Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Ja kui ma olen juba lühipostituste meelevallas, siis siit tuleb üks veel. Ma avastasin täna, et ma ei oska midagi kosta, kui mulle öeldakse, et ma tubli olen. Seda öeldakse nii harva. Kirjutatakse küll jaa, aga öeldakse? Aga tore oli seda kuulda ja awkward oli vastata, aga hakkama sain ja tuju parandas küll. (:

Kas te kujutate ette kui tore on tegelikult teada, et keegi on Sulle kunagi öelnud, et "vaata, et Sa siis Hemingwayks hakkad"? Ja siis te veel imestate, miks mulle inimesed meeldivad?! (: Nad on geeniused.

Täna on õige aeg öelda: FUCK G O O G L E , ASK ME! (H) Ajaloo eksam oli great success. Ainult sellepärast, et tehtud sai ja tühjad kohad olid haruldased. : ) 30-75punkti ma pakun. :D Ja muidugi tuleb tunnistada, et küllaltki rahustav on minna Jüri kooli eksamit tegema ning seejärel leida nende kooli seinalt enda pilt. (: Tekitas vähe kodusema tunde ja tuletas toredaid aegu meelde. ^^

Hmm.. pastakad on leitud. Ehk laabuvad muud asjad ka niisama iseenesest. Homme ju võiks, sest ma olen selle nimel siiski-siiski pingutanud. : )

Ajalugu tapab viimaseid närve. Olen jõudnud õnnelik olla, et oskan; nutta, et ma ei oska; neutraalsest täiesti hulluks minna ja siis veel miljon korda taibata, et ma ei oska ning oma mälus olen juba täielikult pettunud. Kes oleks osanud arvata?! Jätsin endale liiga vähe aega, raiskasin mittevajalikele teemadele rohkem aega, kui vaja, aga oleks keegi seda mulle varem öelda; panin endale tänaseks silmaarsti aja ja siis ta pani mulle neid tilku, millega pärast lugeda ei näe. Ja siis ma muretsesin veel rohkem. Nii palju muretsesin, et hakkasin jälle nägema ja jubekiirelt õppima. Aga ometigi siin ma nüüd olen ja tunnen, et ei tea nii palju, et ma saaksin ihaldatud punktid number 80 läheduses. Lasin oma võimaluse käest ja järgmisel aastal seda niikuinii ei korda. Mul on kahju ja ma saan aru, et tegelikult ei huvita teisi inimesi, kas ma saan 20 või 80 punkti, aga mingi asi jääb endas närima. Aga siis hakkas "Kole koiott", ühe hingetõmbe hetkel jätsin raske südamega õppimise kõrval...

Ma tean, et teen hästi palju lühikesi postitusi viimasel ajal, aga antud hetkel pole rohkem aega. Meeleavaldus oli hästi organiseeritud ja kord eeskujulik. Hämmastunud venelased küsisid eestlastelt, et kui teil on nii palju hästi organiseeritud jõudu, miks ei valluta te Peterburi. Eestlased olevat vastanud: "Mis teeme meie Peterburiga. Meie tahame ainult oma maad ise valitseda." Minu rahvas. <3

Tuubin päevad läbi, targemaks ei saa ja kardan paaniliselt ajaloo eksamit. (: Mis siis kui ma hästi haigeks jääks? *-) Siis mul oleks ju veel aega 9.juunini õppida. That's rather interesting. Ma vist tunnengi, kuidas mu külmetus süveneb. o:

I have a thing for alleys. I have always had. :) Ja minu meelest on Robin väga äge nimi!

Olen ametlikult hulluks läinud. (: Tahaks näha inimest, kes veel õppides heldimusest pisaraid toetab. ^^ Patrioot olen ju. For gods sake. :'

Ma olen maailma kõige lootusetum daydreamer. Te üldse ei taha teadagi. :' Aga muidu käisin täna Kertu Dance Acti esinemisel ta empsi ja õega. (: Alguses andsin endast nii väga parima, et pisaraid tagasi hoida, siis harjusin keskkonnaga ja siis nautisin olukorda läbi ja lõhki. ^^ Lemmikud olid 4 pisikest Jacksonit ja detektiivide kamp! Aga pisikesed lepatriinud tegid küll kadedaks. :')

Gosh, mulle hakkab see asi juba meeldima, et sõbrad leiavad mu numbri telefonist üles. (: Täna jälle ju. : ) Mõnus lõpetus tänasele ajalooõpingule.

Paar sõpra leidsid ikka mu numbri telefonist üles. (: Õhtu oli tore ja cozy ja hea oli südamest naerda. Lihtsalt naerda. ^^ Otsin oma salapära.

Mulle kuluks üks tuumakaelamassaaž ära! gosh.

missing the nights.

Can you belive it? Erkil läkski hästi ja ta tõi mulle kollase Corny. (: Ta ei olegi niiiiii õnnetusehunnik vist. :D

Minu venna prohvetlik ettekuulutus sellest, mis saab Voltsi kohtusse kaevanud perekonnast peale seda kui rahvas on kõik enda emotsioonid välja elanud: sm. Sten ütleb (14:11): küll see krdi pere lõpuks nii kaugele viiakse et nad siit krdi poola ära kolivad Krakowi äärelilnna korteris elavad ülejäänud elu paksude sametiste mustade kardinate taga mida kunagi ei avata süüa toob sotsiaalhoolekanne ja majast julgevad välja käis korra kuus pühapäeva õhtutit :D:D We'll see. :D

vihkan MSNi. (: Ja üleüldsegi, miks mul on alati päeva lõpuks tunne, et vähemalt 1 inimene (tihti palju rohkem) on selle tänase jooksul mu peale solvunud?! Härra Remarque, palun võtta tagasi sõnapaar 'öö liialdab'. Aitäh Sulle. Ehk muudaks midagi paremaks. (:

Ühest võõrast blogimasinast: õnnetu olemine on palju raskem kohtades, kus on kunagi õnnelik oldud. kui tänavanurgad ei lõhnaks ammustest endorfiinidest, oleks kõigega toimetulemine palju lihtsam. Sellised sõnaseadmised, tillukesed, aga tabavad, toovad kadedusrohelise näkku.

Mul on nii hea meel, et me jälle lobiseme. :'

Leidsin draftist: Ma olen üks lihtne inimene koos oma mitmete vigadega. Kindlasti peavad väga mitmedki inimesed üheks veaks minu usku ilusatesse asjadesse. Nad on sellele "veale" isegi nime andnud - naiivsus. Ja olengi ja mulle nii meeldib. Mulle meeldib uskuda unistuste täitumisse, inimeste lubadustesse ning muutumistesse ja kõigesse muusse, milles võib olla lihtne pettuda. Minu arust on tunduvalt toredam ja lõbusam elada, kui... Ma vist olengi Tom/Laura. O:

Pulmad olid niiiii toredad. (': Välja arvatud see, et Ergo mind lihtsalt vigaseks tegi, Erki mind korduvalt ära uputada tahtis, mu lemmikjalanõud owni said, ma nägin välja nagu mingi läbiligunenud loom ja et mul on sitad sõbrad juuuu, muidu oli tore. :)

Nüüd kui Lenna ja Artur "Laulud tähtedega" saate ära on võitnud, võin ma tiinikalt fännates täna oma peakese rahulikult padjale toetada. Toredad inimesed on nad. (: My fav.

Jeiiii, ma sain lõpuks Wonderwalli kitarril selgeks. (: Mitte, et ma tuuma palju harjutanud oleks, aga pmst.. võtsin kokku ennast jälle. : )

Ma alustasin enda blogi lugemist. Niisama kogemata. Alustasin tänasest päevast ja jõudsin 2009nda aasta oktoobrisse. Ma tegin ühe jubetoreda avastuse. Ma olen nii cheery person. (: Vähemalt enda kirjutamisviisis. Annab ikka kindlustunnet küll, kui loen jälle kui õnnelik ma kogu aeg olen. ^^ Ja miks ka mitte? :)

Mõnikord ma juhtun enda blogi lugema ja siis ma once in a while avastan selliseid kentsakaid lauseid, et ma tõsimeeli imestan, et mina need kunagi kirjutanud olen. Võtame kasvõi selle: päevad on nii toimetusi täis, et ma ei pane enam tähelegi, et ma olen. Lahe on teada, et ma mõnikord äge olen. : D