Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Aastad ja ajastud vahelduvad, soe asendab külma, külm sooja, rahvad rändavad, riigid tõusevad ja hävivad, möllavad sõjad, katkud, näljad, maapind väriseb, neelates linnad ja külad, meri tõuseb ja uhab hulkade eluasemed, aga inimest see ei heiduta: tema usub, et elu läheb aina paremaks. A. H. Tammsaare Kuidas saakski teisiti? (: Ma olen üks neist öeldes: aga ma usun, et ükskord lähebki paremaks.

30.10.2011 Teed selgeks oma seisukohad raha ja võimu kohta. Sa ei usu puudusse, vaid jõukusse .  Näed end elamas oma unistuste elu. ohgod, kas Postimehe horoskoobikirjutajad saaksid mõnikord rohkem täppi kirjutada või? :'D

Tänasest algas jõulutunne! :)

Jahe dušš, Grey anatoomiad ning hommikuse Sirbi lõhn (ja pealegi veel minu esimese isikliku..). Punapea supleb kultuuris ja keeltes. Niheaonola.

Minu meelest on hässssssti tore, et päev pärast juustevärvimist tundub alati olevat sarnane sünnipäevale. Mul oli täna peaaegu sünnipäev. ja.. Tene ütleb, et ma meenutan talle  catwoman 'it .  icc. ja Tene üldse kiitis mind täna hässti palju. ja Marit tegi oma silmadega pai. ja muidu oli ka tore. mulle meeldib, et juustevärvimine teeb enesetunde niiiiiii palju lõbusamaks! lihtsalt tunne on ilus ja rõõmus. võib-olla on asi selles värvis, aga.. üks, mis kindel - jeg er lykkelig. ja seda rõõmsam on mu meel, kui ma ütlen, et  " palju õnne minu blogile 1000nda postituse puhul ! "  :' You have served me well!

Blondy ja Red-head söövad õhtusöögiks burksi ja rüüpavad sommersby'd kõrvale. Ideaalne lõpp suurepärasele päevale. (: Hip-hip-hurraa!

Naljakas on jalutada mööda oma lemmikuid tänavaid ja kuulata klappidest enda päikesepaistemuusikat ja unustada, et teised inimesed seda ei kuule. Siis ma lihtsalt naeratan neile silma sisse ja mõtlen, miks nad nii tõsised on. Kõik on ju tegelikult tore - töö ja kodu ja kool ja inimesed! Hip-hip-hurraa! If you want to be happy, be! -L.Tolstoi

Issand, arvake, milline Tartu kõige õnnelikum tüdruk endale just kaheksaks kuuks Sirbi tellis?! Ja pealegi, ma ei olegi teile rääkinud... Ma kohtasin eile maailma kõige armsamat inimest. Ja lisaks kogu sellele toredusele õpib ta draamat, on õnnelik, et ma ta naljadest aru saan ja naerab ka minu naljade üle. Kes oleks osanud arvata, et selline preili maailmas olemas on? Aga jah, kuna ta on Norrast, siis ma lihtsalt jään väärtustama eilset õhtut. Ma tundsin ennast millegi pärast olulisena ja ma arvan, et see ei olnud viimane selline õhtu. (:

Eilne päev oli selline, mille ajal sa mõtled, et "selliseid päevi võiks rohkem olla" . Võimalus hommikul kaua magada, rahulikult köögis nokitseda ja kartulisalatit teha ning loomulikult seda ka süüa. Seejärel kool, mis on sel aastal lihtsalt selline, et tahaks kogu ülikoolile lihtsalt naeratada (väljaarvatud Poeetikale, aga seda õnneks eile polnud). Eriti veel siis kui pausi ajal lugeda kirja, mis teatab, et Susanna Ojale on sel semestril määratud täiendav toetus. (See ju tähendab, et ma saan nüüd endale kaheksaks kuuks Sirbi tellida :')) Seejärel lippasin korra kodust läbi,  et siis rahulikul sammul mööda oma lemmiktänavaid  ujula poole jalutades muusikat kuulata. Ma polnud nii ammu ujumas käinud,  et alguses ma olin nagu üksik loodusõnnetus keset ujulamaailma,  aga siis hakkasin vaikselt keskkonda sulanduma  ja lõpuks liuglesin nagu rõõmus hüljes basseini sügavustes ja madalustes. Ja ma tegin ennast tuttavaks maailma ...

Ma jõudsin täna ühele äärmiselt põnevale järeldusele. Ma olen alati rääkinud, et keegi mu sõpradest ei ole mind kunagi näinud hetkel, kui ma täiesti endast välja lähen, kui ma röögin ja märatsen. Aga täna ma avastasin, et ükski mu sõber ei ole mind siis ka näinud, kui ma lihtsalt üdini kurb olen. Mis on tegelikult naljakas, sest ma olen tihti kurb, aga keegi ei teagi.. minu arust see on põnev. et on inimesi, kes peaksid minust teadma peaaegu, et kõike, aga nad ikkagi ei tea. see tundub millegipärast nii huvitav. ongi mul mille üle filosofeerida siin Kosel, kui kõik teised Tartus on.

pain means nothing, right?

Täna oli päris palju esimesi ja muidu tore päev. Sain teada, millal ehitati esimene teatrimaja Eestis, sain esimest korda kelleltki mittetuttavalt visiitkaardi (Rolf Theil'ilt siis..), märkasin esimest korda, et Karlovas on nii mitu alleed (ja ilmselgelt tegi see mind õnnelikuks), tundsin esimest korda, et valu võtab peaaegu pildi eest ära, esimest korda söön ainult porgandeid õhtusöögiks (ehk siis kogen esmakordselt vaese tudengi stereotüübi elu) ja esimest korda saan Gerliga Tartus rahulikult maha istuda, patse punuda ja juttu ajada. That's what I call a day - selles on kõike.

Tuleb tunnistada, et tartlastele tehakse veidi peale keskkööd väga põnevaid telefonikõnesid, millest pool on saksakeelsed, veerand kahetsevad ja teine veerand Susanna naer. Jah, hea nali enne und. jadööd. (:

Seda ma ju üritangi ja ma üldiselt olen selle tõega kursis. Ja siis ühel hetkel astuvad igast suunast sisse vanad head tuttavad,  kes suudavad minu Tartu vaikus(s)e karjuma panna. Kui ma suudan endale ükskord selgeks teha kuhu need vanad ja  head tuttavad lõplikult kuuluvad, olen vana rahu ise. Näe, mis välja tuleb... Jon Fossel oligi natuke õigus.

...kui kell pool üksteist kummardades näeme teineteist, siis selle ühe kummarduse sees on veel üks kummardus- mu südames...

Men det er så stilt her Det er så roleg at eg blir uroleg - Jon Fosse "Ein sommars dag" Aga tegelikult ei ole nii nagu Jon Fosse kirjutab. Kuigi Tartus on vaikne ja kosutavalt rahulik. Aga mina olen seda koos Tartuga, mitte üksik rahutus keset Tähe tänavat. Sellepärast ma tulengi iga päev koolist koju ja istun veidikene niisama, et vaikust kuulata. See muutub millegipärast iga päevaga kaunimaks. Ja Salme tänav on sügise kõige ilusam tänav.