-
Täna oli tore päev.
Mulle meeldivad toredad päevad.
Ja euroopa ideede ajalugu on ikka veel nii lavlimavli
ja semiootika on siiani mindfuck
ja kallidel ning paidel pole tõesti viga midagi. (:
Nüüd on lebo-lebo-lebo.
Filmid.
Raamatud.
Tumblr.
Ja ehk isegi natuke koolitöid.
:'

Kommentaarid

  1. Semiophrenic4. november 2010, kell 18:27

    Hea oli

    Mõni teine kord rohkem

    VastaKustuta
  2. Ade4. november 2010, kell 19:16

    ähh, miks Sulle semiootika ei meeldi? (muig) :)

    VastaKustuta
  3. Sus.4. november 2010, kell 19:33

    Ei, kusjuures mulle meeldib. :D
    Kusjuures mulle päriselt meeldib, aga ma ei saa sittagi aru. :D

    VastaKustuta
  4. Sus.4. november 2010, kell 20:38

    Vari kuuuuuuled.

    Ma jäin mõtlema, et.. kes meie ühised tuttavad on? :D

    VastaKustuta
  5. Semiophrenic5. november 2010, kell 10:16

    Semiootikute peol leiti, et semiootika on selline valdkond, millest normaalne inimene ei saa mõhkugi aru, aga me semiootikud kasutame seda maailma vallutamiseks.

    "Semiotics evolved as the
    human means to think of signs as signs, whether they be part of commu-
    nication in films or novels, the aggressive expressions of animals or the
    messages that pass between organisms as lowly as the humble cell. To be
    sure, the communication that takes place in the sociopolitical sphere is of
    utmost importance and the future of the planet currently depends on it.
    However, after Sebeok it is necessary to understand that human affairs
    are only a small part of what semiotics’ proper object is."

    Meie ühised tuttav on terve maailm.

    VastaKustuta
  6. Sus.5. november 2010, kell 10:54

    mhmh-mhmh. :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Kuidas minust sai mittetöötav inimene?

-
ohboy! ma ei ole siin nii ammu käinud, et vahepeal on mu maailm jõudnud ennast peapeale pöörata. Seega otsige oma kõige suuremad kohvikruusid välja ja sättige ennast mugavalt sisse, sest sellest tuleb suure tõenäosusega üks pikk-pikk postitus. Mõned päevad enne oma 28 on 28th sünnipäeva, otsustasin ma lõpuks, et on aeg töölt ära tulla. See oleks üks väga suur vale, kui ütleksin, et see uitmõtte ajel tehtud otsus oli. Otse vastupidi. See on üks pika vinnaga otsus olnud. Väga pika vinnaga... Ja kindlasti mitte lihtsate killast. Eriti veel seetõttu, et ma olen alati mõelnud, et kes need inimesed on, kes ilma kindla follow-up  plaanita töölt ära tulevad. See on minu jaoks täiesti müstiline tundunud. Kuid tuleb välja, et need on Susannad, kes on oma elus jõudnud sellisesse punkti, et nad tahavad, julgevad ja võivad taolisi otsuseid endale lubada. ( Disclaimer : see eeldab tegelikult aastatepikkust tööd, head rahaplaneerimisoskust ja eneseteadlikkust, et sellega päriselt toime tulla...
Lisateave
-
Kui ma tavaliselt siia tulen, siis ma räägin kirjutamisest ja sellest kui oluline see on ja kuidas see mulle meeldib ja et kõik teavad seda. Aga ma seekord räägin hoopis raamatutest. Ma räägin seda sellepärast, et mu elus oli üks neljapäev, mis oli nii ilus, et ma päris ausalt tahtsin natukene nutta. Oli neljapäev ja kell oli natukene pärast kaheksat hommikul. Ma istusin Rahva Raamatu Restos, tellisin endale oma päeva esimese kohvi ja lõin oma arvuti lauale lahti, et natukene asjalik olla. See oli mu esimene, kuid kauaoodatud külaskäik RRR-sse. Kuni ma kohvi ootasin, vaatasin uudishimuliku pilguga oma ümbrust. Ma tundsin ennast nii hästi. Tõesõna. Ma olin sel hetkel täpselt seal, kuhu üks Susanna on loodud olema. Tohutute raamaturiiulite keskele. Milline sense of possibility . See ei ole üldse kunstiline liialdus, kui ma ütlen, et ma natukene tahtsin nutta, sest ilusad asjad on mind alati pisardama pannud ning raamatud on ühed ilusamad esemed, mille olemasolust ma teadlik olen. Vi...
Lisateave