ei tapa!

Nagu tavaliselt, tahaksin ma selle Lapimaa blogiposti kuhugi teatmatusse kaugusesse edasi lükata. Aeg maha võtta ja siis südamest kirjutada. Aga kuna ma tean, et kui ma nii teen, siis ma ei kirjuta seda kunagi, siis ma võtan ennast praegu kokku ja teen selle asja ära.

Ilmselgelt oli see maailmaklassi reis. Kuigi tuleb tunnistada, et oma emotsioone suutsin ma seekord palju tublimalt vaos hoida. Küsige Mehise käest, kui mind ei usu. Ta hoidis päris hoolsalt mu pisaratel silma peal. : D
Esimesed kaks positiivset asja olid loomulikult Katrin Helena ja pikk-pikk sõit. Tegelesime väga põnevate lauamängudega ja sumpasime poolde reide lumes. Ma pole elu sees nii palju talverõõme nautinud, kui seekord.

Vat nemad on need inimesed, kellega ma olen iga kell nõus maailma lõppu minema. <3 (Pildilt on puudu Peep, kellel oli muud tegemist ning Mammu ja Mehis, kes sel korral kodus pikutasid.)

Revontuli kappelis esinedes tikkus pisar ligi küll. Keset ühte laulu mõistsin, et see külm, mis mu käsi riivab on minu kodu külm ja need punaste sallidega inimesed, kes mu ümber veidi valesti lõõritavad, on minu perekond! Ma olin kodus. Lõpuks.
Seda ma tahtsingi öelda.

Ja muide, me käisime Oival ka külas, kus ma sain maitsta maailma parimat putru nind sain esimest korda elus sõita soome kelguga. Ja loomulikult külastas meid Ellin, kes minu andmete kohaselt on siiani maailma kõige ilusam inimene. Ja ma ei pinguta üle. Kas teie ei tunne, kui puhas hing tal on? Mina tunnen.

Ning otseloomulikult tegime me ägedaid videosid muusikali tarbeks, mida te jupphaaval varsti nägema hakkate. Äge oli !

Ja sel reisil kogesin ma oma elu kõige vingemat kelguõhtut! Ma ei jäänud mitte millestki ilma.



Ikka ja jälle taipasin miks ma seda kohta nii väga armastan ja sinna tagasi kipun.



Täna proovis rääkis Heli meie koorist ja sellest reisist ja kokkuhoidmisest ning ma ei suutnud ennast enam tagasi hoida. Istusin oma aldinurgas ja pildusin pehmeid pisaraid, sest nii minu kõrval on nõnda ilusaid inimesi. Minu maailm.
Ja esimest korda elus mind ei kottinud, kui keegi nägi mu pisaraid. Julgesin isegi vapra näoga Jannole otsa vaadata ja naeratada, mis sest et silmadest vikerkaarevärvilisi pisarapoisse välja jooksis. Elu on nii ilus.
Ja koju kõndisin hiiglaslik naeratus näol. Tundsin ühte maailma parimat tunnet - ma tundsin, et ma kuulun kuhugi ja see oli n i i hea. Keegi kuskil hindab mind.

Ja muide. o: Saate aru? Heli pani mind koos Sofiga "Tuulevaiksel ööl" soolot laulma. Suudate te seda uskuda? I can't. : D