all I had was a dream.

Kuidas joonistada kurbust

Joonistan akna alla pihlaka, -

kurva ja raagus.

Ootab meresilmalist tüdrukut, -

see ei saabu, ei saabu.

Joonistan väikese punase padja,

mille küljes su juuste hõngu.

Padi nutab: miks kuldne põrssake

oma ninaga minus ei tõngu?

Kuhu jäid ta põsk ja pisikesed kõrvad,

kuhu jäi ta rahutu pea?

Kaks suuremat patja trööstivad väikest

- ka meil pole temata hea!

Joonistan kerge ja kireva kitli.

Tühjalt ripub see kapis.

Olen kuulnud ja kuulan kitli nuttu, -

kittel kisendab appi:

"Andke tagasi tüdrik! Ma vajan ju teda,

kõik ma peidaksin maailma eest:

ta rinnad, ta jalad, kõik, mis naisest teeb naise,

räägib tuntud ja tundmatut keelt.

Tuleks tema, kes tüdrikut armastab

ja peab mind liigseks - ei heida ma meelt,

vaiksel sahinal põrandale ma poeks,

teades - kolmas peab kaduma teelt."

Ja endast joonistan ainult silma,

ja silma põhja su näo.

Ja suu, mis kordab ilmast ilma,

nagu kevadel kordavad käod:

tule,

tule,

tule,

mu armastus!

Ma ei oska joonistada.

Aga kurbust joonistaksin ma nii.

Juhan Smuul, 1968