Ja siis mõnel päeval tuleb välja, et ma olen ikka see sama vana Susanna, kes satub kolleegiga kirjutamisest rääkima ja tuleb jutuks, kuidas Marten palus mul kunagi Hemingwayks hakata ning ta ei näe selles mitte mingit probleemi. Kui keegi ikkagi kirjutab sulle: "ma kohe kütan bukowskit sulle" selleks, et sind inspireerida ja motiveerida kogu muu elu kõrvalt kirjutama, siis kuski säilib ikkagi mingi lootus.. air and light and time and space "–you know, I’ve either had a family, a job, something has always been in the way but now I’ve sold my house, I’ve found this place , a large studio, you should see the space and the light. for the first time in my life I’m going to have a place and the time to create ." no baby, if you’re going to create you’re going to create whether you work 16 hours a day in a coal mine or you’re going to create in a small room with 3 children while you’re on welfare , you’re going to c...
Postitused
Pärast eelmise blogipostituse kirjutamist sattusin rääkima ühe kolleegiga, kes ei tööta minu osakonnas. Kuidagi jõudsime jutujärjega selleni, et mida ta minust teab ja siis rullus lahti üks huvitav lugu. Ma tean, et minu meeskond on üldiselt maja peal olnud heas kirjas, aga.. tänane vestlus üllatas mind ja pani mind asju ikka hoopis teisest vaatenurgast nägema. See kolleeg rääkis mulle, et kui tema meie ettevõttesse tööle tuli (u 2 aastat tagasi), oli kogu aeg juttu, et Susanna meeskond on The Dream Team (tema sõnad, mitte minu). Et seal on kõik alati hästi, inimesed on rõõmsad ja kõik uued töötajad tahavad sinna tööle minna. Et neil on see mingi X-faktor. Ja ta pidas mind selleks X-faktoriks, sest "sina oled ju see, kes kogu aeg igasuguseid auhindu saab". Mis oli natukene naljakas, sest ma olen oma 5 aasta jooksul enda meelest ainult ühe auhinna saanud, aga tore oli kuulda, et jätan mulje nagu oleksin ma pidevalt erinevate auhindadega pärjatud. Ma kuulasin teda ja naersin,...
Tudukatega osakonnajuht
Töökaaslased naersid eile mu üle, et minust saab peagi 70-liikmelise osakonna juht, aga et ma ikkagi olen 27-aastaselt valmis kasutama enda ööriiete kohta sõna tudukad. Aga ma arvan, et see on parim kokkuvõte minust inimesena - kontrollfriik by day , 3-aastane by night . Hingelt vana, aga meelelt noor. Ei teagi, kuidas see kõik ühte väiksesse kehasse ja peasse ära mahub, aga peab mahtuma. Ma ei ole valmis millestki loobuma. Ja kuigi mulle täna öeldi, et ma olen meie praeguse osakonna jaoks väga suure töö ära teinud ja et ma olen hea selles, mis ma teen, siis tegelikult olen ma see juht, kes oma värvimuutva Harry Potteri tassiga Põhjamaa koostööpartneri juurde kõnnib, et talle kogu seda magic 'ut näidata ja ma olen ka see juht, kes õhuniisutajatäie vett endale keset kontorit peale valab. Ja kui ma siis ükspäev üritasin teha nägu, et uue ametikoha jaoks pean ennast kokku võtma ja sellistest käitumuslikest eripäradest loobuma, siis öeldi mulle, et parem oleks, et ma jätkan endale ve...
Olles inspireeritud oma Londoni viimasest päevast, mis oli täis nii klassikalist kui ka kaasaegset kunsti, käisin ma täna üle pika aja taaskord KUMUs. Ma avastasin Tate Modernit ja National Gallery'd väisates, et ma olin ära unustanud kui väga mulle kunst meeldib ning kuna see oli üsna kurba sorti avastus, siis otsustasin ka KUMU värske pilguga üle vaadata. Londonis olles uskusin, et vaatan seal kunsti teisiti. Ma panin korduvalt tähele, et jälgin hoopis teistsuguseid asju, kui ma varem kunsti puhul jälginud olen. Kuid täna panin tähele, et Londonis ei olnud asi selles, et uued maalid ja uus koht, vaid ma päriselt olengi õppinud kunsti uutmoodi vaatama. Kui kunagi oli oluline näha pilti, mida on maalitud või et mida kujutab skulptuur, siis tänapäeval ma tahan rohkem teada. Ma tahan teada täpselt, kuidas need pintslitõmbed ikkagi tehtud on, milliseid värve teatud detailide jaoks kokku on segatud, kus on kasutatud maalinuga või jumal teab, mis muud põnevat vahendit ning, kuidas t...
Ma ei tea, mida ma Londonisse otsima tulin ja ma ei tea, kas see on üldse oluline. Aga kui nüüd mõelda, mida ma siis ikkagi tean, võin julgusega väita, et London on täpselt selline nagu ma lootsin. Nagu ma juba 10-aastasest peale oodanud olen. Siin tuleb nüüd korraks paus teha ja mõelda. See, mis ma just ütlesin, on üsna harukordne. Üldiselt on nii, et kui sa midagi mitu(teist) aastat ootad ja sellest unistad, siis enamasti on see alla igasuguste ootuste, sest sinu peas elav romantiline versioon on nii palju parem. Mina peaksin seda väga hästi teadma, sest üks mu lemmikhobidest on asjade ja olukordade üleromantiseerimine ning ma teen seda täiesti teadlikult. Ja ka pettun täiesti teadlikult. Aga seekord mitte. London on mind kummaliselt hästi kohelnud. Kui aga minna argisemate teemade juurde, siis täna on üsna huvitav päev olnud. Algas see planeeritud ekskurssiooniga Tower of Londonis. Sinna lendasin peale täisnohiklikkusega. Võtsin endale isegi audiogiidi ja puha... Päris huvit...
#eyelovelondon
Kuigi üksinda aja veetmine Londonis on üsna sarnane omaette ajaveetmisele Tallinnas, olen ma siiski juba täheldanud teatud tegevusi, mida ma Tallinnas endale omistada ei saaks: Hoolimata oma pelgusest teatud kõrguste osas, sundisin ma ennast London Eye'ga tiiru tegema. Pabistamist oli kindlasti tunduvalt rohkem kui vaja oli. Olin veendunud, et kui ma sealt pod 'ist pärast välja ronin, valdab mind samasugune tunne nagu pärast Kaarsilla kaare peal kõndimist - et ma olen võimeline kõiki maailma asju tegema - aga tegelikult oli tunne täpselt sama kui pod 'i sisenedes. Kui jätta kõrvale, et olin ühe imelise vaate võrra rikkam. Ma ei oskagi nüüd seisukohta võtta, kas London Eye oli tõesti nii sujuv ja turvaline, et ei turgutanud mu foobiat kuidagi või olen ma aastate jooksul nii palju vapramaks muutunud. Mõlemad stsenaariumid on üsna raskesti usutavad, aga kolmandat pole ma seni suutnud välja mõelda... Ma palusin võõrast inimest, et ta minust pilti teeks. Ma ei räägi mitte k...
Go! Eat. Pray. Love
Ja ongi Susanna Eat. Pray. Love' i esimene päev käes. Ei oska veel öelda, kuidas selle söömisega mu rännaku jooksul on, kuid palvetamist tuleb kindlasti palju ette ja noh.. armastust olen ma pidevalt täis niikuinii. Tänane hommik möödus täielikus eituse faasis. Mul oli väga keeruline uskuda, et ma päriselt plaaningi üksinda reisile asuda. Reaalsus kogu oma ambivalentsuses jõudis mulle kohale alles lennukis, kui me õhku olime tõusmas ja ma teadsin täie kindlusega, et kontoris on inimesi, kes lennuradarilt mu minekut jälgivad ning mööduvale lennukile lehvitavad. See tegi mineku kuidagi turvalisemaks. Muus osas andsin inimestele teada, et kui ma neile iga kolme tunni järel endast märku ei anna, siis nad võivad arvestada, et olen selles valetpidi liikluse tohuvabohus auto alla jäänud. (Aga tegelikult see ilmselt ei juhtu, sest ma olen täna endale selle vältimiseks juba üsna mitu head harjumust sisse kodeerinud.) Kuigi mitmed asjad seoses selle reisiga ei ole läinud nii nagu nad ol...
Elu libiseb nii kiirelt läbi sõrmede. Ühel päeval istud oma kahe lemmikpõnniga kohvikus ja naudid aeglast esmaspäeva ning järgmisel mattud töösse, nii et kaotad pooletunnise vestluse jooksul umbes kakskümmend korda teadmise, mis päevaga on tegemist. Aga tegelikult tahtsin siia enda jaoks kirja panna situatsiooni, mille peale kaks inimest ütlesid, et ma olen "coolest tädi ever" ja "tädiks loodud" (mis muide on mu lemmikroll siin maamuna peal). Lubasin Stefile oma Londoni reisilt võlukepi tuua. Peamine põhjus selleks on see, et praegu peab ta neid legodest ehitama, kuid Stefist välja paiskuvast võlujõust mõjutatuna kipuvad need paljudeks tükkideks lendama ja on muud moodi ebapraktilised. Kui ma teda ühel õhtul tuttu panin, tuli tal see jälle meelde ja ta küsis mu käest, et kas need Londoni võlukepid on päris. Et saabki kohe päriselt kõiki ja kõike võluda?! Hetkeks vajas mu aju pausi, et omg-mis-ma-nüüd-talle-ütlen. Aga üritasin asjale potterilikult läheneda ni...
Mulle meeldib, et inimestes, kes mind kauem aega teadnud on, elab veel see mõte, et Susannale meeldib kirjutada. Või noh.. et mingi asi tal selle kirjutamisega oli. See on viimasel ajal paar korda ringiga minuni tagasi jõudnud. Olgu selleks siis kirjutamisalased sünnipäevaraamatud või päringud puuduvate blogipostituste kohta. Ja täna just sattusin ise selle postituse peale, kus kirjutasin, et Doris Kareva oli mu emalt küsinud, kas varsti näeb minu kirjatükke mõnes Värskes Rõhus. Seni pole veel keegi näinud... Aga huvitav kas Doris ikka ootab? Ka kolm aastat hiljem? Mulle meeldiks kui ootaks. After all this time . Siis oleks veel lootust. Lootust, et ühe kindlustusfirma osakonnajuht paljastab ühel hetkel mingeid sahtlikirjutisi, mida üheski sahtlis veel ei ole. Kas poleks mitte vahva? Olen viimasel ajal üha rohkem kompinud üksio(e)lamise piire. Eks see ilmselt hakkab minu kirjutamistes varsti välja ka lööma. It usually does. Kuigi ma olen oma noore elu jooksul üsna vähe aega veet...
Tahaks luuletusi lugeda ja jalgu oma Tartu kodu aknast päikesesse kõlgutada. Täiega tahaks! No kohe nii väga, et ma tunnen seda vajadust hästi sügaval enda sees. Nautida iseenese vastupandamatut seltskonda ja Sarah Kay’d ja Mihkel Kaevatsit ja Veiko Tubinat ja olles ennast aknalauale sisse sättinud, nosiksin turult toodud suviseid marju. ... Aga probleem on nimelt selles, et ma elan juba viimased 4 aastat Tallinnas... Päevadel nagu täna on seda raske uskuda. Päevadel nagu täna, kus tundub, et humanitaar minus pole veel päris alla andnud. Ja missest et Tallinnas paistab samuti päike, olen täiesti veendunud, et Tartu päike on kosutavam ja säravam. Teisel pool pidi ju alati parem olema?! Aga luban olla vapper, luuletusi ja Tartut endas kaasas kanda ja kolmapäevast alates puhata nii nagu ma veel kunagj puhanud ei ole! Juhid võivad ju ka õhtuti kodus luuletusi lugeda, kurbasid filme vaadata ja kirjutusmasinal tuleviku mälestusi kirja panna? Okei, I’ll take that. Isegi kui ...
#EV100
Mulle on alati meeldinud olukordades märgilist tähendust otsida ja sellepärast mulle meeldibki, et mu 2018. aasta esimene postitus on Eesti sajanda juubeli auks. Patriootlikud koosviibimised ja meie ajalugu meenutavad sündmused muudavad mu alati natuke liiga emotsionaalseks. Piisab ühest lausejupist, mis meenutab, et peaksime kodumaa eest tänulikud olema või isamaalise laulu sõnadest ning juba on mu pisarakanalid valmis tootma uhkusest ja lojaalsusest ja igasugustest teistest asjadest tingitud veepiisakesi. Ma ei taha, et see postitus tuleks kuidagi läila või kleepekas, aga päris ilma nagu ka ei saa. Eesti sajandal sünnipäeval otsustasin ma veeta aega perega; süüa kiluleiba ja seapraadi; vaadata telekast lipuheiskamist, paraadi ja presidendi vastuvõttu; olla eestlaslikult küüniline, kuid uhke; käia vaatamas, kuidas inimesed talisuplevad; jalutada mööda ilusat Viljandi linna käredas pakases ja nautides iga minutit sellest ning kallistada oma pisikest õepoega kell 20.18, sest öeldi, e...
Ja mõnikord on olemas õhtud, kus pärast võrdlemisi vastikut tööpäeva, on sul võimalus minna oma parimate sõbrannadega jõule tähistama, naerda ennast kinos peaaegu oimetuks ja siis jätta selleks korraks hüvasti. Mis sest, et sa ostsid kinopiletid eilsele seansile ja mis sest, et sa võtmed koju unustasid. Päeva lõpus on sul siiski rahulolevana võimalus kodu poole sõitvasse trammi istuda, võtta välja oma heleroosade kaantega Betti Alveri luulekogumik ja lugeda keset neljapäevaõhtuselt ähmaseid inimesi, kuidas eesti keelt tegelikult kasutama peaks. Mul on viimasel ajal tunne, et ma liigun beebisammudel lähemale selle minu enda poolt idealiseeritud Tartu-Susannale. See aknalaual unistav tudeng, kes nautis üksiolemist, pimedatel tänavatel kojujalutamist ja kirjasõna ilu. Kui palju on eesti keeles sõnu, mida me mõistame aga ei kasuta. Kui palju on sõnu, mida me kasutame ja ikka mitte keegi ei mõista. Raske on selle keelega. Aga ilus on ka. Kui ainult saaks endast välja kõik need sõnad, ...
Nii hea on seda 29. jaanuari postitust lugeda. Või noh, natuke kurb ka, sest ma mäletan kui raske mul oli, aga teistpidi on nii rõõmus ja kerge vaadata, kui kaugele ma viimase poole aastaga tulnud olen. Mul on aega tegeleda oma hobidega, mul on aega, mida veeta oma sõpradega, mul on aega, et kodus diivani peal vedeleda ja süümekatevabalt seebikaid vaadata, mul on aega (kuigi mõnikord puudub tahtmine) õhtuks soe söök lauale teha ja mul on aega mõelda, millised on need unistused, mida ma täide tahaksin viia. Hea on tõdeda, et tervis on parem. Trenni jõuan rohkem kui küll ja mõningad nendest kordadest isegi koos personaaltreeneriga, mis on üks paremaid otsuseid, mida ma isikliku arengu mõttes teha oleksin võinud. Ma olen temaga koos töötamise ajal enda kohta hästi palju õppinud ning seda nii füüsilises kui vaimses võtmes. Ma olen esimest korda oma lühikese elu jooksul aru saanud, mida see kogu "kuula oma keha"- mumbojumbo tähendab. See tegelikult on nii palju olulisem, kui ma ...
Uus aasta on minu jaoks hästi alanud. Näiteks tõmbasin ma joone alla kolmandale semestrile magistriõppes, mis tähendab, et kõik õppeained on läbitud ning ees on veel üks viimane hiiglaslik pingutus, mille nimi on magistritöö. Kuid siiski olen ma pärast enda jaoks mitut moodi rasket semestrit, otsustanud magistritöö kirjutamise ootele panna. Mina, inimene, kes ma olen alati avalikult kuulutanud, et ma ei saa aru kõikidest nendest, kes nii viimasel hetkel alla annavad. C'mon, kas te viitsite seda pärast rohkem kirjutada või? Susanna, note to self , ürita mõnikord olukordi teiste inimeste mätaste otsast vaadata. Mõnda aega tagasi andsin selle info edasi ka oma lõputöö juhendajale, kellest ma meeletult lugu pean ja ma sain temalt tagasi vastuse, mis mulle hästi korda läks. Eriti kui ma mõtlen tagasi möödunud aastale ja eelkõige viimasele poolele sellest aastast. Minust ei oleks ilmselt väga kena siia kopeerida kogu tema kirja (mis oli küll lühike, aga tabav), kuid ma tahaks s...
Me tähistasime täna Kertu ja Inksuga meie oma jõule ja mul oli ääretult tore õhtu. Lisaks nende toredusele käisime me vaatamas filmi The La La Land, mis mingil põhjusel kõnetas mind nii mitut moodi. Ja et ma seda tulevikus ära ei unustaks, siis ma panen selle ühe laulu endale siia for safekeeping . Mul muidu ei läinud vahepeal eriti hästi. Nüüd läheb juba paremini ja kui kõik läheb nii nagu peab, siis ehk uuest aastast jõuan ma isegi siia sagedamini kui korra või kaks aastas. Ilusat kõike teile!
Elu nagu rootsi lastefilmis - that's the dream
Ma kogu aeg mõtlen siia naasmisele, aga oleks piisanud lihtsalt Maria varem mulle külla saata. Sa elad oma vaikset, võrdlemisi igavat, kuid mugavat ja mõnusat elu ning siis tuleb Maria, kes on nii Maria. Hakkamist täis ja juukseotsteni õnnelik, missest et elus ei ole kõik alati nii nagu tahaksid, aga ikka on hetki ja olukordi, mille nimel enda sisemisele vestluspartnerile "Best day ever!" hüüda. Ta räägib sulle merest ja suvest ja põrandateta majast, mis on kõige kodum kodu üldse ja kui sa talle vastutasuks oma viimase aja leiust ja armastusest Bullet Journalist räägid, siis ta soovib seda sirvida ja ütleb mõtlikult, et tal vist peaks ka kodus paar tühja märkmikku vedelema.. Või siis ütleb lihtsalt, et ta sooviks, et minu märkmik oleks tema oma, mis on iseenesest ka tore soov, kuid ma leian, et minu mõtetega koos elamine nõuaks aastatepikkust harjutamist ja ebavajalikku eneseanalüüsi. Aga Maria pani mind igatsema tagasi sellesse hetke, kui me suvel Haapsalus olime ja ma rat...
Ma rääkisin eelmisel korral, et mul on eesmärk lugeda sel aastal 30 raamatut. Kuna täna sai mul järjekordne raamat läbi, seisin suure pealehakkamisega riiuli ees, et uut valida. See on alati nii raske otsus. Ühtpidi ei taha ühtegi raamatut mittevalimisega solvata, aga teisalt on elu nii lühike, et tahaks lugeda ainult parimaid. Kuna tahtsin vahelduseks lugeda, kuidas emakeel paberile sobib, liikusin oma võõrkeelse kirjanduse sektsioonist ilukirjanduse aladele ja seal omakorda kadunud põlvkonna juurde kuni ma lõpuks jõudsin oma võrdlemisi uhke teatrikirjanduse riiulini. Ja siis ma jäin sinna natukeseks kinni. Põhjus oli ilmselt osaliselt selles, et ma ühel päeva oma praeguse kooli asju tehes, jõudsin mõttelõngaga fenomenoloogia ja teadriteaduse loenguteni. Tavapärane igatsus tuli peale. Ja ma täna tundsin, kuidas ma pean teatrit lugema. Eriti kuna ma lähen neljapäeval teatrisse oma vana armastuse juurde. Uku Uusbergil on uus pala lavadel ja ma ei saa teisiti, kui et pean seda nägema. ...
Ma olen ammu teadnud, et planeerimine tekitab minus elevust. Seda mingit tunnet, et asjad võivad tegelikult päris hästi minna. Et see võimalus eksisteerib kuskil paralleeluniversumis ja minul tuleb see lihtsalt üles leida. Ma olen alati võtnud uue aasta tulekut kui täiesti puhast lehte ja kuigi ma tean, et ma võiksin seda teha igal päeval aastas, meeldib mulle 1. jaanuari kollektiivsus. See, kuidas ühel hetkel otsustavad kõik (okei, mitte kõik, aga väga paljud), et nad tahavad nüüd paremad inimesed olla ja eluga paremini hakkama saada. Ma küll ei ole meeletu uusaastalubaduste tegija, aga uusaastaunistuste tegija küll. Sel aastal tuli mul kuidagi eriline tuhin uut aastat planeerida ja paremaks inimeseks saada. Kertu teadis seda ja kinkis mulle veel lisaks raamatu "Minu väga hea aasta", mis on minusuguste elevus-planeerijate parim sõber. Käsib sul eesmärke kirja panna ja eelmist aastat meenutada ning kokkuvõtteid ja plaane teha. Ja ega see ei olegi mõeldud, et sa nüüd saavuta...
Täna on Mariaga nii mitu ilusat asja jutuks tulnud. Kõigepealt käskis ta mul valida uue aasta sõna või lause. See on traditsioon, mida nad oma sõbrannaga on aastate jooksul teinud ja ta otsustas seekord mind ka kaasata. Ma valisin 2016. aasta sõnaks "lahkus". Ma mõtlen selle all inglisekeelset "kindness"i. Lahkus pole küll ilmselt kõige parem vaste, sest kindness on minu jaoks veidi laiatähenduslikum, kuid ma ei suutnud paremat välja mõelda. Seega lasen ennast kanda 2016. aastasse selle sõna vaimus. Ilus mõte! Teine jutt käis selle kohta, et kui Mariast tehtaks film, siis kes teda mängiks. Vastus sellele küsimusele oli imelihtne, Meryl Streep, nii et jõudsime kiirelt selle juurde, et kes mind mängiks. Ja siis ütles Maria ühe ilusa asja, et ma oleksin segu Julianne Moore'ist ja Emma Stone'ist, sest ma olen üdini naiselik, kuid kannan endaga alati tütarlapselikkust kaasas. Armsalt naljakas ja jään alati iseendaks. See oli ilusti öeldud + nad on mõlemad ...