Maeiteemidagi-maeikäikuskil. Lihtsalt tunnen, et eksisteerin. Ühes oma rüperaaliga ja kooliga ka, aga kool ajab mind mõnikord lihtsalt asjatult endast välja. Kui muidugi välja arvata juhud, mil me Triinu, Tene ja Maritiga enda juuste varjus kõõksume ning Triinu läbi naerupisarate poetab "Sa oled kogu aeg nii õnnelik." Iidsed tsivilisatsioonid on ametlikult minu suurimaks vihaobjektis, yesyes. Täna oli mul 10tunnise koolipäeva asemel üks 2tunnine loengupoiss. Ega mul just kõige põnevam polnud, aga kannatasin ära. Seejärel hakkasin Näituse tänavalt koju kõndima ja the winter got me under its spell. Jalutasin mööda säravlumist raagus alled ja tundsin vaimustavat slowmotionit enda ümber. Kõik teised kiirustasid ja olid sihikindlad, aga mina üksinda elasin selles väikses aeglases vaikses maailmas ja piilusin aknast välja teiste peale. Ma lihtsalt nagu oleksin enda mullis edasi veerenud ja eemal näinud neid inimesi jooksmas. Te ei kujuta ette ka kui vaikne oli. Ainult enda sammud...
mis mõttes ei kuulu kuskile?
VastaKustutano ma olen kuulujutte kuulnud, et sjuusi astus kommunistlikust parteist välja ja on nüüd vaatet lindprii. Mis iseenesest ei ole muidugi väga kurb uudis, kuid loomulikult eks alguses tõmbab ikka seest kõhedaks ja veidi õõnsaks kui oled oma aja peremees.
VastaKustutaEi kuulu sinna kuhu ma kunagi kuulusin. Gängidesse, rühmadesse, ringidesse ja igale poole mujale.
VastaKustutaEks ta ole jah, Jaanis :D
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaAutor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaJa alles oli see eraku jutt, et aitab õppimisse süveneda ja... kuule, otsusta ära, mida sa tahad
VastaKustutakullake:)
Kulla Mary, Sa paned praegu kaks väga erinevat asja ühte väga imelikku patta. (:
VastaKustutaKuuluvus ja kodus tuupimine ei ole päris sama.
nvm mu postitus, see on juba pikem jutt. ^^
jaa selles postituses tunnen ma ka end koduselt..paraku
VastaKustuta