BCB?B??

Nii. Selleks korraks on sessi õudused loodetavasti läbi. Kuigi you may never know, sest semiotsi eksam ei olnud just eriti hyggelig, aga eks paistab, kas ma suutsin oma kolmerealiste vastustega Mišale E jagu muljet avaldada.
Muidu olengi viimase kahe nädala jooksul sessitanud, 16 pudelit energiajooki limpsanud, kell 4-5-6ni varahommikul tuupinud kõiksugu veidrusi, otsustanud sel aastal ajaloo riigieksamit korrata, filmitanud ja kvaliteethuumorit nautinud. Korra-kaks olen koduuste vahelt küla peale ka pääsenud.
Oma filmitamisest olen ma tegelikult juba ammu tahtnud rääkida, aga kuna ma selle esimese korra tunde ära kaotasin, siis nüüd on nii raske. Üks õhtu oli, kui ma olin melanhoolia-preili astmel no vähemalt 26 ja siis ma meenutasin asju ja lugesin enda privaatblogi ja vastavaid tšättlooge ja olin nii kurb, et need ajad on möödas ja õnnelik, et need üldse olemas olid ja olin hässssti eneseteadlik ja sissepoole. Ja siis tuli Merilin-Ingrid lagedale ideega "Factory Girl'i" vaadata, mis oli tõsiselt viimane piisk karikasse. Kõigepealt nautisin lihtsalt kinematograafilist ilu ja mida film edasi, seda rohkem võlus mind ms Edie Sedgwicki ilu, pealiskaudsus ja võluvus, Billy Quinni süvaolemus ja ikka veel see vastuvaieldamatult köitev pildimaterjal. God knows, et ma olen kasutanud sõna "täiuslik" väga paljudes valedes kontekstides ja god knows, et mina from all the people arvan ja tean, et täiuslikkus on saavutamatu, kuid see film, sellel hetkel, nende emotsioonidega oli ideaalne! Mu lemmikhetk, kus Syd näitas Edie'le pilti tema noorpõlvest ja ma oleksin nii soovinud, et ta oleks vastanud "She was perfect." Pfft, te ei peagi aru saama. Kui midagi saab üldse olla isiklikku ja introvertset, siis minu puhul on see Factory Girl segatud minu emotsioonide ja minu maailmatajuga. Need tegelased olid ilusad, need iseloomud olid nii (ma ei suuda sellele sõnale vastu panna) ideaalsed. Ma armusin korraga nii mitmesse inimesse + taaskord neisse, kes mu mõtetes olid. Jah, Merilin on mulle ennegi öelnud, et ma olen hopeless armuja, aga girl has got to do, what a girl has got to do. Tahaks öelda, et kui ma suureks saan, siis hakkan armujaks, aga sellisel juhul olen ma kas varakult arenenud või oskan ma väiksena ka päris osavalt seda kunsti. Nii palju tundeid ja nii vähe sõnu on selle filmi kohta. Ma tahaksin öelda, et mõistmiseks peate te seda ise nägema, aga esiteks ma tean, et te ei mõistaks ja teiseks ma tegelikult ei taha, et te seda näeksite. Ma tahaksin, et see jääks minu omaks. Mürka ja Marteni oma ta juba on, aga ma ei taha, et see minust edasi läheb. Hoian kiivalt, mis oma.
Ülejäänud filmid on viimasel ajal olnud sellised, et Merilin, kes tunneb mind paremini kui keegi teine, lubab minul filmi valida ja hiljem jonnib, et mulle meeldivad nii depressiivsed filmid. :'D Aga kuni järgmise korrani.. siis ta lubab jälle minul valiku teha. Nooruse lollus.

Nüüd aga naudin enda vaheaega. Kindlasti tahaks mõned frustreerivad filmid sinna sisse mahutada, raamatuid lugeda ja plaane pidada. Ma ei tea, mis minuga toimub, aga mida aeg edasi seda rohkem tahaks teada ja õppida ja areneda. Kuskilt peab ju alustama. Minu alguspunkt on alati minuga kaasas. Minu areng algab minu mõttest. Vahelduseks olen endaga lihtsalt nii rahul. Kuni mõne mõtteni, aga ma olen hea tõrjuja.

Musimops,
läksin Duffyt kuulama.