a hard day's night.

Ma nüüd tulin südant puistama. Kuigi petan veidi ennast, sest filosoofidest ei tea ma siiani suurt midagi.
Ma olen viimasel ajal kuidagi jube emotsionaalne. Kõik ajab nutma ja nii palju on asju, mis teevad meele mõruks. Ma ei ole depressiivne ega masenduses, aga mõnikord ma olen lihtsalt kurb.
Eile oli klassipidu. Tuleb tunnistada, et tegelikult oli päris raske õhtu, aga keegi ei teagi. Kui siis ehk ainult Merilin ja Kertu. Nemad ongi ju need, kes pisarad mu palgelt pühivad. True friends, indeed. Merilin küsis minult eile ühel hetkel, et "Sa ei saa selles kunagi üle, ega ju?" ja pidin raske südamega, kuid plikalikult kihistades, tunnistama, et ega vist. 
Eilses õhtus oli nii palju hetki. Nii tundeküllased ja tegelikult mäletamist väärt. Üks neist oli siis kui Merilin nägi mind nukralt seal diivanil istumas ja küsis, mis ma mossitan. Ja nii väga kui ma ka ei soovinud mitte nutma hakata, ei saanud ma seda kuidagi tagasi hoitud. Suurte siiraste lapselike pisarsilmadega pillasin enda sõnad huulilt ja üritasin normaalne olla. Vähemalt suutsin õige inimese nina all pokkerinäo ees hoida ja siiralt vastata. Inimesed peaks ju juba teadma, et ma olen leplik. Kohanen olukordadega kiirelt. Isegi kui mul sellest kahju on. Sellepärast oligi eile õhtul kahe inimesega veidi raskem rääkida kui muidu. Kahju on. Ja nad isegi ei tea. Aga nad on toredad inimesed, nii et.. (:
Ja üleüldiselt on viimasel ajal mind kuidagi mingi lakkamatu tolerantsus saatnud. Selline "kõik-inimesed-on-ilusad-ja-head"-tunne on. Jah. Nii ongi.
Ma arvan, et ma nüüd puistasin päris parajalt oma südant. Nüüd tuleb õppima hakata. Võiks need eksamid juba kaelast ära saada, siis mul on kaks nädalat kvaliteetaega oma Kose pesas. Jah, seda jäängi ootama. Harry Potterit, minu valitud filme kategooriast "Disturbing" ja lakkamatut naeru.

Ja nüüd te arvate, et ma olen mingi veeniviiul, aga tegelikult olen ma ikka nagu alati. Lihtsalt seda eelnevalt kirjeldatud osa ma teile tavaliselt ei räägi. :'D