No-one likes attentionwhores.
Blogi pealkirjaks panin mõttetera, mille minu isiklik Liisi mulle poetas ja ma nõustusin temaga sekundi pealt.
Igahtahes. Nagu arvata oli, ei hakka mina teile tagantjärgi enda pealinna seiklusi siia kirjutama, sest mina lihtsalt valin mitmetest võimalustest võimaluse laisk olla. No oli tore ja muidu ka lahe. Kati oli oma hesikostüümis nagu modell ja pealinn oli ikka sama hall ja kärarikas. Midagi veel? Ahjaa, ma ei oska ühistranspordiga sõita. Ma valin vale suuna, aga siis tuleb Mai ja päästab mind kurjade trollide ja busside küüsist. Ja siis ma jõudsin sihtkohta ja kuidas nüüd öelda, mu eesmärki polnud enam. See pood kuhu ma soovisin jõuda, oli haihtunud ja eksistentsi lõpetanud. Nii palju siis sellest.
Üks teine pühapäev läksin mina vanaema juurde Sürgaverre, kus veetsin terve pikapika nädala. Väljas käisin nii palju kui kolm korda raamatukogus ja korra küla poekeses. Oli tore? Kahtlen selles. Igatahes lugesin ma läbi 4 raamatut. Omamoodi mulje jätsid mulle nad kõik. Muidu oli olemine suhteliselt rahulik ja telekaga sai suheldud küll. Magamistuba on nüüd täitsa tutikas ja kajab ka päris hästi.
Esmaspäev oli see kui tuli asuda pikale sõidule. Kõigepealt sõitsime Stella ja Rihetiga Kosele ja siis Koselt Valka ja siis Karulasse. Küsite jälle, kas oli tore? Seekord vastan ilma ühegi kahtluse varjuta, et oli küll ja kohe täitsa korralikult. Nagu ammu teada naudin ma pikki sõite. Eriti veel kui mpkas kosutab oma heade nootidega. Selle tripi looks oli mul Jeff Buckley - Halleluja. Selle lauluga koos lippas ka mõtte võõraid radu. Aga vaja oli. Terve tee ma kujutasin ette, kuidas me juba kohal oleme.
Valka jõudmise hetkeks tundus mulle kõik juba täiuslik. Nuputasin tükk aega endamisi, et kas saata kellelegi sõnum "Ilus on." või ei? Aga ma ei hakanud vaeva nägema, sest ei tahtnud ennast vaevata selgitamisega. Mõtlesin ma nende kahe sõnaga seda, et inimesed on ilusad, kole Valga linn on ilus, teekond on ilus, mina olen ilus, meeleolu on ilus ja kõik muu on ka ilus.
Karulasse jõudsime ka peale kerget šoppamist Valga Selveris, kust sai kaasa ostetud asi või kaks ja lademetes süüa. Kui me Karulas rahulikult majas istet võtsime tikkus pisar silma nurka, sest kõik oli lihtsalt liiga ideaalne. Kui tihti teie saate käia kohas, kus silmapiiril ei paista ühtki teist elusolendit ega maja, va kari lehmi ja saunamaja? Saate aru? Mitte hingelistki (no põrnikad ja muud mutukad ka, aga nendega ma eriti ei suhelnud). Karulas elavad minu vanavanatäditütar ja tema mees. Ja tuleb tunnistada, et nad on maailma kõige ägedamad pensionärid.
Istusime pisut laua taga, sõime pisut ning seejärel läksime mina, Stella ja Rihet kohalikke veekogusid uurima. (mis sest, et me seda igal aastal teeme, aga ongi tore ja Rihet ei olnud veel midagi näinud). Vihma saime parajalt ja kala mitte üldse. Rihet proovis siin ja seal, aga ega ta eriti ei üritanud. Tagasi jõudes sõime veel ja lobisesime maast ja ilmast ja siis millalgi tuli juba uneaeg. Uut hommikut alustasime plaaniga välismaale minna. Läti - here we come.
Käisime Läti poodides ja midagi huvitavat ei leidnud. Natuke süüa ja Rihetile jaki ja pluusi. Kui me õhtupoolikul koju jõudsime tegi emps maailma parimat lõhe ja siis tuli minna Pikkjärve äärde. Sinna tulid emps ja Eduard ka kaasa. Rihet üritas ikka veel kala püüda ja mina otsustasin esimest korda sel suvel oma ujumisriided märjaks kasta. Peale seda kui Stella oli mind juba pikemat aega keelitanud, saingi juba hoo sisse ja sulpsasin üleni vette. Ujusime natuke ja siis juba asusime teele, et tagasi sõita. Koju jõudes ootas meid ees saunatamine. Peale sauna vaatasime Stella ja Rihetiga ülemisel korrusel läpakast filmi 21, mis jättis mulle hea mulje, kuid lemmikutiitlit siiski ei pälvinud. Kell oli umbes 2 kui luugid lõplikult sulgesime, sest eks filmi ajal nokkisime me kõik.
Hommikul oli jälle tuju kurb, sest juba oli minek käes. Ma polnud selleks veel valmis. Oleksin ma seal veetnud 2 või 3 päeva veel ja ma olen veendunud, et ma oleksin saavutanud enda jaoks igavese Nirvaana. Aga ei. Seekord me lahkusime. Stella ja Rihet pidid veel sel päeval Soomemaale seilama. Seega kell 13 panime pillid kotti ja asusime teele. Lipsasime veel korra Läti piirilt üle ja külastasime ühte ostukeskust, kust sai koju paar ampsu kaasa ostetud. Ja üle pika aja sain ma nautida külma coca-cola võlusid. Kui juba sõiduks läks, siis tahtsin ma parema meelega rutem koju jõuda.
Koju jõudes ootas mind jälle ees see tunne, et palun viige mind siit ära. Mulle ei meeldi kunagi koju tagasi tulla. Õnneks sain peagi Katilt sõnumi, kes kutsus mind asju pakkima, sest peagi hakkab tema minule lähemale kolima. Kas pole mitte pöörfi? (:
Loomulikult olin pakkumisega nõus ja läksin. Olime seal kuni Kati kogu oma varanduse kilekottidesse pani ja siis läksime minu koju, kus ma andsin talle üle tema küünlad ja ühe pluusi. Istusime natuke minu kodus ja siis läksime söögijahile. Poest saime kätte pizzat ja kräsupead ja jällegi natuke coke'i. Manustasime selle kõik sisse ja istusime minu tuppa. Rääkisime veeri meni ja siis Kati otsustas, et tema ei viitsigi koju minna ja siis me vaatasime natuke telekat ja siis rääkisime natuke veel ja siis juba peaaegu magasime. Aga enne veel jõudis mu vend suure halaga koju ja astus minu tuppa, ise üleni verine. "Susanna teeee midagi, valus on juu." Selgus, et ta oli oma maastikurattaga üritanud natuke skeitpargis tegutseda ja see ei lõppenud kõige õnnelikumalt. Seega leidsime peagi mu venna kell öösel minu toas karjumas ja ropendamas, sest me lasime ta haavadele desinfitseerijat ja see tähendas mitmekordset valu, mida ta alguses hästi taluda ei tahtnud. Lõpuks ta sai hakkama ja ma plaasterdasin ta kollastesse ja roosadesse plaastritesse. Siis me saatsime ta oma tuppa. Peagi saabus ta järgmise jutuga. "Kuuled, valus on. Ma arvan, et mul on käeluu katki." Andsin talle käe peale natuke külma ja saatsin ta oma tuppa ning ise pugesin enda omasse. Ega ma nii proff ju ka pole, et ma tal oma röntgenpilguga murru tuvastan ja siis talle kipsi panen.
Selleks korraks oli see päev otsas ja me jäime magama. Hommikuseks eesmärgiks oli kirikukalts, kust me leidsime paar asja. Teel koju otsustasime Katiga osta poest juuksevärvid ja siis tema koju minna. Tema kodus värvis ta enda juuksed siniseks ja mina sorteerisin ära ta vanad riided. Kõik laabus.
Tulin ise oma koju ja tegelesin oma asjadega. Mõnedele meeldib seda tegevust koristamiseks nimetada.
Reedel ärkasin ka eesmärgiga oma asju sättida ehk siis koristada. Mingil hetkel saabus ka Mai, kes ka minu juuksed siniseks värvis ja siis ma koristasin ja lebosin veel. Ja siis laupäeval ma juba koristasin vähem ja lebosin rohkem ning pühapäeval koristasin ma veel vähem ja lebosin veel rohkem. Pühaäeval ma käisin Kertuga õues ka. Me avastasime, et meil on ainult 2 nädalat puhkust veel järel, sest terve august läheb meil laulmise nahka. Aga vähemalt saan ma Lapimaale. (:
Seda, mis homne päev toob, ma veel ette ei tea.
Muide. Teate, mis ma avastasin? Ma avastasin, et ma olen selline inimene, kes igatseb rohkem kohti, asju, hetki jms, kui inimesi. Näiteks sellised kohad on Karula ja Lapimaa. Ma mõtlen nendest vist tihedamini, kui ühestki oma sõbrast. Ärge solvuge, aga see on minu kiiks. See ei tähenda, et ma ei hooliks oma sõpradest vms, aga nendega on mul ilmselt võimalusi rohkem, kui nende kahe kohaga. Aga muidugi ideaal on see, et ma olen nendes kohtades koos oma sõpradega. Aga ega neid võimalusigi väga palju pole. Kuigi Lapimaa on jälle selline koht, kus ma tahaksin kordki üksinda ära käia.
Igatahes igatseja tüüp ma vist ei ole. Ma vabandan.
Mul on oma kaheks vabaks nädalaks plaan puhata ja tegeleda oma isiklike asjadega. Ja ma leian, et see on vapustav. (: Nii et, nänännännääänäää. ^^
Igahtahes. Nagu arvata oli, ei hakka mina teile tagantjärgi enda pealinna seiklusi siia kirjutama, sest mina lihtsalt valin mitmetest võimalustest võimaluse laisk olla. No oli tore ja muidu ka lahe. Kati oli oma hesikostüümis nagu modell ja pealinn oli ikka sama hall ja kärarikas. Midagi veel? Ahjaa, ma ei oska ühistranspordiga sõita. Ma valin vale suuna, aga siis tuleb Mai ja päästab mind kurjade trollide ja busside küüsist. Ja siis ma jõudsin sihtkohta ja kuidas nüüd öelda, mu eesmärki polnud enam. See pood kuhu ma soovisin jõuda, oli haihtunud ja eksistentsi lõpetanud. Nii palju siis sellest.
Üks teine pühapäev läksin mina vanaema juurde Sürgaverre, kus veetsin terve pikapika nädala. Väljas käisin nii palju kui kolm korda raamatukogus ja korra küla poekeses. Oli tore? Kahtlen selles. Igatahes lugesin ma läbi 4 raamatut. Omamoodi mulje jätsid mulle nad kõik. Muidu oli olemine suhteliselt rahulik ja telekaga sai suheldud küll. Magamistuba on nüüd täitsa tutikas ja kajab ka päris hästi.
Esmaspäev oli see kui tuli asuda pikale sõidule. Kõigepealt sõitsime Stella ja Rihetiga Kosele ja siis Koselt Valka ja siis Karulasse. Küsite jälle, kas oli tore? Seekord vastan ilma ühegi kahtluse varjuta, et oli küll ja kohe täitsa korralikult. Nagu ammu teada naudin ma pikki sõite. Eriti veel kui mpkas kosutab oma heade nootidega. Selle tripi looks oli mul Jeff Buckley - Halleluja. Selle lauluga koos lippas ka mõtte võõraid radu. Aga vaja oli. Terve tee ma kujutasin ette, kuidas me juba kohal oleme.
Valka jõudmise hetkeks tundus mulle kõik juba täiuslik. Nuputasin tükk aega endamisi, et kas saata kellelegi sõnum "Ilus on." või ei? Aga ma ei hakanud vaeva nägema, sest ei tahtnud ennast vaevata selgitamisega. Mõtlesin ma nende kahe sõnaga seda, et inimesed on ilusad, kole Valga linn on ilus, teekond on ilus, mina olen ilus, meeleolu on ilus ja kõik muu on ka ilus.
Karulasse jõudsime ka peale kerget šoppamist Valga Selveris, kust sai kaasa ostetud asi või kaks ja lademetes süüa. Kui me Karulas rahulikult majas istet võtsime tikkus pisar silma nurka, sest kõik oli lihtsalt liiga ideaalne. Kui tihti teie saate käia kohas, kus silmapiiril ei paista ühtki teist elusolendit ega maja, va kari lehmi ja saunamaja? Saate aru? Mitte hingelistki (no põrnikad ja muud mutukad ka, aga nendega ma eriti ei suhelnud). Karulas elavad minu vanavanatäditütar ja tema mees. Ja tuleb tunnistada, et nad on maailma kõige ägedamad pensionärid.
Istusime pisut laua taga, sõime pisut ning seejärel läksime mina, Stella ja Rihet kohalikke veekogusid uurima. (mis sest, et me seda igal aastal teeme, aga ongi tore ja Rihet ei olnud veel midagi näinud). Vihma saime parajalt ja kala mitte üldse. Rihet proovis siin ja seal, aga ega ta eriti ei üritanud. Tagasi jõudes sõime veel ja lobisesime maast ja ilmast ja siis millalgi tuli juba uneaeg. Uut hommikut alustasime plaaniga välismaale minna. Läti - here we come.
Käisime Läti poodides ja midagi huvitavat ei leidnud. Natuke süüa ja Rihetile jaki ja pluusi. Kui me õhtupoolikul koju jõudsime tegi emps maailma parimat lõhe ja siis tuli minna Pikkjärve äärde. Sinna tulid emps ja Eduard ka kaasa. Rihet üritas ikka veel kala püüda ja mina otsustasin esimest korda sel suvel oma ujumisriided märjaks kasta. Peale seda kui Stella oli mind juba pikemat aega keelitanud, saingi juba hoo sisse ja sulpsasin üleni vette. Ujusime natuke ja siis juba asusime teele, et tagasi sõita. Koju jõudes ootas meid ees saunatamine. Peale sauna vaatasime Stella ja Rihetiga ülemisel korrusel läpakast filmi 21, mis jättis mulle hea mulje, kuid lemmikutiitlit siiski ei pälvinud. Kell oli umbes 2 kui luugid lõplikult sulgesime, sest eks filmi ajal nokkisime me kõik.
Hommikul oli jälle tuju kurb, sest juba oli minek käes. Ma polnud selleks veel valmis. Oleksin ma seal veetnud 2 või 3 päeva veel ja ma olen veendunud, et ma oleksin saavutanud enda jaoks igavese Nirvaana. Aga ei. Seekord me lahkusime. Stella ja Rihet pidid veel sel päeval Soomemaale seilama. Seega kell 13 panime pillid kotti ja asusime teele. Lipsasime veel korra Läti piirilt üle ja külastasime ühte ostukeskust, kust sai koju paar ampsu kaasa ostetud. Ja üle pika aja sain ma nautida külma coca-cola võlusid. Kui juba sõiduks läks, siis tahtsin ma parema meelega rutem koju jõuda.
Koju jõudes ootas mind jälle ees see tunne, et palun viige mind siit ära. Mulle ei meeldi kunagi koju tagasi tulla. Õnneks sain peagi Katilt sõnumi, kes kutsus mind asju pakkima, sest peagi hakkab tema minule lähemale kolima. Kas pole mitte pöörfi? (:
Loomulikult olin pakkumisega nõus ja läksin. Olime seal kuni Kati kogu oma varanduse kilekottidesse pani ja siis läksime minu koju, kus ma andsin talle üle tema küünlad ja ühe pluusi. Istusime natuke minu kodus ja siis läksime söögijahile. Poest saime kätte pizzat ja kräsupead ja jällegi natuke coke'i. Manustasime selle kõik sisse ja istusime minu tuppa. Rääkisime veeri meni ja siis Kati otsustas, et tema ei viitsigi koju minna ja siis me vaatasime natuke telekat ja siis rääkisime natuke veel ja siis juba peaaegu magasime. Aga enne veel jõudis mu vend suure halaga koju ja astus minu tuppa, ise üleni verine. "Susanna teeee midagi, valus on juu." Selgus, et ta oli oma maastikurattaga üritanud natuke skeitpargis tegutseda ja see ei lõppenud kõige õnnelikumalt. Seega leidsime peagi mu venna kell öösel minu toas karjumas ja ropendamas, sest me lasime ta haavadele desinfitseerijat ja see tähendas mitmekordset valu, mida ta alguses hästi taluda ei tahtnud. Lõpuks ta sai hakkama ja ma plaasterdasin ta kollastesse ja roosadesse plaastritesse. Siis me saatsime ta oma tuppa. Peagi saabus ta järgmise jutuga. "Kuuled, valus on. Ma arvan, et mul on käeluu katki." Andsin talle käe peale natuke külma ja saatsin ta oma tuppa ning ise pugesin enda omasse. Ega ma nii proff ju ka pole, et ma tal oma röntgenpilguga murru tuvastan ja siis talle kipsi panen.
Selleks korraks oli see päev otsas ja me jäime magama. Hommikuseks eesmärgiks oli kirikukalts, kust me leidsime paar asja. Teel koju otsustasime Katiga osta poest juuksevärvid ja siis tema koju minna. Tema kodus värvis ta enda juuksed siniseks ja mina sorteerisin ära ta vanad riided. Kõik laabus.
Tulin ise oma koju ja tegelesin oma asjadega. Mõnedele meeldib seda tegevust koristamiseks nimetada.
Reedel ärkasin ka eesmärgiga oma asju sättida ehk siis koristada. Mingil hetkel saabus ka Mai, kes ka minu juuksed siniseks värvis ja siis ma koristasin ja lebosin veel. Ja siis laupäeval ma juba koristasin vähem ja lebosin rohkem ning pühapäeval koristasin ma veel vähem ja lebosin veel rohkem. Pühaäeval ma käisin Kertuga õues ka. Me avastasime, et meil on ainult 2 nädalat puhkust veel järel, sest terve august läheb meil laulmise nahka. Aga vähemalt saan ma Lapimaale. (:
Seda, mis homne päev toob, ma veel ette ei tea.
Muide. Teate, mis ma avastasin? Ma avastasin, et ma olen selline inimene, kes igatseb rohkem kohti, asju, hetki jms, kui inimesi. Näiteks sellised kohad on Karula ja Lapimaa. Ma mõtlen nendest vist tihedamini, kui ühestki oma sõbrast. Ärge solvuge, aga see on minu kiiks. See ei tähenda, et ma ei hooliks oma sõpradest vms, aga nendega on mul ilmselt võimalusi rohkem, kui nende kahe kohaga. Aga muidugi ideaal on see, et ma olen nendes kohtades koos oma sõpradega. Aga ega neid võimalusigi väga palju pole. Kuigi Lapimaa on jälle selline koht, kus ma tahaksin kordki üksinda ära käia.
Igatahes igatseja tüüp ma vist ei ole. Ma vabandan.
Mul on oma kaheks vabaks nädalaks plaan puhata ja tegeleda oma isiklike asjadega. Ja ma leian, et see on vapustav. (: Nii et, nänännännääänäää. ^^
Mul on ka veel ainult kaks nädalat tegeleda oma asjadega ja siis on minek. Hea on teada, et sa mind igatsema ei hakka, sest kui ma tean, et keegi minust puudust tunneb, siis teeb see ka mind kurvaks. Aga selles suhtes oleme me sarnased, et ka mina ei igatse niipalju inimesi, kui emotsioone, hetki, erinevaid paiku ja selliseid asju. Minu arust see on positiivne.;) Ja viimaks, kuigi ma su venda ei ole kunagi näinud ja ma ei tea üldse, kes ta on, huvitab mind siiski, mis tast sai. Oli käeluu katki?
VastaKustutaMa soovin sulle kõike head sulle sinna kaugele maale. (:
VastaKustutaJa inimesi on paha igatseda. See teeb südames haiget. Ja minu meelest on nende mitte igatsemine samuti positiivne. (:
Ei, temaga oli kõik korras. Ainult alkohol puhus asja natuke suureks. xd