Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Natuke inglisekeelset Knausgaardi ja Tartu zeni meie kõigi laupäeva õhtusse: "I returned the glass to the table and stubbed out my cigarette. There was nothing left of my feelings for those I had just spent several hours with. The whole crowd of them could have burned in hell for all I cared. This was a role in my life. When I was with other people I was bound to them, the nearness I felt was immense, the empathy great. Indeed, so great that their well-being was always more important than my own. I subordinated myself, almost to the verge of self-effacement; some uncontrollable internal mechanism caused me to put their thoughts and opinions before mine. But the moment I was alone others meant nothing to me. It wasn’t that I disliked them , or nurtured feelings of loathing for them, on the contrary, I liked most of them, and the ones I didn’t actually like I could always see some worth in, some attribute I could identify with, or at least find interesting, something that could ...

Mõistsin, et olen aastaaegade osas lootusetu juhtum,  kui täna käis mu peast läbi rõõmus  ja entusiastlik mõte:  "oh, varsti on ju jälle jõulud!" 

Täna on üks nendest vanadest tuttavatest "mina üksi Tartu öös"-olemistest. Vedelen diivanil, muusika mängib, aknast tuleb jahedat sirelihõngu ja mu põlvedel pikutab läbimõeldud sõnadest tulvil sõbrapäevik, mis täna taas tee minuni leidis. Mul pole ammu seda üksiolemise tunnet olnud, aga täna jõudis see nii mitme asja kombona minu juurde tagasi ja ennist arutatud sentimentalism lõi välja. Aga vähemalt sain just ühe kosutava suveõhtuse jalutuskäigu võrra rikkamaks. Tartu on oma pimedates üksikutes tänavates parim. Hea on teada, et Tartu on alati olemas.

Päeva parim kompliment: Sa oled nagu kreeka jumalanna, ainult et tumedates toonides. EDIT: Uus päev, uus kompliment, sama riietus: Sa näed välja nagu nõid. (pisike paus) AGA AINULT KÕIGE PAREMAS MÕTTES!

Täna on Tartus nii uskumatult hea. Ma ei ole kindel, kas asi on minu piiritus sentimentalismis ja nostalgitsemises, aga täna õhtul on Tartu jälle minu zsa-zsa-zsu ja liblikad kõhus. Veel mõned nädalad armastust.

"I think most of the creative people are so damn insecure that they want to think they know everything, but they know deep in their hearts they're just in deep trouble from the minute they get up in the morning. So if you can tell them "that's what you're supposed to be", that's kind of liberating." - Dan Wieden, "Art and Copy"

Täna oli ilus hommik, sest sai selgeks plaan, et kui ma Portugali lähen, siis me sõidame Prantsusmaale ja Hispaaniasse ja harjutame kõiki keeli, mida me ei oska. Helesinised unistused, mida huviga oodata.

Täna on selline päev, kus tahaks üle pika aja Rauno kirjutatud asju enda blogisse postitada. Ja nii see siis lähebki... Tal olid punased põsed ja igal varaevadel kui päike paistis vahetasid ta juuksed värvi [---] iga kevad tuleb ta aga taas sel aastal sügavpunasena nagu see tumenoor vein mida jõime rääkides maadest mida pole tunnetest mis tundmata ja mina mina uskusin kõiki ta värve

2006ndal aastal palus üks õpetaja (Ms. Lockwood) oma õpilastel kirjutada kuulsatele kirjanikele, et arutada autori töö üle ja küsida neilt nõu. Ainult üks kirjanik, Kurt Vonnegut vastas. Lendleva perfektsusega. Dear Xavier High School, and Ms. Lockwood, and Messrs Perin, McFeely, Batten, Maurer and Congiusta: I thank you for your friendly letters. You sure know how to cheer up a really old geezer (84) in his sunset years. I don't make public appearances any more because I now resemble nothing so much as an iguana. What I had to say to you, moreover, would not take long, to wit: Practice any art, music, singing, dancing, acting, drawing, painting, sculpting, poetry, fiction, essays, reportage, no matter how well or badly, not to get money and fame, but to experience becoming, to find out what's inside you, to make your soul grow. Seriously! I mean starting right now, do art and do it for the rest of your lives. Draw a funny or nice picture of Ms. Lockwood, and give it t...

Täna oli hea päev. Lisaks sellele, et ma olen täna liikunud kogu oma tavapärase nädala normi, sain ma praktiseerida norra keelt (ja avastasin, et ma isegi suudan ennast väljendada, kui vaja on), nostalgitseda skandinavistikas ja rääkida elu ja kirjandusejutte ainsa inimesega, kes ütleb mulle: "Sa ei saa Tartust ära minna". Lohutav on teada, et mul on igal pool keegi ja nii hõrgutav-mõnus oli üle pika aja rääkida kirjandusest selle põlemisega, mis mus kunagi olemas oli. Virginia ja sõna ilu ja kõik muud jutud. Vähemalt Kati teab täpselt, millest ma räägin, kui juttu tuleb sõna ilust kirjanduses. Ilus on olla. Ja nüüd tuleb vaim valmis panna anime'ks "5 sentimeetrit sekundis", sest see on kirsiõite puult langemise kiirus. Ükski teisest rahvusest inimene ei suudaks midagi nii ilusat ja õnnist välja mõelda. Olen jälle Aasia- mode 'is vahelduseks. Viimastel päevadel on kultuur jälle joovastavaks inspiratsiooniks olnud. Olen tähele pannud, et see juhtub alati, ku...

Ikka veel jumaldan NO teatri kirju. "Luuleajakirjas Ninniku kirjutab Juha Kulmala (Kalju Kruusa tõlkes): kõnnin päev otsa nagu üle suure toa oleksin üldkasulik läheksin tööle aga on kevad. Mõistlik mõte. Milleks minna tööle? Tule töölt ära. Aitab. On töötatud, on üles ehitatud, kasulik oldud, omatud funktsiooni juba piisavalt selles elu masinavärgis. Loe parem luulet ja lase kevadel läbi põskede lõõtsuda. "Kui soe valgus!" nagu hüüatab Czeslaw Milosz oma luuletuse "Õnn" algusreas."

I firmly believe in small gestures: pay for their coffee, hold the door for strangers, over tip, smile or try to be kind even when you don’t feel like it, pay compliments, chase the kid’s runaway ball down the sidewalk and throw it back to him, try to be larger than you are— particularly when it’s difficult. People do notice, people appreciate. I appreciate it when it’s done to (for) me. Small gestures can be an effort, or actually go against our grain (“I’m not a big one for paying compliments…”), but the irony is that almost every time you make them, you feel better about yourself. For a moment life suddenly feels lighter, a bit more Gene Kelly dancing in the rain. -Jonathan Carroll

We can blame it on a lot of things. Or we can just admit we were shit people. See tsitaat jääb mulle alati väga teravalt silma, kui ma seda kuskil näen. Ma tundsin, et ainus tumblris pikutades on sellest vähe. Tahtsin seda kuhugi veel. Siin on hea. Mulle meeldib, et see on nii aus. Sest mõnikord me lihtsalt olemegi shit people .

Kuulasin just Imagine Dragons'i lugu Drive ja see meenutas mulle millegipärast ühte ülipalavat suveööd mõni aasta tagasi, kui me ennast väga spontaanselt autosse pakkisime ja mere äärde sõitsime. Mängisime palli ja ujusime ja nautisime rannamõnusid nagu ikka. Ainult, et õues oli suve kohta arvestatavalt pime ja rannas olime ainult meie. Ja mul oli siis veel tol ajal õe pisike roosa Nokia kasutada. See oli sel hetkel väga oluline.  Ma tahaksin täna tagasi sellesse öösse.

Päev läheb ikka täiega korda, kui keegi kirjutab sulle, et tal on kõik maailmahästi. "Ja kunagi ammu ühes kirjas sa kirjutasid, et sa saadad mulle päikesejänku ja kui kõik on ilus ja hästi, siis sellel jänkul võib oma roll selles olla. AITÄH! Jänku jõudis kohale!"

Ma vist ei teadnudki varem, et kellegi teise kurbus võib olla nii raske kanda. Aga maailmas on inimesi, kellelt tahaks kogu nende õnnetuse ja kurbuse enda kanda võtta lihtsalt selleks, et teada, et neil on hea.

Pärast kõiki neid horoskoope, mis Kertu mulle lähipäevil saatnud on (palju romantikat, võrgutavad pilgud jms), pean tegema romantika update'i. Päevane romantika: ilus võõras naeratav poiss PS! Vahepeal on mu blogil 100 000 vaatamist täis saanud. That's a-maz-ing!

"Isa kallas mulle just veini, sellisesse klaasi, mis mulle ei meeldi, ma olen väga väga häiritud, aga väljendada seda avalikult ka ei saa. Mõtlesin, et sina mõistaks." Nii tore, et on inimesi, kes mind hästi tunnevad. Seega kui baaris küsitakse: "Kas me valame selle välja?" ja ma ütlen vastu: "Ei. Või tegelikult... milliseid klaase teil pakkuda on?" siis pole see üldse nii pentsik.

Ma avastasin just mõni hetk tagasi, et ma olen kuidagi võõralt helgeks muutunud viimasel ajal. Helge on üldiselt väga kauge sõna olnud minu jaoks, sest isegi kui ma olin rõõmus, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et helge olla. Nüüd on hoopis vastupidi. Imelik. Isegi kui ma olen oma Tartu kodus, üksinda ja kurb, siis mitte kunagi piisavalt kauaks, et oma helgust kaotada. Huvitav, mis juhtus? Eelmisel nädalal suutsin väikese eksperimendi korras isegi oma jah-nädala läbi viia. See eeldas minult seda, et kõik üritused, millest mulle räägitakse ja kõik kohad, mille kohta ma esimese hooga mõtlen: "ohh, sinna võiks minna!" tuli läbi käia. Ja nii läkski. Üle jumal-teab-kui-pika-aja oli mul igal õhtul Tartus midagi teha ja sinna otsa tuli imeline nädalavahetus koos vaba ja hingematva esmaspäevaga. Ma jõudsin nende kaheksa päeva jooksul käia TÜL-i kokkusaamisel, kuhu ma mõtetes juba viimased kaks aastat lähen. Ma käisin AHHAAs volümpial, Genis luuleõhtul ja tantsuetendusel, Arhiivi...

Need on ilusad hommikud, kui keegi ütleb sulle tere hommikust lihtsalt selleks, et sulle tere hommikust öelda.

-"Mis värk sellega on, et sa mulle vastu tulles alati naerma hakkad?" -"Ma ei tea, sa tekitad hea tuju mulle."

Täna on olnud tore päev. Ilma tööta reede. Pikale hommikul järgnenud ülivõimas trenn. Trenni tegi parimaks väga sümpaatne treener, kes jagas minuga paari julgustavat pilku ja pani mu taaskord mõtlema ühele küsimusele, mis mul rühmatrennides sageli mõttesse tuleb. Miks on vaja, et treenerid peavad pidevalt hüüdma: "Naeratage!"? Kuidas on see võimalik, et inimestel endal naljakas ei ole? Ma teadsin alati, et tantsutrennides tuleb mul nali peale, sest need on juba eos lõbusad, aga selle nädala jooksul olen ma avastanud, et jõutrennid on veel naljakamad. Minu arust on see täiesti normaalne, et kui sa teed bosul topispall käes keeruga kükke ja üldse tasakaalu ei hoia, siis sa lõkerdad südamest naerda. Samamoodi ka siis, kui sa BodyPump'i harjutuste käes täiesti suremas oled ja tead juba ette, et sul on ülehomme väga valus olla. Kust tuleb see ülitõsine nägu, millega inimesed neid raskusi tõstavad? Trenn peaks ju endorfiine tootma ja seda vähem saan ma aru, kus kõik naeratused ...

"Midnight in Paris" on nii minu film! Vaatan juba jumal-teab-mitmendat-korda. Eriti mõnus on see enne trenni maiuspalana hommikusöögi kõrvale. Sealt ka järgmine asi bucket-list'i: mine Pariisi Zelda ja Scott Fitzgeraldi, Salvador Dali, Ernest Hemingway, Cole Porteri, Gertrud Stein'i ja Pablo Picassoga lobisema ja pidutsema. Ei jõua ära oodata!

Päris kole on suuremat osa oma viimase mõne kuu postitustest lugeda. Ja isegi mitte nende äärmise sisutuse pärast, vaid hoopis kõleda vormituse pärast. Eriti koledaks teeb asjaolu see, et loen praegu raamatut, milles kirjutatakse iga sõna olulisusest, lause ilust ja lõikude mõjust. On näha, et mina ei ole väga pikalt peatunud sellel mõttel, millised sõnad on vajalikud ja millised mitte ning veel vähem olen tähelepanu pööranud keele muusikale. Milline absurdne kakofoonia (või siis kelmikama sõnaga kolekõla)! Ja keda me lollitame... ega ma praegu parem pole. Aga äkki kunagi olen. Äkki kunagi ma suudan endale selgeks teha, mis sõnad on väärt lausesse mahtumist ja milline on i l u s lause. Võib-olla kunagi siis, kui ma oma pisikeses Kalamaja korteris ühemeheteatrit pean ja Hemingwayks hakkan. Tuli ju tähtede poole püüelda!

Kui Veiko Tubin kirjutas kunagi oma blogis, kuidas tal on väga Tšehhov olla, siis ma arvasin, et see oli imeilusasti öeldud. Nüüd ma aga avastasin, et ma tean isegi, mida see tähendab. "nagu mingi tšehhov on kogu aeg olla kõik me tahame moskvasse aga keegi peab tallinnas  tartus ka olema"