unknown.
Ilmselgelt ei kujune novembrist minu blogi uus rekordpostituste kuu, aga ma vahepeal pajatan veidi ikkagi.
Hellõu, Tartu! Hellõu, ülelaskmine! Hellõu, Midnight Sun ja melanhoolia!
Istun oma pesas, punane kleit seljas, liiga lühikeseks lõigatud juuksesalk silmas ja kuulan Lifehouse'i, Poets of the Falli ning taevapisaraid aknaklaasil. Selline tunne on, et tahaks hästi sügavalt sisse hingata. Mõnikord tuleb selline tunne ja peale hingamist on jälle killuke lihtsam olla.
Nädalavahetus oli tore! Jah, tore. Reedel käisin Volkonski "Viimast suudlust" vaatamas Genis. Te oleksite pidanud seal olema. See oli jälle üks neid õhtuid, mil ma kuul(a)sin vaikust. Selles saalis oli vaikus kuidagi nii kandev ja sõnad jäid palju kauemaks õhku rippuma kui tavaliselt. Etendus iseenesest jooksis minu jaoks vahepeal veidi kokku ja oli liialt staatiline, kuid siis tuli jälle paar pensionäri nalja ja ma turtsusin oma kohal naerda.
Peale etendust seisin üksi seal eesruumi nurgas ning üks noormees tuli mu juurde ja küsis, endal kelmikas naeratus näol, et miks seal teatris ainult naised on. Tegin talle 1-2 nali ja lahkusin. Ühekordsed tuttavad, teate küll. <3
Laupäeval sõitsin Kose koju ning me Meelisega korraldasime Erki juures väikse olengu. Võinoh, tegelikult Meelis rohkem korraldas ja ma olin pigem moraalne tugi. Exquisit! Ma polnud ammu seltskonnas olnud. Tuleb tunnistada, et minu üksikute Tartu õhtute vahelduseks oli see ideaalne. Teinekord jälle! Ja järgmisel päevalgi oli mul veel põhjust nii mõningagi seiga üle itsitada, nii et.. Success!
Pühapäev oli kodulebo ning esmaspäeva hommik võrdus matk ning 3tunnine bussisõit, mis möödus täielikus unes. Ja seega ka loomulikult unenägudes. Lavit. (':
Korterisse jõudes taipasin mõne aja pärast, et see päev polnud väärt kooli minekut. See päev nõudis minult mõtisklemist, "Midnight Suni" lugemist ning mõtisklemist. Jah.
Tänane päev nõudis ka seda, aga suutsin sinna vahele eesti ja norra keele loengud ka mahutada.
Mis ma siis ära mõtlesin.
Mõtlesin ikka ja jälle, et tahaks kirjutada. Tahaks keeli osata. Tahaks pimestada. Tahaks Murilinile ta sünnipäevakingi üle anda. Tahaks mõista, miks inimestel on mulle selline mõju nagu neil on.
Inimesed on viimasel ajal jälle kuidagi väga sujuvalt mu kõikidesse meeltesse pugenud. Palju erinevaid inimesi, kelle peale igapäevaselt mõelda. Neile, kes praegustel hetkedel mu elu mõjutavad ja neile, kes mingil hetkel alla on andnud. Ja veel see, kuidas mina neisse suhtu(si)n. Nii naljakas, et kõik võib nii ruttu muutuda. Men heldigvis jeg har lært hvordan jeg kan nyte det.
Mul oli veel ligikaudu hästi palju sõnu, aga mul läks selle norrakeelse lause tõttu kõik meelest ära.
Teinekord.
Ehk.
Hellõu, Tartu! Hellõu, ülelaskmine! Hellõu, Midnight Sun ja melanhoolia!
Istun oma pesas, punane kleit seljas, liiga lühikeseks lõigatud juuksesalk silmas ja kuulan Lifehouse'i, Poets of the Falli ning taevapisaraid aknaklaasil. Selline tunne on, et tahaks hästi sügavalt sisse hingata. Mõnikord tuleb selline tunne ja peale hingamist on jälle killuke lihtsam olla.
Nädalavahetus oli tore! Jah, tore. Reedel käisin Volkonski "Viimast suudlust" vaatamas Genis. Te oleksite pidanud seal olema. See oli jälle üks neid õhtuid, mil ma kuul(a)sin vaikust. Selles saalis oli vaikus kuidagi nii kandev ja sõnad jäid palju kauemaks õhku rippuma kui tavaliselt. Etendus iseenesest jooksis minu jaoks vahepeal veidi kokku ja oli liialt staatiline, kuid siis tuli jälle paar pensionäri nalja ja ma turtsusin oma kohal naerda.
Peale etendust seisin üksi seal eesruumi nurgas ning üks noormees tuli mu juurde ja küsis, endal kelmikas naeratus näol, et miks seal teatris ainult naised on. Tegin talle 1-2 nali ja lahkusin. Ühekordsed tuttavad, teate küll. <3
Laupäeval sõitsin Kose koju ning me Meelisega korraldasime Erki juures väikse olengu. Võinoh, tegelikult Meelis rohkem korraldas ja ma olin pigem moraalne tugi. Exquisit! Ma polnud ammu seltskonnas olnud. Tuleb tunnistada, et minu üksikute Tartu õhtute vahelduseks oli see ideaalne. Teinekord jälle! Ja järgmisel päevalgi oli mul veel põhjust nii mõningagi seiga üle itsitada, nii et.. Success!
Pühapäev oli kodulebo ning esmaspäeva hommik võrdus matk ning 3tunnine bussisõit, mis möödus täielikus unes. Ja seega ka loomulikult unenägudes. Lavit. (':
Korterisse jõudes taipasin mõne aja pärast, et see päev polnud väärt kooli minekut. See päev nõudis minult mõtisklemist, "Midnight Suni" lugemist ning mõtisklemist. Jah.
Tänane päev nõudis ka seda, aga suutsin sinna vahele eesti ja norra keele loengud ka mahutada.
Mis ma siis ära mõtlesin.
Mõtlesin ikka ja jälle, et tahaks kirjutada. Tahaks keeli osata. Tahaks pimestada. Tahaks Murilinile ta sünnipäevakingi üle anda. Tahaks mõista, miks inimestel on mulle selline mõju nagu neil on.
Inimesed on viimasel ajal jälle kuidagi väga sujuvalt mu kõikidesse meeltesse pugenud. Palju erinevaid inimesi, kelle peale igapäevaselt mõelda. Neile, kes praegustel hetkedel mu elu mõjutavad ja neile, kes mingil hetkel alla on andnud. Ja veel see, kuidas mina neisse suhtu(si)n. Nii naljakas, et kõik võib nii ruttu muutuda. Men heldigvis jeg har lært hvordan jeg kan nyte det.
Mul oli veel ligikaudu hästi palju sõnu, aga mul läks selle norrakeelse lause tõttu kõik meelest ära.
Teinekord.
Ehk.
Kommentaarid
Postita kommentaar