Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Täna on teatri ja kirjutamise tuju. Lihtsalt mõnikord tuleb selline... Aga selle asemel, et kirjutada ja teatrit näha/teha/lugeda, lähen ma teisele mandrile saatma inimest, kes inspireerib mind kirjutama ja kes tegi mulle ise teadmatagi selgeks, kui palju ma tegelikult teatrit armastan. Mõnikord lahenevad asjad niimoodi. (ja näe, nüüd ju tegelikult kirjutasingi. ja enne lugesin tegelikult salaja natukene teatri kohta ka. rebel laps on rebel.) Teater ja kirjutamine - c'est la vie!

Parimad sõbrad on need, kes sulle keset ööd helistavad ja selle asemel, et hakata telefonis jonnima "miks sa mu üles ajasid?", räägite hoopis lõbusalt poolteist tundi juttu.

Lugesin täna oma eelmise aasta detsembrikuu postitusi. Ma olin siis palju teatrim ja artsym ja ägedam. Aga mis kõige veidram, see ei tundu olevat aasta tagasi, see tundub olevat vähemalt kuskil viie aasta taguses ajas, kui ma kõike seda tegin, olin ja mõtlesin.  Aga nüüd tuli tuju uuesti teatriraamatutesse sukelduda, et siis hommikul oma selleaastase eluga edasi minna. Täna on mul esimest korda kahju, et ma koolis ei käi. Ja seda ka ainult nende teatridooside ja -ülesannete pärast, millest mul praegu vajaka on, mitte sellepärast, et koolis käia.

Kui keegi uus tuttav ütleb esimest korda kellelegi su nime, siis see kõlab alati millegipärast nii võõralt ja uuelt. Nagu ise saaks ka alles teada, mis su nimi on.

Ma loen ühte raamatut, mille ma varase jõulukingina sain. See on Jaanus Rohumaa uus raamat "Ainus ja igavene elu. Ühe etenduse lugu", milles on autori enda käega kirjutatud pühendus mulle. Seal on lõik: "Ma jumaldan Tartus seda hetke, mil teatrietendus või kontsert on lõppenud ja ma kõnnin üle lumise Toomemäe mõne sõbra hubasesse korterisse. Teekann pahiseb ja raamatuid täis ruumis mängib King Crimson. Räägitakse juttu, luuakse uusi maailmu. On turvaline ja kerge olla. Ja see ei olegi oluline, et vaid murdosal neist plaanidest on määratud teoks saada." Ma arvan, et meie jõulupeoga oli umbes samamoodi. Seekord oli kõik kuidagi teisiti. Kodu oleks olnud nagu tavapärasest hubasem, sõbrad nagu oleksid tulnud kaugemalt kui muidu ja kuigi õues polnud raasugi lund, oli meil vähemalt tunne, et see on akna taga olemas. Lisaks hubasele korterile pahises glögipott, ruum oli raamatuid täis ja muusika mängis. Räägiti juttu ja loodi uusi maailmu. Isegi kui teistel polnud, siis...

Peep küsis meilt täna hommikusöögi ajal: "Huvitav, kas me istume kuuekümne aasta pärast ka niimoodi siin laua taga?" ja ma siin lihtsalt jäin mõtlema, et see oleks imetore. Ilmselt oleks laud erinev ja jutud pisut teised, aga ma südamest loodan, et seltskond on seesama esmaklassiline punt. Aitäh teile ilusate jõulude ja ühe mõnusa olemise eest. Aastavahetusel jälle!

Prillisangade kokkukäimise klõbin on maailma kõige ehtsam magamamineku heli.

Täna on nii mõnus päev olnud. Kodu on täna kuidagi eriti kodune (muidugi võib olla asi eilsetes ümberkorraldustes), jõulutunne on palju lähemale tulnud (küllap on lakkamatud jõululaulud, lugematud tulukesed ja mitmed jõulufilmid olukorrale kaasa aidanud), keegi laseb mulle juba teist päeva järjest akna taga ilutulestikku ja ikka veel on kodu nii mõnusalt kodune. Üle pika aja tunnen mingit "you've done good, kid"- tunnet. Pluss mul ja Marial oli täna sünnipäev. Mul pole ammu Tartu kodus nii hea olla olnud. Võib-olla mitte kunagi.

Praegu on pingeline aeg. Isegi kui jõululaulud mängivad ja käed valmistavad nobedalt kingitusi, peab ühe silmaga kogu aeg aknast välja kiikama, et veenduda, et mingisugunegi lumi veel akna taga alles on. Minu jõulumootor on igatahes täies hoos. Nagu Stelz ükspäev ütles, siis "pole paremat aega kui esimene advent". Stella teab, mis Stella räägib! Kuigi mulle isiklikult meeldivad kõik advendid, kuid siiski.. Nädalavahetusel saab ju advendikalendrist juba esimese ruudukese avada! Yay! Ja mind üldse ei huvita, et ma 21aastane olen. Miks ma peaksin vanuse pärast jõuludest vähem rõõmu tundma? Mul sähvatas just üks ideaalne idee ühele ideaalsele inimesele. Got to go!

Naljakas on mõelda, et mina, kes ma skandinavistikas millegagi silma ei torganud ega kuidagi kirge välja ei näidanud, lähen järgmisel nädalal seal toimuvale seminarile külalisesinejaks. Kavas on puha kirjas "skandinavistika vilistlane Susanna Oja" ja... Veel naljakam on see, et ettekande koostamine tõi momentaanselt meelde kõik need raskustes piineldud õhtud, kui järgmiseks päevaks mõnda ettekannet oli vaja. Mitte et praegune ettekande koostamine mulle piinu valmistaks. Mitte seda.. Lihtsalt olukord on kuidagi võõralt tuttav.

"No ma ei tea, kuidas need filmid [jaapani anime] nii soojad ja ilusad saavad olla. Nii vajalik on novembris selliseid filme vaadata. Kaunis jaapani anime võiks oktoobrist detsembrini olla ka kohustuslik kooliprogrammi osa. Selleks, et kasvatada õnnelikke inimesi. Südamlikke, armastavaid ja selliseid, kes need hilissügised üle elaksid." Helged mõtted hämmastavalt inimeselt.

Esmaklassiline laupäev perega. Hommik algas Oja laste huumorinurgaga, millele järgnes Titanic ja mandariinid koos õdedega ning mille lõpetab erakordselt õdus Lennusadama külastus. Face it, you want to be me. Kõik kolm õde on over the top excited. Olgu, nüüd on aeg Lennusadama kohvikus einestada ning vaadet ja seltskonda nautida. Armastan oma elu!

Ühel heal päeval ma veel hakkan sellepärast nutma, et magamistoas on kümme kraadi külmem kui ülejäänud korteris. Not cool , keskküte. Not cool.

Ma tulin just teatrist, kus ma sain suure elamuse osaliseks. Ja ma tahan sellest kirjutada. Mitte küll siia blogisse, vaid asjakohasemasse, aga.. selle tõttu jäin ma koduteel mõtlema kirjutamisest. Ma mäletan, et kui keskkooli alguses meie kirjandid pidid kahesajalt sõnalt järsult kuuesajale hüppama ja me keegi ei saanud aru, kuidas on võimalik ühel teemal nii pikalt kirjutada. Üldiselt olime veendunud, et ei olegi võimalik. Ma mäletan, kuidas emps mulle hiljem kodus ütles, et isegi ühest sõnast on võimalik 600 sõnaga rääkida ja isegi rohkemagagi. Ta tõi näiteks sõna "kass". Läksin naerdes oma tuppa ja mõtlesin, et loll on loll. Kes suudab kirjutada sõnast "kass" 600 sõna (ja loomulikult ka, et kes peaks üldse tahtma seda teha). Ja kuigi ma suutsin enda lõpukirjandi tarvis isegi üle kuuesaja sõna pastakast välja tirida, jäin ma alles nüüd uuesti selle kassi peale mõtlema. Kui sõnade arv enam oluline pole, võib kassist ka tuhat sõna kirjutada ja seda isegi siis, kui ...

Absoluutselt ei sobi tänasesse päeva, aga millegi pärast tunnen siiski vajadust seda siin  safekeep 'ida: "Don’t fight your demons. Your demons are here to teach you lessons. Sit down with your demons and have a drink and a chat and learn their names and talk about the burns on their fingers and scratches on their ankles. Some of them are very nice."

Siis oled vist ikka asjalik hõust, kui inimesed juba Venemaalt su peole kohale tulevad. Toreduse tipp!

Mis on mõnes inimeses, et neile kirjutades ei saa lihtsalt teisiti, kui ainult ilusti kirjutada? Isegi kui ma olen roostes ja tunnen, et kõik kukub nii halvasti välja, siis neile kirjutades on ikka kõik ilus. Aga ega ilusatele inimestele ei saagi vist koledasti kirjutada. Ma just jõudsin järeldusele, et nad teevad minu ka ilusamaks. That's cool! "Ma kindlasti tahtsin siia umbes tuhat asja veel kirjutada, aga kuna mu mälu on kehv ja igasugused sõnaseadmisoskused roostes, siis ma vist panen siia punkti. Või võib-olla kolm, sest keda me lollitame, me mõlemad teame, et see ei jää mu viimaseks kirjaks."

Nii tore, kui kuskil ilma peal on inimene, kes sinuga pool üheksa hommikul jaapani kirjanduse üle arutleb. Seega siinkohal saadan tervitused Vilniusesse!

Ärge muretsege. Eelmine postitus oli lihtsalt esimene reaktsioon pärast ärkamist. Kui ma ennast kokku võtsin, paar minutit vihapausi pidasin ja siis tudukad kleidi vastu vahetasin, sain tänu KH meenutusele teada, et läbimängule ma ju jõuaksin. Tore oli ikka. Ja Rasmus ühes oma rolliga oli nii precious , et me KHga otsustasime, et kogu sellest massist oli ta üks tublimaid! Hurraa!

Ma olen täna täiesti heartbroken , sest ma suutsin maailma toredaima võimaluse maha magada. Võinoh, sisse magada. KH kutsus mind endaga Vanemuisesse proovidesse ja siis mul oleks olnud full set - draama, ballett, muusikal ja ooper. Nüüd pean selle asemel ennast kodus vihkama ja leppima ainult kolmega eelpool nimetatutest. Kohutav algus päevale.

Venitan Orhan Pamuki kodulinna mälestustega, et mu reis läbi ei saaks. Ma tunnen, et kui ma ühel heal hetkel selle raamatu viimase leheküljega lõpule jõuan, saab mu Türgi reis lõplikult läbi ja ma üldse ei taha näha seda juhtumas. Isegi Istanbul, mis mind alguses kohutas, on praeguseks muutunud kohaks, kuhu ma millalgi kindlasti tagasi tahan minna. Wanderlust  on igal pool minus ja minu ümber. Ja ma ei saa sellest kuidagi üle.

Tänane päev on täielik kriis. Ma ei taha enam tänases päevas elada, vaid ootan, et kell oleks homme pärast äratust. See tähendaks, et mul pole enam ühtegi võimalust teha seda, mida ma pean täna tegema ja selle asemel võin ma hoopis naasta oma raamatute, kirjade ja õmblusmasina juurde. Täna tahan ma elada homses päevas.

Olen aegade jooksul taibanud, et ma vajan vahepeal hingetõmbepausi oma elu armastustest. Olgu selleks siis kõige lähedasemad inimesed, teater või kogu maailma kirjandus. Tänu Mehisele ja Noor-Ugalale oli täna see päev, kus ma ringiga tagasi teatri juurde jõudsin. Breath of fresh air.  Eelmises postituses mainitud õhin ja kirg on tagasi ning see tunne on sõnulseletamatult hea. Süümepiinad ja võõrutusest tingitud õhupuudus lakkasid sel hetkel, kui võtsin istet Ugala väikeses saalis, et kuulata, mida minu põlvkonna uhketel esindajatel öelda on.  Lisaks teatrikire tagastamisele avas see etendus mu silmad ka muu osas. Ma olen varasemalt rääkinud, kuidas ma veendunult usun, et ma oleksin olnud rusikas silmaauku noor, kui ma oleksin sündinud umbes kuuekümnendatel aastatel. Aga ma ei ole kunagi aru saanud, et ma võiksin selle Marju monoloogi "The Rise and Fall of Estoniast" kohandada kaasaega. Ma võiksin suhtuda pimestava vaimustusega kaasaja vastuhakku ja Y-generatsiooni revolu...

Ma olen nii kaua teatrist eemal olnud. Osaliselt ennast teadlikult distantseerinud. Ma ei ole juba mitu kuud midagi näinud, mitte midagi lugenud (kui siis ainult hästi natukene) ja nüüd märgin iga päev märkmikusse aina uusi teatrikülastusi. Need kuidagi iseenesest kogunevad sinna. Ehk on see vihje, et mul on aeg tagasi pöörduda. Unustada koolis õpitu ja minna vaatama teatrit selle õhinaga, millega ma kunagi alustasin. Selle õhinaga, millepärast Sille ja Maria arvavad, et mina sobiksin teatriteaduse magistrisse nii hästi. Tabula rasa , teater! Jään huviga ootama, mida Pärnu, Viljandi ja Tartu mulle pakuvad.

Hetkekirjeldus inimestele, kellele ma ei ole veel jõudnud kurta, kui külm mul on ja nuriseda, et kui õues on kolm kraadi sooja, siis peaksid radikad toas huugama. Susanna istub maailma kõige suurema, soojema ja paksema teki all, teekruus näpus. Pidžaama peale on tõmmatud äärmiselt sossu ja suur ja pehme nuudlidresla ja varba otsa paksud sokid. JA MUL ON IKKA KÜLM! Minu jaoks ei tööta see süsteem, et kütma hakatakse oktoobris. Mul on vaja, et kütma hakataks siis kui külmaks läheb.