Bi-normal.

Käin teatrist teatrisse ja armastan salaja inimesi, kes kannavad pintsakut, kellel on ilusad juuksed, kelle lõhnaks on Fahrenheit ja neid, kellel on sõbralik naeratus.

Ja nad keegi ei teagi.

Vanemuise "Vihmamees" ületas päris paljud ootused.
Süžee oli palju nüansirikkam kui filmil ja kogu lugu oli nii palju vahetum, et ma tihtipeale ei teadnud, kas nutta või naerda (sõna otseses mõttes). See oli draama, kus sa võisid leida ennast naermas kurbadel kohtadel. Austusavaldus härra Georg Malviusele.
Ja esimest korda elus sain ma päris-päriselt sellest loost aru.

Aivar Tommingasele avaldan samuti kiitust ja annaksin teatriauhinnagi, kui see minu teha oleks. Meie oma Eesti Dustin Hoffmann.

Ja kui ma jätaksin mainimata lavakujunduse, oleksin ma lihtsalt häbematu. See kujundus andis silmad ette ükskõik millisele Vanemuise lavastusele, mida mina näinud olen. Kogu see pleksiklaasi lahendus oli lihtne, aga tabav. Ja kasiino Flamingo...!

"Vihmamees, kellelt me pole osanud loota mingit abi oma murede korral, hoiab kannatlikult meie ees peeglit, millest me näeme oma väikest maailma, omaenese tegelikku sisemust."

- Georg Malvius, lavastaja

Teater, sinuga kohtume uuesti esmaspäeval ja kolmapäeval. Siis kui ilusad ja huvitavad inimesed ennast erinevates linnades taaskord teatrilainele seavad.