Kui te tunnete, et teie neljapäevas pole piisavalt ilu, siis ma soovitan järgnev link avada ja uppuda. Hunnitu oratoorium! Good old times, kui me Preludiumit ja Heroicat ise laulsime. http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=108735 That's why Urmas Sisask on üks mu lemmikumatest Eesti heliloojatest. (kui mitte kõige lemmikum)
Postitused
Pärast laupäevaöist ja pühapäeva varahommikust möllu ja meeltesegadust on hea teist päeva järjest lihtsalt hommikust õhtuni leboda ja üritada oma seebiooperimajandusega järjele saada. Täna veel langetati pool kivi mu südamelt, kui ma sain teada, et mõlemad mu bakatöö oponendid on norra keele kõnelejad. See tähendab, et ma ei pea hakkama enda kõrvu taani ja rootsi keele jaoks teritama. Oh, seda rõõmu! (ilma vähimagi irooniata) Nüüd jääb veel ainult üks eksam teha, üks töö kaitsta ja ühte telefonikõne või kirja oodata. Ja siis I'm done!
Kui istuda ühel väga tavalisel kolmapäeva õhtul koos inimestega, kes suure huvi ja innuga räägivad sinuga Marcel Duchamp'ist, Emir Kusturicast ja postdramaatilisest teatrist, siis muutub tavaline õhtu minu jaoks väga eriliseks. Eriti veel kui taustaks laulavad Mumford, Florence ja McMorrow. Midagi on siin ilmas ikka õigesti ka. Ja kuigi ma ei kaitse doktorikraadi moodsas kunstis (ega ka milleski muus), oli ülimalt mõnus rääkida asjadest, mille juures tavaliselt jututeemat vahetatakse, kui nendeni üldse in the first place jõutakse. Rohkem kultuurseid kolmapäevi!
Panin just enda bakatöö elektroonilise versiooni teele. See on veidi hirmutav, sest mu bakatöö on nagu Tallinn ja ei saa tegelikult mitte kunagi valmis. Aga samas tähendab see sammu lähemale suvele ja koolilõpetamisele ja elule ja kõikidele muudele asjadele, nii et.. ma ütlen hurraa! Hommikut alustan printimise ja köitmisega ning siis ma lähen premeerin ennast sõprade ja teatriga. Kõlab nagu uhke plaan. (ja ma tean, et see on juba teine "ma-lõpetan-kooli"-postitus ja võib-olla tuleb neid veelgi, aga mulle lihtsalt ei jõua mitte kuidagi kohale, et see juba läbi saab. Alles ma nutsin kodus, et ma pean Tartusse kolima; alles ma avastasin, et Tartu on tegelikult minu zsa-zsa-zsu; alles ma avastasin, et mul on ilmatult toredad kursusekaaslased; alles ma avastasin, mida ma oma erialadest tegelikult arvan ja alles ma avastasin, et kõike seda ühendav kool on paari nädala pärast otsas.)
Mul tuli tuju üks väga klassikaline tegin seda-käisin seal-kunagi teen seda-blogipostitus teha. Tänane hommik oli hea. Võipsid, spotify ja esimene hommik aknal. Järelikult on suvi käes. Ja tegelikult peaaegu ongi. Koolis tuleb veel teha väga viimased (kuid juberasked) lõpuspurdid ja siis on do-did-done. Kohe päris korralikult done. See nädal on muidu igati ilus olnud. Eelkaitsmise hommik algas äiksetormi ja paduvihmaga. Ma olin kooli kõndides nii segaduses. Ma ühelt poolt tahtsin seda kõike kogu hingest nautida, aga teiselt poolt ma veidi pelgan äiksetormi, aga kui mulle kõndis vastu mees, kellel oli käes suur kimp nartsisse ja kes kõva häälega vihmas seigeldes midagi laulis, siis mul oli juba palju lihtsam otsust langetada. Loomulikult ma nautisin seda padukat. Eelkaitsmine möödus lenneldes, sellele järgnes põgus raamatukogukülastus, paar tundi lebo, maailma parim jooks ja kinoõhtu Katiga. Käisime Samsarat vaatamas. Võttis hingetuks küll. Kuigi vahepeal oli minu maitsele pisut ...
Pean tunnistama, et olen viimasel ajal natukene kurb olnud. Ma igatsen enda pisikest kultuuritunnelit, mis koosnes kinos ja teatris käimisest, kodustest filmiõhtutest, kvaliteetajakirjandusest ja kosutavast ilukirjandusest. Ma ei tea kuhu mu aeg läinud on ja mind ajab tigedaks, et ma ei ole suutnud muu lullilöömise hulka ära mahutada enda tunnelit. Aga ma andsin endale lubaduse ja tegin esimesed broneeringud, et selle nädala jooksul oma teadmatuse urust välja ronida. Teater ja kino ja raamatud ja ajalehed/ajakirjad (ehk Fosse, Iron Man, Gatsby ja kõik Eesti teatrikriitikud), you better be prepared !
Ma nägin eelmisel nädalal oma elu esimest lucid dream 'i ja ma pean ütlema, et see oli üks erakordne tunne. Kui ma selles unenäos aknast välja vaatasin, siis möllas selle taga tormine meri ja delfiinid hüppasid vahustes lainetes. Sellist tunnet kogeb harva kodule nii lähedal. Või siis üldse mitte. Seega tuleb igapäevaste check-point 'idega jätkata, et seda tunnet kodus sagedamini kohtaks. Imelisust sellises vormis tuleb elus haruharva ette, ma plaanin kasutada igat võimalust, mis pakutase.
On kevad ning ma olen täna hulgimalt busside ja autodega ringi vuranud ja saanud sõitu nautida. Lisaks sain ma täna uute prillide ja kirjutusmasina uhkeks omanikuks ja võimaluse taas enda mugav-mõnus-ilusa rutiiniga jätkata. Kõige muu hulgas sain ka šoki osaliseks, et bakatöö peab kahe nädala pärast valmis olema, aga õnneks olen ma Tartus ja siin on kõik võimalik. Kui ma õpimasendusest paari nädala pärast suudan eluga välja tulla, siis kohtume! Ehk satun vahepeal blogimaastikku risustama, aga elusast peast näete mind küll alles siis, kui mul kool lõpetatud saab. Jõudu tööle! Tarvis!
Olen maal vanaema juures ja õhtu viis mind Nõukogude Naiste radadele. Ja Doris, jah Kareva Doris, on ühte ajakirja enda luuletusi poetanud. Kuna õhtud liialdavad ja Doris on ilus, siis ta puudutas mind. Ja pealegi on ta ilus naine. Kus ta nüüd on? Elus või unes? Pihkvas? Pariisis? Taevas või tules? Oo, kuidas lehvis ta siidine sall ja kihinal purskas šampanja! Pillavkurb sügise viimane ball. Kas me veel kunagi... Ei, ei või teada. Autosse istudes nõksatas peaga, sall tõusis lendu, purpurne sall.
Täna on päev, kus sai alguse minu potipõllumajanduse järjekordne hooaeg. Ja ma tegin avastuse, et mulle väga meeldib see hääl, kui muld vett endasse imeb. See on selline hääl nagu siis, kui süüa komme, mis suus praksuma/kihisema hakkavad. Mulle meeldib see, kuidas hääl mulla nii elavaks muudab. Millegipärast toob see hääl mulle haldjad mõtteisse. Tere tulemast, näpud-mullas-närvid-korras-periood!
Eile oli teatripäev. Sama hästi oleks võinud mu sünnipäev olla. Õhtul sai ennast ilusaks teha ja TÜL-iga tähistama minna. Kuigi auhindade jagamine oli küllaltki kesine (välja arvatud koht, kus naine tänavalt lubas oma lemmiknäitlejale lapse kinkida), oli üritus ise imetore. Palju mõnusat lobisemist, naltsi, koristamist ja muuhulgas TÜL-i liikmeks saamist. Palju õnne, mulle. Ülejäänud aasta tuleb teisiti.
Olin täna isegi enda kohta üllatavalt kultuurne. Hommik algas värske Sirbiga, seejärel läksin raamatupoodi, kust ma ostsin endale ühe luulekogu. Pärast seda kuulasin 1,5h loengut kultuurietenduse analüüsist ning õhtu kirsiks oli maailma kõige ilusama balleti annus. Päevale panevad punkti paar meeldivat peatükki "The Bell Jar"ist, mida ma kohe lugema hakkan. Tartu elu on hea elu.
for safekeeping
Ma panen siia neli muusikapala, mis on mulle isiklikult safekeep'imiseks, sest "Kaunitar ja koletis" on üks ilusamaid asju, mida ma näinud olen ja seetõttu tahan ma seda veel pikka aega mäletada. Ja siinkohal minu kõige siiramad ja südamlikumad tänusõnad Laura salajasele korterinaabrile, kes oma kontrolletenduse kutsed mulle kingib. ja seal on many more...
Ma olen viimasel ajal tähele pannud, et kõik minu teed viivad Tšehhovini. Antonini siis praegusel juhul. See sai alguse sellest, et keskkoolis pidi ühte tema näidendit lugema (ja mõnda novelli vist ka). Pärast seda käisime me Ugalas "Kolme õde" vaatamas ja kunagi mõni aasta hiljem avastasin ma Veiko Tubina laulu "Neli argipäeva" ("Tšehhoviaana"). Eriti põnevil olin ma siis, kui sain aru, miks see laul Reet Neimarile on pühendatud. Olin mindblown . Ja siis juhtus, et ma hakkasin teatriteadust õppima. Pidin veel näidendeid lugema. Järjest rohkem ta mulle meeldima hakkas. Mulle millegipärast sümpatiseerib Tšehhovi lootusetus, tuleviku võimatus. Tekstina on see hea, lausa imehea, aga mu enda elus see loomulikult niimoodi ei sümpatiseeriks. Ja kõigele lisaks on viimastel kuudel minuni jõudnud erinevad viited Tšehhovile ning teda puudutavad artiklid ja kirjad. Mingil veidral põhjusel need kõik puudutavad mind. Vähem või rohkem, aga kahtlemata tekib...
Täna on nii paljud inimesed mu vastu ülitoredad olnud. Minult ei küsita eriti tihti, kas on vaja, et mulle saadetaks tigupostiga teatrikavasid Norrast Eestisse, aga täna küsiti. Lihtsalt selleks, et mind aidata, kuigi ma ei küsinudki kavade kohta midagi. Ja kõik need teised kirjad, mis ma sain. Norra inimesed on ülisõbralikud.
Tänane päev on olnud üks suur idüll, kuid öö eriti. Hommik algas "Hommikusöögiga Anne Maarja juures", kus sai mõnusaid sõrnikuid süüa, Juliusega Euroopat vallutada ja toredate inimestega mõnusaid vinüüle kuulata. Aeg lendas väga ootamatutes suundades, kuid maa peale tagasi jõudes, tuli võtta vaevaks imeilusas päevas ühest Tartu otsast teise kõndida, poes käia, Mariat kohata ja koju tagasi tulla. Järgnes salatibaar, Alice ja Eesti laul. Kuigi Eesti laul oli pettumus, oli Alice sama tore kui tavaliselt. Ja kui öö oli käimas umbes teist tundi, saatsin ma Alice'i täielikus Tartu ideaalsuses koju. Tähe tänav oli kurdistavalt vaikne ja tänavavalgustid kiirgasid läbi kergtuuliselt, kuid pehmelt, langeva lume. Ma küll nägin eile teatrilaval maailma kõige ilusamat stseeni, kuid see öine Tähe tänav püsib usinalt kannul. Maailm on ilu täis, kuid ma tahan seda juurde teha. Eks Alice?