16.1.11

all I had was a dream.

Kuidas joonistada kurbust

Joonistan akna alla pihlaka, -
kurva ja raagus.
Ootab meresilmalist tüdrukut, -
see ei saabu, ei saabu.
Joonistan väikese punase padja,
mille küljes su juuste hõngu.
Padi nutab: miks kuldne põrssake
oma ninaga minus ei tõngu?
Kuhu jäid ta põsk ja pisikesed kõrvad,
kuhu jäi ta rahutu pea?
Kaks suuremat patja trööstivad väikest
- ka meil pole temata hea!
Joonistan kerge ja kireva kitli.
Tühjalt ripub see kapis.
Olen kuulnud ja kuulan kitli nuttu, -
kittel kisendab appi:
"Andke tagasi tüdrik! Ma vajan ju teda,
kõik ma peidaksin maailma eest:
ta rinnad, ta jalad, kõik, mis naisest teeb naise,
räägib tuntud ja tundmatut keelt.
Tuleks tema, kes tüdrikut armastab
ja peab mind liigseks - ei heida ma meelt,
vaiksel sahinal põrandale ma poeks,
teades - kolmas peab kaduma teelt."
Ja endast joonistan ainult silma,
ja silma põhja su näo.
Ja suu, mis kordab ilmast ilma,
nagu kevadel kordavad käod:
tule,
tule,
tule,
mu armastus!
Ma ei oska joonistada.
Aga kurbust joonistaksin ma nii.


Juhan Smuul, 1968



Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar