#EV100
Mulle on alati meeldinud olukordades märgilist tähendust otsida ja sellepärast mulle meeldibki, et mu 2018. aasta esimene postitus on Eesti sajanda juubeli auks. Patriootlikud koosviibimised ja meie ajalugu meenutavad sündmused muudavad mu alati natuke liiga emotsionaalseks. Piisab ühest lausejupist, mis meenutab, et peaksime kodumaa eest tänulikud olema või isamaalise laulu sõnadest ning juba on mu pisarakanalid valmis tootma uhkusest ja lojaalsusest ja igasugustest teistest asjadest tingitud veepiisakesi. Ma ei taha, et see postitus tuleks kuidagi läila või kleepekas, aga päris ilma nagu ka ei saa. Eesti sajandal sünnipäeval otsustasin ma veeta aega perega; süüa kiluleiba ja seapraadi; vaadata telekast lipuheiskamist, paraadi ja presidendi vastuvõttu; olla eestlaslikult küüniline, kuid uhke; käia vaatamas, kuidas inimesed talisuplevad; jalutada mööda ilusat Viljandi linna käredas pakases ja nautides iga minutit sellest ning kallistada oma pisikest õepoega kell 20.18, sest öeldi, e