kiusatus aastast 1994
Mul oli täna vaja aega parajaks teha ning seetõttu astusin sisse ühte antikvariaati. Alguses tuuseldasin ringi nagu tavaliselt, kuid siis leidsin ma antikvariaadi Püha Graali. See oli riiul, kus asusid inimeste märkmikud ja saadetud kirjad ning postkaardid.
Leidsin sealt kaks Berliini vaatega postkaarti, mis ma otsustasin endaga koju viia. Ma arvan, et tean üht inimest, kes peaks neid sama inspireerivaks ja armastusväärseks kui mina.
Need on adresseeritud Jenny Meenowile, kes vähemalt tol ajas elas Linda tänava kaheksandas majas. Tahtsin täna veel suures õhinas tolle maja juurest läbi käia, kuid see käik tuli järgmiseks korraks lükata.
Olin võlutud alates pöördumisest.
Armas tütarlaps!
Ega Sa vihane pole, et ma sinna ei tulnud. Mul oli see õhtu ärasõit Tartust. Teadsin juba varem, et mul tuleb sõita, kuid ma ei levita kunagi varem mingisuguseid teateid enesest. Tahan parem üllatada. Sõitsin Tallinnast Soome, Turgu, säält laevaga edasi Stetteni ja raudteel edasi Berliini. Nüüd olen siin juba nädal päevi elanud. Pikalt ma ei saa kirjutada, kuid elu on ikka suurepärasem kui meil. Juba kohutavalt kallim. Kodus räägin pikemalt. Ka ilusaid naisi on siin külluses.
Berliinis, 27.juunil 1994.
August
See oli tema esimene postkaart. Isegi Augusti aadress oli äärele kirjutatud. Küllap kirjutas preili Jenny talle väga toreda kirja vastu, sest järgmine postkaart oli selline:
Armas tütarlaps!
Tänan selle valingu ilusate ja armastusväärsete nimetuste eest, mille osaliseks sain juba paari nädala eest. Aga nüüd alles vastan. Ma pole kunagi olnud suur kirja mees, eriti veel nüüd selles lõõmavas Berliini õhus. Päris põrgu katel. Kuu aega vihma piiska pole tulnud. Berliini ma üldse enam ei vaata. Päev läbi olen supelrannal, õhtul - noh nagu juhtub. Kojusõidu pääle praegu ei mõtle veel, arvatavasti 15. aug ja 1. sept. vahel. Mis mõne (nüüd tuleb mingi sõna, mida pole postkaardi kannatada saamise tõttu võimalik välja lugeda) toomisse puutub, seda ei tea. Löön oma raha kõik läbi. Olen ju esimest, võib-olla ka viimast korda siin.
Tervitab August.
Ja rohkem polnud ma suuteline leidma kaarte, mis algaksid sõnadega "armas tütarlaps". Kuid samas polnud mul aega kogu seda pundart läbi vaadata.
Mis asja kõige toredamaks teeb, on fakt, et need postkaardid lõhnavad nagu minu vanaema lõngakapp.
mul on tunne, et tahaks igasse päeva ühte postkaarti.
Leidsin sealt kaks Berliini vaatega postkaarti, mis ma otsustasin endaga koju viia. Ma arvan, et tean üht inimest, kes peaks neid sama inspireerivaks ja armastusväärseks kui mina.
Need on adresseeritud Jenny Meenowile, kes vähemalt tol ajas elas Linda tänava kaheksandas majas. Tahtsin täna veel suures õhinas tolle maja juurest läbi käia, kuid see käik tuli järgmiseks korraks lükata.
Olin võlutud alates pöördumisest.
Armas tütarlaps!
Ega Sa vihane pole, et ma sinna ei tulnud. Mul oli see õhtu ärasõit Tartust. Teadsin juba varem, et mul tuleb sõita, kuid ma ei levita kunagi varem mingisuguseid teateid enesest. Tahan parem üllatada. Sõitsin Tallinnast Soome, Turgu, säält laevaga edasi Stetteni ja raudteel edasi Berliini. Nüüd olen siin juba nädal päevi elanud. Pikalt ma ei saa kirjutada, kuid elu on ikka suurepärasem kui meil. Juba kohutavalt kallim. Kodus räägin pikemalt. Ka ilusaid naisi on siin külluses.
Berliinis, 27.juunil 1994.
August
See oli tema esimene postkaart. Isegi Augusti aadress oli äärele kirjutatud. Küllap kirjutas preili Jenny talle väga toreda kirja vastu, sest järgmine postkaart oli selline:
Armas tütarlaps!
Tänan selle valingu ilusate ja armastusväärsete nimetuste eest, mille osaliseks sain juba paari nädala eest. Aga nüüd alles vastan. Ma pole kunagi olnud suur kirja mees, eriti veel nüüd selles lõõmavas Berliini õhus. Päris põrgu katel. Kuu aega vihma piiska pole tulnud. Berliini ma üldse enam ei vaata. Päev läbi olen supelrannal, õhtul - noh nagu juhtub. Kojusõidu pääle praegu ei mõtle veel, arvatavasti 15. aug ja 1. sept. vahel. Mis mõne (nüüd tuleb mingi sõna, mida pole postkaardi kannatada saamise tõttu võimalik välja lugeda) toomisse puutub, seda ei tea. Löön oma raha kõik läbi. Olen ju esimest, võib-olla ka viimast korda siin.
Tervitab August.
Ja rohkem polnud ma suuteline leidma kaarte, mis algaksid sõnadega "armas tütarlaps". Kuid samas polnud mul aega kogu seda pundart läbi vaadata.
Mis asja kõige toredamaks teeb, on fakt, et need postkaardid lõhnavad nagu minu vanaema lõngakapp.
mul on tunne, et tahaks igasse päeva ühte postkaarti.
Oled sa kindel, et need on aastast 1994...Kui, siis peaks kirjutajale stiiliauhinna andma.
VastaKustutaLoe ühte uuemat postitust. Saad ajastu osas targemaks. :'D
VastaKustuta