Aasta on 2026 ehk et 6 aastat on möödunud viimasest avalikust postitusest siin lehel (arhiivis on 2021-2022 vahemikust ka paar alustatud postitust, mille lõpetamiseks tundub, et jäi sõnadest puudu või komistasin tol ajal kujuneda tahtva perfektsionismi taha). Võin üsna kindel olla, et ühtegi lugejat siin alles ei ole, nii et vabadus kirjutada, mida iganes ma tahan, on seda suurem. Barjäär sisenemiseks on madalam kui kunagi varem. Kuigi ma ei ole 6 aastat kirjutamisest pausi pidanud, vaid mu sõnad on rohkem leidnud endale kodu paberilehtedel, on see koht siin endiselt pisut maagiline. Üle 1300 postituse vahemikus 2007-2020. Praktiliselt kolmandik mu elust (aga veidi ikkagi vähem, onju) jäädvustatud ühte interneti konteinerisse. Kui ma eile ja täna siia üle pika aja neid postitusi lugema tulin, siis ma olin nii tohutult tänulik iseendale. Kui palju hetki, mida ma ei mäletaks, kui poleks seda kohta mulle meenutamas. Kui palju versioone minust endast, kes vajuksid unustusse, kui ma ei olek...
mulle tundub, et selle jutuga võtad sa inimesi kui asju... ja see on kurb
VastaKustutaooei, kallis Mary, Sa mõistad seda väga väga valesti.
VastaKustutaKui ma võtaks inimesi kui asju, siis ei pakuks nad mulle mitte kõige vähimatki huvi sellisel tasemel nagu ma neid päriselt armastan.
Mitte midagi seoses minu inimestefännamisega pole kurb. Selles on ainult maailma kõige puhtam õnn ja rõõm.
See on mu happy-postitus ju. See postitus, milles ma räägin, kuidas ma taaskord avastasin, et elu on lill. (:
VastaKustutaOooojaaa.. kòigilt on midagi òppida.
VastaKustutaon küll. ':
VastaKustuta