Ma tulin just teatrist, kus ma sain suure elamuse osaliseks. Ja ma tahan sellest kirjutada. Mitte küll siia blogisse, vaid asjakohasemasse, aga.. selle tõttu jäin ma koduteel mõtlema kirjutamisest. Ma mäletan, et kui keskkooli alguses meie kirjandid pidid kahesajalt sõnalt järsult kuuesajale hüppama ja me keegi ei saanud aru, kuidas on võimalik ühel teemal nii pikalt kirjutada. Üldiselt olime veendunud, et ei olegi võimalik. Ma mäletan, kuidas emps mulle hiljem kodus ütles, et isegi ühest sõnast on võimalik 600 sõnaga rääkida ja isegi rohkemagagi. Ta tõi näiteks sõna "kass". Läksin naerdes oma tuppa ja mõtlesin, et loll on loll. Kes suudab kirjutada sõnast "kass" 600 sõna (ja loomulikult ka, et kes peaks üldse tahtma seda teha). Ja kuigi ma suutsin enda lõpukirjandi tarvis isegi üle kuuesaja sõna pastakast välja tirida, jäin ma alles nüüd uuesti selle kassi peale mõtlema. Kui sõnade arv enam oluline pole, võib kassist ka tuhat sõna kirjutada ja seda isegi siis, kui sulle kassid üldse ei meeldi. Ja praegu on uskumatult rumal tunne tagasi vaadata ja mõelda, et ma uskusin, et see pole tehtav. Aga eks ma siil olingi selline salapärane... if you know what I mean.
I’ve learned that no matter what happens, or how bad it seems today, life does go on, and it will be better tomorrow. I’ve learned that you can tell a lot about a person by the way he/she handles these three things: a rainy day, lost luggage, and tangled Christmas tree lights. I’ve learned that regardless of your relationship with your parents, you’ll miss them when they’re gone from your life. I’ve learned that making a “living” is not the same thing as making a “life.” I’ve learned that life sometimes gives you a second chance. I’ve learned that you shouldn’t go through life with a catcher’s mitt on both hands; you need to be able to throw something back. I’ve learned that whenever I decide something with an open heart, I usually make the right decision. I’ve learned that even when I have pains, I don’t have to be one. I’ve learned that every day you should reach out and touch someone. People love a warm hug, or just a friendly pat on the back. I’ve learned that I still have a lot ...
:D
VastaKustutaTegelt, Stelz? :D See ei olnud naljakas postitus.
KustutaAGA see ajas mind naerma..koos oma kasside ja siilidega. :D
VastaKustuta