Maria kirjutas mulle täna: "sinu jaoks oli kurbuses ilu" ja lisas sinna juurde selle lingi http://www.youtube.com/watch?v=7mBfW-CdgLE . Ja ongi nii. Kurb on ilus ja Regina on tagasi mu elus.
Postitused
Eile oli teatripäev. Sama hästi oleks võinud mu sünnipäev olla. Õhtul sai ennast ilusaks teha ja TÜL-iga tähistama minna. Kuigi auhindade jagamine oli küllaltki kesine (välja arvatud koht, kus naine tänavalt lubas oma lemmiknäitlejale lapse kinkida), oli üritus ise imetore. Palju mõnusat lobisemist, naltsi, koristamist ja muuhulgas TÜL-i liikmeks saamist. Palju õnne, mulle. Ülejäänud aasta tuleb teisiti.
Olin täna isegi enda kohta üllatavalt kultuurne. Hommik algas värske Sirbiga, seejärel läksin raamatupoodi, kust ma ostsin endale ühe luulekogu. Pärast seda kuulasin 1,5h loengut kultuurietenduse analüüsist ning õhtu kirsiks oli maailma kõige ilusama balleti annus. Päevale panevad punkti paar meeldivat peatükki "The Bell Jar"ist, mida ma kohe lugema hakkan. Tartu elu on hea elu.
for safekeeping
Ma panen siia neli muusikapala, mis on mulle isiklikult safekeep'imiseks, sest "Kaunitar ja koletis" on üks ilusamaid asju, mida ma näinud olen ja seetõttu tahan ma seda veel pikka aega mäletada. Ja siinkohal minu kõige siiramad ja südamlikumad tänusõnad Laura salajasele korterinaabrile, kes oma kontrolletenduse kutsed mulle kingib. ja seal on many more...
Ma olen viimasel ajal tähele pannud, et kõik minu teed viivad Tšehhovini. Antonini siis praegusel juhul. See sai alguse sellest, et keskkoolis pidi ühte tema näidendit lugema (ja mõnda novelli vist ka). Pärast seda käisime me Ugalas "Kolme õde" vaatamas ja kunagi mõni aasta hiljem avastasin ma Veiko Tubina laulu "Neli argipäeva" ("Tšehhoviaana"). Eriti põnevil olin ma siis, kui sain aru, miks see laul Reet Neimarile on pühendatud. Olin mindblown . Ja siis juhtus, et ma hakkasin teatriteadust õppima. Pidin veel näidendeid lugema. Järjest rohkem ta mulle meeldima hakkas. Mulle millegipärast sümpatiseerib Tšehhovi lootusetus, tuleviku võimatus. Tekstina on see hea, lausa imehea, aga mu enda elus see loomulikult niimoodi ei sümpatiseeriks. Ja kõigele lisaks on viimastel kuudel minuni jõudnud erinevad viited Tšehhovile ning teda puudutavad artiklid ja kirjad. Mingil veidral põhjusel need kõik puudutavad mind. Vähem või rohkem, aga kahtlemata tekib...
Täna on nii paljud inimesed mu vastu ülitoredad olnud. Minult ei küsita eriti tihti, kas on vaja, et mulle saadetaks tigupostiga teatrikavasid Norrast Eestisse, aga täna küsiti. Lihtsalt selleks, et mind aidata, kuigi ma ei küsinudki kavade kohta midagi. Ja kõik need teised kirjad, mis ma sain. Norra inimesed on ülisõbralikud.
Tänane päev on olnud üks suur idüll, kuid öö eriti. Hommik algas "Hommikusöögiga Anne Maarja juures", kus sai mõnusaid sõrnikuid süüa, Juliusega Euroopat vallutada ja toredate inimestega mõnusaid vinüüle kuulata. Aeg lendas väga ootamatutes suundades, kuid maa peale tagasi jõudes, tuli võtta vaevaks imeilusas päevas ühest Tartu otsast teise kõndida, poes käia, Mariat kohata ja koju tagasi tulla. Järgnes salatibaar, Alice ja Eesti laul. Kuigi Eesti laul oli pettumus, oli Alice sama tore kui tavaliselt. Ja kui öö oli käimas umbes teist tundi, saatsin ma Alice'i täielikus Tartu ideaalsuses koju. Tähe tänav oli kurdistavalt vaikne ja tänavavalgustid kiirgasid läbi kergtuuliselt, kuid pehmelt, langeva lume. Ma küll nägin eile teatrilaval maailma kõige ilusamat stseeni, kuid see öine Tähe tänav püsib usinalt kannul. Maailm on ilu täis, kuid ma tahan seda juurde teha. Eks Alice?