-
Miks ei ole minu tutvusringkonnas minuealisi inimesi, kes vabatahtlikult sooviksid minuga lobiseda neljandast seinast või talverõõmudest, Remarque'st või päikesejänkudest? Ehk mõni, kuid ehk mitte ühtegi. Kõik on nii lihtsad.


Ma arvan, et ma hakkan teile kunagi päikesejänkusid müüma.

Kommentaarid

  1. Ade21. november 2008, kell 16:36

    aaw. ma võin Sinuga rääkida nendest seintest ja talvest :) Ja Remarque´ist võin kaa rääkida, ma olen isegi lugenud :)

    VastaKustuta
  2. Mari-Ann21. november 2008, kell 18:08

    ma nüüd ei tea, kas see oli üleskutse, aga vabalt võin sõna sekka öelda.D

    VastaKustuta
  3. Merilin-Ingrid21. november 2008, kell 19:49

    aga mina ?

    VastaKustuta
  4. Sus.21. november 2008, kell 23:11

    Aga Ade sa võid mõnikord rääkida ju küll. ^^ Ja Remarque on täielik kirjandusalane geenius. (:

    Mari, see tegelikult polnud üleskutse. See oli rohkem nagu see, et kahju, et selliseid inimesi pole. Ja selliseks ükski inimene enam ei muutu ka. Aga see ei tee teid mitte törtsugi halvemaks, aga ma lihtsalt tahaks ühte sellist ka. ^^

    Murakas, Sa oled küll ja ma räägin Sinuga maast ja ilmast ja põrandast ja õhust, aga see pole päris see. Aga ma armastan Sind ikka ja Sinule ma võin päikesejänku tasuta anda. ^^


    Issand, mul on hea meel, et see postitus nii palju vastukaja leiab, sest see on suht minu asi ja mulle päris oluline. =^.^=

    VastaKustuta
  5. Unknown24. november 2008, kell 12:54

    Aga millest me kunagi rääkisime?

    VastaKustuta
  6. Sus.24. november 2008, kell 19:05

    Jah, aga see oli kunagi ju.
    Ja siiski oli see natukene teistmoodi kui ma praeguses postituses mõtlesin.

    VastaKustuta
  7. Anonüümne24. november 2008, kell 19:38

    ja nad ütlevad, et remarque oli grafomaan

    VastaKustuta
  8. Sus.24. november 2008, kell 19:56

    Vabalt võis olla.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

like a liftime.

-
Sammud. Istumine. Naeratus ja Susanna katkestamatu babble. Kas teate seda tunnet, kui maailm kõik ümber seisma jääb ja üks hetk tundub suht lifetime? Ma küll tean. Vaatasin neid tõllaratastest pupille (itsitasin omaette ühe selle quote'i peale) ja monkeys in my heart were rattling their cages. For thirty whole minutes. Ma tükk aega mõtlesin, kuidas see siia kirja panna, et ma teaksin ja nüüd kukkus nii välja. Nõrk, aga vähemalt olemas.
Lisateave

vaikus!

-
Maeiteemidagi-maeikäikuskil. Lihtsalt tunnen, et eksisteerin. Ühes oma rüperaaliga ja kooliga ka, aga kool ajab mind mõnikord lihtsalt asjatult endast välja. Kui muidugi välja arvata juhud, mil me Triinu, Tene ja Maritiga enda juuste varjus kõõksume ning Triinu läbi naerupisarate poetab "Sa oled kogu aeg nii õnnelik." Iidsed tsivilisatsioonid on ametlikult minu suurimaks vihaobjektis, yesyes. Täna oli mul 10tunnise koolipäeva asemel üks 2tunnine loengupoiss. Ega mul just kõige põnevam polnud, aga kannatasin ära. Seejärel hakkasin Näituse tänavalt koju kõndima ja the winter got me under its spell. Jalutasin mööda säravlumist raagus alled ja tundsin vaimustavat slowmotionit enda ümber. Kõik teised kiirustasid ja olid sihikindlad, aga mina üksinda elasin selles väikses aeglases vaikses maailmas ja piilusin aknast välja teiste peale. Ma lihtsalt nagu oleksin enda mullis edasi veerenud ja eemal näinud neid inimesi jooksmas. Te ei kujuta ette ka kui vaikne oli. Ainult enda sammud...
Lisateave