On üks neid õhtuid, kus on hea lihtsalt olla ja näiteks seda postitust siia kirjutada. Hea on istuda äsja pesust tulnuna siin, oma pehmete karvaste sokkide ja lohvaka pluusiga. Eelmine nädal möödus suhteliselt sujuvalt ja ilma suuremate viperusteta. Esmaspäeval käisin pealinnas ortodondil, kes ei andnud mulle mitte pooltki rõõmustavat uudist. Seejärel kolasin mõnes poes, kust ostsin mõne asja. Teisipäeval oli ÕOV, kus panime paika teatripäeva teema, jõuludisko ja moeshow aja. Pärast käisin korra poes ja siis käisime Katiga Oliveril lasteaias järel ning seejärel haarasime oma kompsud ja läksime ujuma. Kolmapäeval oli kooriproov, kus me õppisime ühte kosutavat Urmas Sisaski laulu. See lugu meenutab mulle Lapimaad. Issand, kuidas ma tahaks sinna tagasi. Eriti sügisel. Ma jätsin sinna midagi maha. Midagi, mida oli päris palju. Võib-olla liigagi palju. Igakord kui keegi midagi Lapimaast räägib, eriti Sepp, kes oleks vist ainuke inimene, kes täielikult mõistaks, mida ma sellest kohast arvan,...