Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Ma rääkisin eelmisel korral, et mul on eesmärk lugeda sel aastal 30 raamatut. Kuna täna sai mul järjekordne raamat läbi, seisin suure pealehakkamisega riiuli ees, et uut valida. See on alati nii raske otsus. Ühtpidi ei taha ühtegi raamatut mittevalimisega solvata, aga teisalt on elu nii lühike, et tahaks lugeda ainult parimaid. Kuna tahtsin vahelduseks lugeda, kuidas emakeel paberile sobib, liikusin oma võõrkeelse kirjanduse sektsioonist ilukirjanduse aladele ja seal omakorda kadunud põlvkonna juurde kuni ma lõpuks jõudsin oma võrdlemisi uhke teatrikirjanduse riiulini. Ja siis ma jäin sinna natukeseks kinni. Põhjus oli ilmselt osaliselt selles, et ma ühel päeva oma praeguse kooli asju tehes, jõudsin mõttelõngaga fenomenoloogia ja teadriteaduse loenguteni. Tavapärane igatsus tuli peale. Ja ma täna tundsin, kuidas ma pean teatrit lugema. Eriti kuna ma lähen neljapäeval teatrisse oma vana armastuse juurde. Uku Uusbergil on uus pala lavadel ja ma ei saa teisiti, kui et pean seda nägema.

Ma olen ammu teadnud, et planeerimine tekitab minus elevust. Seda mingit tunnet, et asjad võivad tegelikult päris hästi minna. Et see võimalus eksisteerib kuskil paralleeluniversumis ja minul tuleb see lihtsalt üles leida. Ma olen alati võtnud uue aasta tulekut kui täiesti puhast lehte ja kuigi ma tean, et ma võiksin seda teha igal päeval aastas, meeldib mulle 1. jaanuari kollektiivsus. See, kuidas ühel hetkel otsustavad kõik (okei, mitte kõik, aga väga paljud), et nad tahavad nüüd paremad inimesed olla ja eluga paremini hakkama saada. Ma küll ei ole meeletu uusaastalubaduste tegija, aga uusaastaunistuste tegija küll. Sel aastal tuli mul kuidagi eriline tuhin uut aastat planeerida ja paremaks inimeseks saada. Kertu teadis seda ja kinkis mulle veel lisaks raamatu "Minu väga hea aasta", mis on minusuguste elevus-planeerijate parim sõber. Käsib sul eesmärke kirja panna ja eelmist aastat meenutada ning kokkuvõtteid ja plaane teha. Ja ega see ei olegi mõeldud, et sa nüüd saavuta