Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Tänase päeva läbiv teema. Keegi ei mõtle sellele pidevalt ega taipa kui ta vihinal sellest ideest üle lendab, kuid kui nüüd ilusti vaadata tagasi enda päevale, siis ma olen kindel, et surm on sõna, mis kajastub pea, et kõikjal. Mulle ei meeldi suurlinnad, kuid mulle meeldib muusika. Üks asi mis ühendab mind suurlinnadega, kuid samas ka kõige lagedamate põllumaadega. Violeta ainsaks kireks oli tema tšello. See oli tema elu ja arm. Igakord kui poogen riivas pilli keeli, tundis Violeta end kui teises maailmas, teises ajas. Õhtuti armastas ta käia enda majakatusel ja lasta helid tuulde. Ta lasi alati pilvedel, Kuul, vaikivatel majaseinadel ja tallatud teedel muusikat nautida. Ta soovis, et nad laulaksid kaasa. Violeta arust sündisidki kõige tõelisemad sümfooniad siis. Kui kõik toimus juhuslikult, armastuse ajel. Tüdruk ei teadnud, et igal õhtul kuulas tema poolt lendu lastud viise iga inimene läheduses. Kõikide jaoks oli see väljapääs. See oli emotsioon. See toimus alati spontaanselt ning ...

Kuna ma siiamaani ei viitsi vaeva näha ja siia midagi kirjutada, aga ei taha teie nurisemiskoormust ka tõsta, siis ma kirjutan siia enda unistuste raamatukogu jutu. ;) Peale seitset magamisele raisatud tundi avasin silmad ning ei raatsinud kohe kuidagi enda mugavalt sisse sätitud kere teki alt välja vedada. Heitsin pilgu aknast välja ning märkasin, et õues paistis päike ja puud õõtsusid kergelt tuule käes. Tundus ideaalne hommik olevat. Voodis lebades märkasin riiulis raamatut puhkamas ning mulle meenus, et eile tuli mulle raamatukogust kiri. Aeg oleks paras, et see imeline kirjandusteos neile tagastada. Ma lootsin, et ehk on raamatukogu selle lühikese ööga kolinud meie ärklituppa, mis oleks ideaalne koht raamatutele. Sellest õhkus müstikat, mis minu arust igas raamatus olemas peaks olema. Kuid ei, mu lootused olid asjatud. Me kõik teame, et see ei ole võimalik. Raamatukogu peabki olema paraja jalutuskäigu kaugusel. Kuskil metsatukas, et tuju ja hea ilma korral võiks ka värskes õhus ra...

Nüüd ma räägiksin pikemalt ühest oma elu tähtsündmusest milleks oli Korni kontsert. See oli lihtsalt imeline. Üks esimesi üritusi, mis suutis silmast pisara välja petta. Ma ei ole mitte kunagi niimoodi tõmmelnud, karanud ja keksinud nagu seal, ega eales toonud kuuldavale sellist häält ja nii kõrgeid detsibelle. Kõik oli lihtsalt ideaalne, JD oma kildis, hullunud publik, minu sõbrad ja Korni muusika. Täiesti vapustav. Mul ei ole sõnu, aga ma ikkagi püüan. Praegu tagasi vaadates on kurb tunne. Kohutavalt kahju, et kõik juba lõppes. Nad ju võiksid tagasi tulla. Ma olen kindel, et me meeldisime neile. Nemad meile küll. See kontsert on minu jaoks omaette emotsioon, eraldi armastus. Midagi, mis mitte kunagi enam ei kordu. See oli ainus ja kordumatu. Kui ma mõtlen sellele, mis seal toimus, nendele inimestele, kes seal toimusid, siis see on täiesti hämmastav, külmavärinaid tekitav ja niivõrd oivaline. Hingest on nagu midagi puudu kui Korni pole. Ma loodan väga väga neid veel näha ja kui see võ...

Peegel, peegel peeglipoes Olete kunagi midagi kuulnud peeglipoest? See on see koht kus noored tüdrukud vaatavad enda peegeldust ning kohendavad meiki, vanad inimesed meenutavad möödunud aastaid, kiired tööinimesed heidavad pilgu ning saavad vastu väsinud ja tülpinud inimese peegelpildi. Igal ühel neist on võimalus maksta ning üks nendest peeglitest kaasa haarata. Seda selleks, et eales ei ununeks see, kes sa oled ega see, millega sa hakkama oled saanud. Nõudlus nende järgi oli suhteliselt suur. Pood ise ei olegi õige pood vaid pigem katusealune. Selline mida turuplatsidel kohata võib ning see on ümbritsetud neist päikesejänkude tegijatest. Päevast päeva mängib selle poekese ees oma mõtlike viisikesi üks naine, kes naudib iga kitarrikeele puudutust ning seda kuidas inimesed tema lummusesse langesid. Ta teadis, et see ei ole mitte ainult tema muusika, mis neid peatuma pani vaid asi oli ka kohas. Kui keegi peatus, et hetkeks kuulatada, siis märkas ta muusiku selja taga asuvaid peegleid. M...

Hei. Ja ei karju, et ma ammu kirjutanud pole. Ma toon tüüpilise vabanduse: kiire on ^^ Eile oli päev kui ma pidin Soome šoppama minema. Selle kruiisiga, mis emps mulle kinkis. Teel sadama poole purunes Stella ja Riheti autol rehv ja selle parandamine röövis väärtuslikud minutid. Sadamasse jõudsime umbes 8:02 ja laev pidi väljuma 8:15. Meid ei lastud enam laevale. Ja kogu raha ja kõik muu läks raisku. Selle asemel läksime siis hoopis rehvi parandama ja piljardit mängima ja ma keeldusin linnast lahkumast enne kui ma endale midagi lillat ei ole ostnud. Seega ma haarasin AG-st ühes lilla salli ja lahkusin. See oli üdini imelik päev, sest hommikul soengut tehes ma just mõtlesin, et kas täna on kõik-läheb-hästi-päev või kõik-läheb-sitasti-päev. Mul ei olnud kuidagi seda tunnet, et kõik hästi läheks ja seega otsustasin, et tuleb normaalne päev, aga oi kuidas mõnikord võib inimene eksida. Ma ei mõtle peaaegu, et kunagi selliste asjade peale. Mu õde oli veendunud, et sellel, et me laevale ei jõ...