kõik üdini halb ja kui keskenduda neile vastikutele junnidele, siis jäämegi sinna pasa sisse kinni. Aga kui võtta need liblikakujulised mõtted ja lasta kanda end kõrgemale kui see sitt, siis on jälle hea olla. : ) Viimasel ajal mõtlen ainult liblikakujulisi mõtteid.

Täna on olnud inspiratsiooinst pulbitsev päev. Natuke kripeldab hingel, et ma seda kuidagi ära ei kasutanud, mida teatri- ja muusikainimesed minule täna andnud on. Või kui nüüd aus olla, siis ma pole midagi saanud tehtud, ei inspireerivat ega kasulikku. Patriotism valdab hinge ning on tunne nagu tahaks terve maailma kunsti ise ära teha ja olla tunnustatud ning väärtustatud. Üleüldse kunstitegemise tahe on viimasel ajal peal. Aga tahtest ainuüksi kasu ei ole. Ideid on vaja.. aga siis meenub, et mul on päevaplaan, mis sunnib õppima homosügootsust, Türkmenistani-Uruguayd ja Mati Undi teemakäsitlust (mis iseenesest oli väga huvitav ja nakatav). Aga ega ma ju ei taha kõiki tähti ära kulutada, seega ma lõpetan, et nad ei väsiks teile teinekordki pajatamast. (: -Kunstitahteline preili Sus.

Lõpetasin just teatriauhindade jagamise vaatamise. Terve aja käis alateadvuses eraldi film, kuidas mina seal teatriinimeste ees seisaksin ning kogu oma hinge siirusega tänaksin neid selle auhinna eest, mille nad mulle on otsustanud anda. Äkki kunagi eksingi sinna ära? (: Vähemalt publikusse, et elada kaasa ja olla toeks neile maailma kõige ilusamatele inimestele. Oleksin näitleja-lavastaja-dramaturg-võikasvõitehnilinetöötaja. Tahan teatrit! ja kunagi ma ka saan selle. Peab saama. Muide, kas keegi ei taha mind viia mõnele No99 etendusele? Sa meeldiksid siis mulle väga, jaa...

Ja btw, täiega hea on lugeda teie blogisid, kes te kirjutade, et heaonola! (': Teeb endale ka aina parema tunde. :) Ja te kõik saate hakkama! Kõigega! Te kõik jõuate maailma lõppu minna. (':

Vaheaeg on olnud superb. (: Nii vaimselt, füüsiliselt kui materiaalselt. Parajas koguses lebo, teelusika täis toimekust, mõnus kultuuriannus ning murakapreililik šoping ja tšitt-tšätt. Neljapäevane hommik algas kellaüheksase kõnega, et ma avaksin oma kodu ukse Merilin-Ingridile. Seejärel tegime ennast ilusaks ning kihutasime pealinna poole, kus astusime uhkelt sisse KUMUsse, kus oli tasuta neljapäev. Siiani leiame, et neljas ja viies korrus tegid kõigele silmad ette. Teema oli iseenesest ka küllaltki intrigeeriv: "Identiteet ja ideoloogiad. Rahvusvahelised suhted." Nägime igavamoelisi portreemaale ning mõistmatuksjäävaid skulptuurikolakaid. Mu lemmikumad olid "Hällist hauani", EESTI ja Soome popkunstniku Harro tööd. Kohtasime hämmastavaid ideid ning kummastavaid installatsioone. Kõik oli väga 5+. Hiljem külastasime tuntumaid kaubanduskeskusi ning preili Ingrid ostis endale nii mõnegi kaunikese eseme. Mina tulin seekord tühjade kätega kodu poole. Õhtu möödus küünlava...

Hea on kodus olla. Vahepeal käisid neiud külas ning mulle meenusid torevahvad veidi vanemad ajad, mil selline kokkusaamine polnud haruldus. Korraks taipasime, et me ei oskagi enam eriti millestki rääkida. Mammu ehmatas meid ära, kui ta rääkis kuidas ta staariks sai. See on see kui nõnda head sõbrad liiga mitmete kilomeetrite kaugusel elavad. Aga lõpuks saime ikka jutu libisema. Good old times. (: Cozy ja oma. Muidu läheb väga vaheajaliselt mitte-midagi-tehes ja mõeldes, et see on mu elu viimane koolivaheaeg. Vähemalt viimane kevadvaheaeg. Natuke on hirmutav ja natuke ma taipan, et kõikidest viimastest tuleb viimast võtta ja sellepärast mul hea tunne ongi. Seda ma plaaningi teha. Ega ma ilma asjata neiudega enda kodus ei kohtu ja Erkil külas ei käi ning Kaire juures hulluks minemas ei käi. (: Inspiration point täitub iga veidikese aja tagant ja mul on selle üle ainult hea meel, sest kunagi kui ma peaks raamatut kirjutama või midagi, siis kõige paremate lõikude ideed ongi just sealt nopi...

i know there's something beautiful in all my imperfections.

The other half of the twisted sisters. (' :

Lähme preili-proua Murakaga järgmisel nädalal kultuuri hammustama. *süda* Kultuur ja kunst on maailma kõige elumad asjad. (: Kaevan inspiratsiooni .

Muidu olen ikka merry happy , aga viimase aja väsimusmured hakkavad liiga tegema. Kell kümme magama minek enam ei aita, kuigi kunagi oli see parim rohi varaõhtuse une jaoks. Praegu ärkan võimalikult hilja ning lähen magama võimalikult vara ja ikka olen kella kuueks-seitsmeks trainwreck . Vitamiinid, here I come. (: Kevadväsimus vm. Kool ka ei tõmba ja õpetajad loobivad ebaloogilisi ning mõtlematuid argumente. Te ju teate, et me õpime endale, mitte teile, nii et cut us some slack . Taolise whiny ja multikultuurse tekstiga tõmbangi tänase päeva toimetustele joone alla. Filmiideegi hakkas vaikselt ilmet võtma ning vaheaeg tõotab tulla tegus. Täna oli ilmatult äge kontsert ka, kus kreekaliku profiiliga itaalia noormees mängis kontserdi lõpetuseks 2 tehniliselt täiusliku ning muidu ilusat enda kirjutatud kitarrilugu. Ja kas te olete kunagi tähele pannud, et klassikalise muusika kontserditel hakkavad inimesed esitatud palade võimsate kulminatsioonide ajal oma pinkidel rahutult nihelema? Kü...

Eelmise postituse esimene kommentaar on kõige ägedam asi, mida mulle viimasel ajal öeldud on. (: Nüüd ainult ootan põhjendust, mis sunnib kedagi sellist armast asja mulle ütlema. ^^ =^.^=

Olgem ausad, film ise ei olnud mitte midagi väga erilist, aga see lugu.. tekitas ainult isu Fitzgeraldi loominguga lähemalt tutvuda. See on kõige ilusam lugu, mida ma vist kunagi kuulnud olen. Vähemalt mulle meeldis. See tekitas tahtmise käega mälestusi katsuda nagu inimesed filmides teevad ja siis hardal pilgul seda sentimentaalse väärtusega asjakest vaadata. (Selle lause ehitus oli superb. :D) Aga kes veel ei teadnud, siis ma olen alati olnud ilusate lugude jumaldaja ja oodanud, et inimesed mulle oma loo jutustaksid. Ja nüüd üks tegigi seda. Missest, et ta on fiktiivne, aga mõnikord mulle aitab sellestki. (': For what it's worth: it's never too late or, in my case, too early to be whoever you want to be. There's no time limit, stop whenever you want. You can change or stay the same, there are no rules to this thing. We can make the best or the worst of it. I hope you make the best of it. And I hope you see things that startle you. I hope you feel things you never felt...

Ma olen maailma kõige grey-anatoomiam inimene. :'( *süda*

Vanaema tehtud morss, rosinad ja Grey anatoomia uued osad! Minu laupäevalõunane idüll!

Mul on nii vaba ja hea ja lebo olla, et ma isegi ei oska enam blogi kirjutada. Ei taha, et arvataks, et olen selle koha sootuks unustanud, aga elu läheb edasi ja arvuti on ainult filmide vaatamiseks. Kui satun siia, siis muidugi ju kirjutan hea meelega. (: Rääkides kirjutamisest, homme on proovikirjand. Mõnes mõttes tundub, et olen valmis, kuid teisalt ei ole seda õiget tunnet veel päris sees. Kuigi ma pole 100% kindel, kas ma tean, mis see õige tunne on. Eks homme paistab, mis tunne peale tuli. Eesmärgiks sean endale riigieksamilt kuskil 90p ringis taskusse panna. Natuke alla, natuke peale, sel ei tundu enam vahet olevat. Liialt ambitsioonikas? Võib-olla tõesti, aga no mingid eesmärgid peavad olema. Lugemistuhin ja teadmistehimu on praegu täpselt heal kohal. Loen hea meelega kõike, mis kätte juhtub ning hangin teadmisi, mis ajalooeksamil kasuks võivad tulla. Eksamid on praegu suhteliselt kesksel kohal, aga ei kurda ka. Veidi on hirmus ka, aga vähemalt tundub ülikooli valik aina õigem....

Nii kevad on ja kuidagi nii vaba on olla. (: Ilmselt, sest mul on pmst 2 oma tuba, 2 arvutit, miljon filmi, raamatut ja telesaadet. Aeroobikakava sai kaelast ära ja koolis olen top-nerdy, mis on tegelikult täitsa hea tunne. ^^ Mõnikord olen natuke usin ka ja tunnen, et olen millegi uue lävel. Varsti on minu ülejäänud elu esimene päev. Milline täpsemalt, seda ma ei tea. Heatujuloom, at your service. Simpsonid hakkasid, gtg. Lots of love, Sus.

i'm so fcking smart that i make the smart people feel like retards Boondock Saints II

Jõudsime Tõnisega täna järeldusele, et "oma asjad" on ikka maailma parimad. Ja kui teile ei meeldi, siis see if I care. Kui ma leian selle tegemisest mingit lohutust või armastust või hingemugavust, siis seda ma teengi ja nii kuradi hea on. We live in our fucking dreams! 12nda kuupäeva kontserdini! Respektihunnik.

Ikka veel ei viitsi kirjutada, aga Gerli rebis täna orbikunalju. :'D Orbikul pole pead. Tal on sünnipäev ja orbik küsib oma kingi järele. Ema ütleb: "Vaata kapi otsa." (hihii) (kapi otsas on peapael) --- Kurdil on sünnipäev. Ema ütleb: "Kullake, Sulle on telefon"." (: --- Inspireerituna neist: Orbikul, kellel pole käsi, on sünnipäev. Vanemad peidavad kingi külmkapi peale. Orbik suure vaevaga vinnab ennast kapi otsa ning leiab pakist ei miskit muud kui hüppenööri. --- Orbikul, kellel pole jalgu, on sünnipäev. Ta kingitus on pööningule peidetud. Kui ta lõpuks ennast kuidagi käte abil pööningule saab vinnatud, leiab ta kingipakist rulluisud. --- Värdi, kellel pole jalgu ega käsi, mängib õues. Ühel hetkel tunneb ta janu ning hüüab emale, et ta sooviks vett. Ema hüüab vastu: "Kel janu, sel jalad!" On küll kurjad naljad, aga kuna need pole kellelegi suunatud, siis tunnistagem : A LITTLE FUNNY!