6 aastat hiljem ehk et I'm back, bitches!

Aasta on 2026 ehk et 6 aastat on möödunud viimasest avalikust postitusest siin lehel (arhiivis on 2021-2022 vahemikust ka paar alustatud postitust, mille lõpetamiseks tundub, et jäi sõnadest puudu või komistasin tol ajal kujuneda tahtva perfektsionismi taha). Võin üsna kindel olla, et ühtegi lugejat siin alles ei ole, nii et vabadus kirjutada, mida iganes ma tahan, on seda suurem. Barjäär sisenemiseks on madalam kui kunagi varem.

Kuigi ma ei ole 6 aastat kirjutamisest pausi pidanud, vaid mu sõnad on rohkem leidnud endale kodu paberilehtedel, on see koht siin endiselt pisut maagiline. Üle 1300 postituse vahemikus 2007-2020. Praktiliselt kolmandik mu elust (aga veidi ikkagi vähem, onju) jäädvustatud ühte interneti konteinerisse. Kui ma eile ja täna siia üle pika aja neid postitusi lugema tulin, siis ma olin nii tohutult tänulik iseendale. Kui palju hetki, mida ma ei mäletaks, kui poleks seda kohta mulle meenutamas. Kui palju versioone minust endast, kes vajuksid unustusse, kui ma ei oleks võtnud ette neid kordi, et seda Susannat ja inimesi tema elus mingil viisil kirja panna.

Praegu on põnev vaadata, kui palju ausam ja toorem ja avatum ja emotsionaalsem ma siis olin. Tänasel päeval ei julge ma vist paberilegi nii palju öelda, kui ma aegade jooksul siin julgenud olen. Ma loodan, et kunagi jälle.

Mis siis kuue aastaga juhtunud on?

Olen saanud 33aastaseks (aga pean iga aastaga üha pikemalt mõtlema, et kui vana ma siis ikkagi olen ja 10 päeva pärast muutub see number jälle). Järjekordne hullumeelne karjääripööre keskastmejuhist ettevõtjaks ja personaaltreeneriks (huvitav, palju ma neid kannakaid elu jooksul veel teen). Uus vahva elukaaslane, kes on õpetanud mulle goofy'ks olemise väärtust ja seda, et kellegagi koos elamine võib päriselt nagu täitsa tore-tore olla. Umbes miljard läbitud koolitust, sest mul on kavatsus olla kõige parem ja inimlikum ja emotsionaalselt turvalisem treener, kes Eestimaal pinnal eksisteerinud on (uskumatu jutt, ma tean. 2020 ei oleks ma ilmselt ise ka oodanud, et ma kunagi üldse sellist juttu rääkida saaksin). Kolida ma jätkuvalt ei viitsi, nii et kodu on mul 11 aastat hiljem ikka sama. 

Aga mina.. mina ei ole enam üldse sama. Ei ole see õhtupimeduses luuletusi lugev ja mõtteid kirjutusmasinal tippiv romantik, kes unistab Tartust ja karjäärist teatris või raamatute kirjutamisest, vaid on alati liiga tööle keskenduv beeže emotsioone kogev, kuid endiselt salalege naine, kes vaikselt proovib endale jälle meelde tuletada, kuidas see armastamine ja vihkamine käis. Ja veel rohkem, et kuidas neid teistele kommunikeeriti.

Ma ei julge lubada, et see blogi saab taas olema mingi regulaarne osa minu elust, aga minu trükkimiskiiruse juures on nii palju lihtsam lasta sõnadel siin voolata. Paber nõuab natukene rohkem läbimõeldust, sest muidu väsib käsi enne ära. Minus on praeguses hetkes mingi elevus selle mõtte ees, et blogspotist võiks jälle saada mingi asi. Kõikide Instagramide ja Facebookide ja AIde ja muu keskel on see nii lihtne ja aus ja ehe. Kõigest üks word-vomit, mis ometi võib olla nii puhastav. Nii kirjutades kui ka hiljem lugedes.

Kui vanasti kirjutasin ma alati kuklas mõte: "kui keegi minust kunagi elulooraamatut tahab kirjutada, siis nad saavat siit materjali võtta", siis nüüd ma kirjutan rohkem selleks, et iseennast paremini tundma õppida. Kui kurb oleks, kui ma unustaksin ära, kui palju ma olen mingitest inimestest oma elus hoolinud või kui palju elevust kogenud tänu ühele laulule või kui väga võivad vahel korda minna teise inimese kirja pandud sõnad. Pluss mulle meeldib see vabadus, mis siinsete postituste kirjastiilis minu enda jaoks läbi kumab. Mul on täna vähe võimalusi kirjutada nii, et ma ei tunne vajadust oma sõnu ülekorrigeerida (a la erialased Instagrami postitused - ilmselgelt valin ma oma sõnu veidi hoolikamalt, sest teemad on delikaatsed). Aga iseendast kirjutades ei saa mitte keegi mulle tulla ütlema, mis on õige või vale, sest keegi peale minu ei saa seda teada.

Ma olen alati olnud sentimentaalsem kui mul vaja oleks ja tundub, et see on üks asi, mis minu juures aastatega muutunud pole. Ikka otsin vahel kapinurgast välja endise sõbranna õmmeldud kaltsunuku või füüsilised kirjad, mida ma kellegagi vahetanud olen või kõik need sünnipäevakaardid, mis sõbrad mulle aastate jooksul teinud on (sest mul oli kunagi sünnipäevadega seoses ainult üks reegel: kaart tuleb endal teha). Love them! Ikka veel. 

Huh, see oli hea!
See päris tõeline mõtete voolama laskmine.
Ilma liigseid seoseid otsimata.
We should do this again sometime.

Mulle meeldib, kes ma olnud olen ja ootan põnevusega, kelleks ma saan. Ja parem saagu see seiklus dokumenteeritud! Sest mulle tundub, et nii on ägedam.