y-gen

Olen aegade jooksul taibanud, et ma vajan vahepeal hingetõmbepausi oma elu armastustest. Olgu selleks siis kõige lähedasemad inimesed, teater või kogu maailma kirjandus. Tänu Mehisele ja Noor-Ugalale oli täna see päev, kus ma ringiga tagasi teatri juurde jõudsin. Breath of fresh air. Eelmises postituses mainitud õhin ja kirg on tagasi ning see tunne on sõnulseletamatult hea. Süümepiinad ja võõrutusest tingitud õhupuudus lakkasid sel hetkel, kui võtsin istet Ugala väikeses saalis, et kuulata, mida minu põlvkonna uhketel esindajatel öelda on. 

Lisaks teatrikire tagastamisele avas see etendus mu silmad ka muu osas. Ma olen varasemalt rääkinud, kuidas ma veendunult usun, et ma oleksin olnud rusikas silmaauku noor, kui ma oleksin sündinud umbes kuuekümnendatel aastatel. Aga ma ei ole kunagi aru saanud, et ma võiksin selle Marju monoloogi "The Rise and Fall of Estoniast" kohandada kaasaega. Ma võiksin suhtuda pimestava vaimustusega kaasaja vastuhakku ja Y-generatsiooni revolutsiooni. Kes takistab mul praegu hoida ennast kursis kodumaal toimuvaga ja omada teravat arvamust ühe või teise asja kohta? Ilmselt olen see mina. See on üks peatükk minu praeguses elus, mille üle ma pean rohkem mõtlema. Ma juba natuke tunnen ennast kui tervikut, aga ma ei ole veel jõudnud mõelda, kuidas mina kui väike osa suurde pilti mahun. Lisan selle oma mõtlemist ja arusaamist vajavate asjade nimekirja.

Ja kõige sellega seostub mul midagi veel. Koos teatri naasmise ja teistsuguse arusaamisega olen ma taas kirjutama hakanud. Mind ei ole küll vallanud meeletu grafomaanlus (seda hetke ma veel ootan), aga erinevalt kõikidest teistest kordadest, kui ma olen kilganud, et "ma kirjutan jälle", ei kirjuta ma enam endale, vaid teistele. Niimoodi tundub see olulisem. Eriti veel, kui sõnad on paberil ja mitte kübermaailmas. Seega, sõbrad, kelle nägemisulatusse mu pilvepaberil sõnad jõuavad, aitäh teile põhjuse eest!

PS! Kaisa, ma tahan Sulle sinna Puškini ja Tšehhovi maale nende meeste väärilisi tervitusi saata. Mina aga üritan vahepeal tõlla üles otsida ja siis lähme teatrisse! Tahan ka ajas tagasi nagu Owen Wilson "Midnight in Paris'is".
Ja ma usun, et selle postituse lõpetuseks on igati paslik Friedeberti kuulata: https://myspace.com/veikotubin/music/songs

Kommentaarid

  1. tere, sain kätte Te (lüürilised) tervitused.
    kas see on naljakas, et ma just istusin eile Puškini pamnjatniku kõrval pingi peal ja mõtlesin, et see hilisõhtu on nagu ajast tagasi? sest inimesi polnud, aga arhitektuur ja sügis olid..

    VastaKustuta
    Vastused
    1. see pole absoluutselt imelik.
      ja ma olen tuhat korda kade ja ma tahan sinu pärast tuhat korda kõik Tšehhovi näidendid ja Puškini "Jevgeni Onegini" läbi lugeda. luv forever.

      aga tahan ka arhitektuuri ja sügist ja ajas tagasi!

      tõllaotsimine on in progress. Teavitan koheselt uue informatsiooni saabumisel.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Bi-normal.

2020: The year of Jumanji