Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Täna on teatri ja kirjutamise tuju. Lihtsalt mõnikord tuleb selline... Aga selle asemel, et kirjutada ja teatrit näha/teha/lugeda, lähen ma teisele mandrile saatma inimest, kes inspireerib mind kirjutama ja kes tegi mulle ise teadmatagi selgeks, kui palju ma tegelikult teatrit armastan. Mõnikord lahenevad asjad niimoodi. (ja näe, nüüd ju tegelikult kirjutasingi. ja enne lugesin tegelikult salaja natukene teatri kohta ka. rebel laps on rebel.) Teater ja kirjutamine - c'est la vie!

Parimad sõbrad on need, kes sulle keset ööd helistavad ja selle asemel, et hakata telefonis jonnima "miks sa mu üles ajasid?", räägite hoopis lõbusalt poolteist tundi juttu.

Lugesin täna oma eelmise aasta detsembrikuu postitusi. Ma olin siis palju teatrim ja artsym ja ägedam. Aga mis kõige veidram, see ei tundu olevat aasta tagasi, see tundub olevat vähemalt kuskil viie aasta taguses ajas, kui ma kõike seda tegin, olin ja mõtlesin.  Aga nüüd tuli tuju uuesti teatriraamatutesse sukelduda, et siis hommikul oma selleaastase eluga edasi minna. Täna on mul esimest korda kahju, et ma koolis ei käi. Ja seda ka ainult nende teatridooside ja -ülesannete pärast, millest mul praegu vajaka on, mitte sellepärast, et koolis käia.

Kui keegi uus tuttav ütleb esimest korda kellelegi su nime, siis see kõlab alati millegipärast nii võõralt ja uuelt. Nagu ise saaks ka alles teada, mis su nimi on.

Ma loen ühte raamatut, mille ma varase jõulukingina sain. See on Jaanus Rohumaa uus raamat "Ainus ja igavene elu. Ühe etenduse lugu", milles on autori enda käega kirjutatud pühendus mulle. Seal on lõik: "Ma jumaldan Tartus seda hetke, mil teatrietendus või kontsert on lõppenud ja ma kõnnin üle lumise Toomemäe mõne sõbra hubasesse korterisse. Teekann pahiseb ja raamatuid täis ruumis mängib King Crimson. Räägitakse juttu, luuakse uusi maailmu. On turvaline ja kerge olla. Ja see ei olegi oluline, et vaid murdosal neist plaanidest on määratud teoks saada." Ma arvan, et meie jõulupeoga oli umbes samamoodi. Seekord oli kõik kuidagi teisiti. Kodu oleks olnud nagu tavapärasest hubasem, sõbrad nagu oleksid tulnud kaugemalt kui muidu ja kuigi õues polnud raasugi lund, oli meil vähemalt tunne, et see on akna taga olemas. Lisaks hubasele korterile pahises glögipott, ruum oli raamatuid täis ja muusika mängis. Räägiti juttu ja loodi uusi maailmu. Isegi kui teistel polnud, siis...

Peep küsis meilt täna hommikusöögi ajal: "Huvitav, kas me istume kuuekümne aasta pärast ka niimoodi siin laua taga?" ja ma siin lihtsalt jäin mõtlema, et see oleks imetore. Ilmselt oleks laud erinev ja jutud pisut teised, aga ma südamest loodan, et seltskond on seesama esmaklassiline punt. Aitäh teile ilusate jõulude ja ühe mõnusa olemise eest. Aastavahetusel jälle!

Prillisangade kokkukäimise klõbin on maailma kõige ehtsam magamamineku heli.

Täna on nii mõnus päev olnud. Kodu on täna kuidagi eriti kodune (muidugi võib olla asi eilsetes ümberkorraldustes), jõulutunne on palju lähemale tulnud (küllap on lakkamatud jõululaulud, lugematud tulukesed ja mitmed jõulufilmid olukorrale kaasa aidanud), keegi laseb mulle juba teist päeva järjest akna taga ilutulestikku ja ikka veel on kodu nii mõnusalt kodune. Üle pika aja tunnen mingit "you've done good, kid"- tunnet. Pluss mul ja Marial oli täna sünnipäev. Mul pole ammu Tartu kodus nii hea olla olnud. Võib-olla mitte kunagi.