Postitused

armatusega minevikust, olevikust ja tulevikust

Mis on mõnes inimeses, et neile kirjutades ei saa lihtsalt teisiti, kui ainult ilusti kirjutada? Isegi kui ma olen roostes ja tunnen, et kõik kukub nii halvasti välja, siis neile kirjutades on ikka kõik ilus. Aga ega ilusatele inimestele ei saagi vist koledasti kirjutada. Ma just jõudsin järeldusele, et nad teevad minu ka ilusamaks. That's cool! "Ma kindlasti tahtsin siia umbes tuhat asja veel kirjutada, aga kuna mu mälu on kehv ja igasugused sõnaseadmisoskused roostes, siis ma vist panen siia punkti. Või võib-olla kolm, sest keda me lollitame, me mõlemad teame, et see ei jää mu viimaseks kirjaks."

book club

Nii tore, kui kuskil ilma peal on inimene, kes sinuga pool üheksa hommikul jaapani kirjanduse üle arutleb. Seega siinkohal saadan tervitused Vilniusesse!

all good

Ärge muretsege. Eelmine postitus oli lihtsalt esimene reaktsioon pärast ärkamist. Kui ma ennast kokku võtsin, paar minutit vihapausi pidasin ja siis tudukad kleidi vastu vahetasin, sain tänu KH meenutusele teada, et läbimängule ma ju jõuaksin. Tore oli ikka. Ja Rasmus ühes oma rolliga oli nii precious , et me KHga otsustasime, et kogu sellest massist oli ta üks tublimaid! Hurraa!

why do bad things happen to good people

Ma olen täna täiesti heartbroken , sest ma suutsin maailma toredaima võimaluse maha magada. Võinoh, sisse magada. KH kutsus mind endaga Vanemuisesse proovidesse ja siis mul oleks olnud full set - draama, ballett, muusikal ja ooper. Nüüd pean selle asemel ennast kodus vihkama ja leppima ainult kolmega eelpool nimetatutest. Kohutav algus päevale.

wanderlust consumes me

Venitan Orhan Pamuki kodulinna mälestustega, et mu reis läbi ei saaks. Ma tunnen, et kui ma ühel heal hetkel selle raamatu viimase leheküljega lõpule jõuan, saab mu Türgi reis lõplikult läbi ja ma üldse ei taha näha seda juhtumas. Isegi Istanbul, mis mind alguses kohutas, on praeguseks muutunud kohaks, kuhu ma millalgi kindlasti tagasi tahan minna. Wanderlust  on igal pool minus ja minu ümber. Ja ma ei saa sellest kuidagi üle.

one of those days

Tänane päev on täielik kriis. Ma ei taha enam tänases päevas elada, vaid ootan, et kell oleks homme pärast äratust. See tähendaks, et mul pole enam ühtegi võimalust teha seda, mida ma pean täna tegema ja selle asemel võin ma hoopis naasta oma raamatute, kirjade ja õmblusmasina juurde. Täna tahan ma elada homses päevas.

y-gen

Olen aegade jooksul taibanud, et ma vajan vahepeal hingetõmbepausi oma elu armastustest. Olgu selleks siis kõige lähedasemad inimesed, teater või kogu maailma kirjandus. Tänu Mehisele ja Noor-Ugalale oli täna see päev, kus ma ringiga tagasi teatri juurde jõudsin. Breath of fresh air.  Eelmises postituses mainitud õhin ja kirg on tagasi ning see tunne on sõnulseletamatult hea. Süümepiinad ja võõrutusest tingitud õhupuudus lakkasid sel hetkel, kui võtsin istet Ugala väikeses saalis, et kuulata, mida minu põlvkonna uhketel esindajatel öelda on.  Lisaks teatrikire tagastamisele avas see etendus mu silmad ka muu osas. Ma olen varasemalt rääkinud, kuidas ma veendunult usun, et ma oleksin olnud rusikas silmaauku noor, kui ma oleksin sündinud umbes kuuekümnendatel aastatel. Aga ma ei ole kunagi aru saanud, et ma võiksin selle Marju monoloogi "The Rise and Fall of Estoniast" kohandada kaasaega. Ma võiksin suhtuda pimestava vaimustusega kaasaja vastuhakku ja Y-generatsiooni revolu...
Ma olen nii kaua teatrist eemal olnud. Osaliselt ennast teadlikult distantseerinud. Ma ei ole juba mitu kuud midagi näinud, mitte midagi lugenud (kui siis ainult hästi natukene) ja nüüd märgin iga päev märkmikusse aina uusi teatrikülastusi. Need kuidagi iseenesest kogunevad sinna. Ehk on see vihje, et mul on aeg tagasi pöörduda. Unustada koolis õpitu ja minna vaatama teatrit selle õhinaga, millega ma kunagi alustasin. Selle õhinaga, millepärast Sille ja Maria arvavad, et mina sobiksin teatriteaduse magistrisse nii hästi. Tabula rasa , teater! Jään huviga ootama, mida Pärnu, Viljandi ja Tartu mulle pakuvad.
Hetkekirjeldus inimestele, kellele ma ei ole veel jõudnud kurta, kui külm mul on ja nuriseda, et kui õues on kolm kraadi sooja, siis peaksid radikad toas huugama. Susanna istub maailma kõige suurema, soojema ja paksema teki all, teekruus näpus. Pidžaama peale on tõmmatud äärmiselt sossu ja suur ja pehme nuudlidresla ja varba otsa paksud sokid. JA MUL ON IKKA KÜLM! Minu jaoks ei tööta see süsteem, et kütma hakatakse oktoobris. Mul on vaja, et kütma hakataks siis kui külmaks läheb.
For christ sake, mida see Türgi minuga tegi?
Ahjaa, mis mulle Türgis veel väga meeldis, oli see, et kogu aeg oli mingisugune beat  sees. Ükskõik, kus sa olid, siis jalg tahtis ikka tatsuda või õlg shake 'ida või käsi nipsu teha. Kogu aeg, igal pool. See oli täitsa äge. (va kui Kati sellepärast mu üle naeris) Ja mis mulle üldse ei meeldinud, oli see, et seal oli lugematul hulgal hulkuvaid kiisusid ja kutsusid. Okei, kasse näeb Eestis ka siin-seal, aga seal oli lihtsalt uskumatutes kogustes hulkuvaid koeri ja see ei olnud üldse tore. Haruldasem oli näha koera omanikuga, kui hulkuvat kutsi. Jah, kui mul midagi veel meenub, siis I'll keep you posted .
Täna õhtul on Tartu taas minu zsa zsa zsu, olgugi et raamat räägib Istanbulist ja hing ihkab mujale.
Ja kuidas ma sain eelmises postituses mainimata jätta ühe parimatest paladest? Kui Cihat ennast meile tutvustas, ei saanud me loomulikult türgi nimede hääldusest esimese hooga aru ja Milli läks lihtsama vastupanu teed ja küsis otse: "Can I call you a giraffe?" Mingil põhjusel ei olnud Cihat sellest ideest vaimustunud. Meile aga pakkus sel õhtul kõik nalja, nii et vähemalt saime meie rahus naeru pugistada.

packing my bags and giving the academy a raincheck

Ütlesin Kertule juba umbes tuhat aastat tagasi, et Imagine Dragonsi laulusõnad, mis ka mu blogipostituse  pealkirjaks on, saavad enne reisile minekut kuhugi postitatud. Saidki. Ja mulle meeldivad need ikka veel. Ja need ikka veel sobivad nagu rusikas silmaauku. Miks sobivad? Sest ma jätsin vahelduseks oma õpingud sinnapaika (ikka veel ei kahetse) ning võtsin hoopis kätte ja sõitsin kamba võõraste inimestega Türki. Ei kõla nagu kõige minulikum asi, mida ma teeksin ja ega see olnudki. Kuid ometigi oli see kõige awesome 'im asi, mida ma väga(!) pika aja jooksul teinud olen. See reis on süstinud mulle pähe igasuguseid kavalaid mõtteid, millest mul enne kõvasti puudu oli. Mingil imelikul moel avas see reis mu jaoks nii palju uusi võimalusi. Lisaks sellele, et ma kohtusin tänu sellele projektile (Dance: From different languages, from different colours) vapustavate Eesti tüdrukutega, kellega ikka ja jälle kodumaa pinnal kokku saada, tutvusin ma ka vaimukate ja toredate Türgi-Läti noort...
Ma olen alles ühe päeva Türgis olnud ja juba olen kohanud Türgi-Otti ja Türgi-Rasmust. Jään huviga ootama, mis homne toob.
Olen nohik. Ma mõtlen toa ümbertõstmise peale ja mu süda taob elevusest kiiremini.
Millegipärast ei hinda mitte keegi minu väga intensiivset jõuluootust. Ma ei tea, milles asi on. Võib-olla tundub kalender hirmutav, sest hetkel on augustikuu lehekülg pealmine, aga nii palju asju on ju vaja veel teha, et õigel ajal rahus ja absoluutses perfektsuses küünlaid, filme ja kakaod vahukommidega nautida. Selleaastased pühad tulevad ideaalsed! (ma loodan, et lumi ka oma osa täidab) Jah, nothing new under the sun . Ma olen ennegi suvel jõululaule kuulanud. Küsige mu vanaema käest, tema pidi seda tookord taluma.
Jah, ma ei eksinud at all . Kontsert oligi tuuma- mindblowing.
Ma olen praegu septembrit oodates ülipõnevil. Sel aastal tuleb sügis väga teisiti. Ja pealegi - kui kaua ma olen meeleheitlikus ootuses reisimise peale mõelnud? Ja kui kaua ma olen mõelnud, et kool väsitab ja ei motiveeri mind? Kui palju ideid mul praegu peas ühest maailma otsast teise jookseb? Ja kui palju on mul praegu indu proovida asju, mida ma mitte kunagi varem teinud pole? Kõik on absoluutselt mitteminulik, aga ma naudin seda antud hetkel pööraselt. Kuigi teadmatus on hirmutav, annab ootusärevus asjadele sädet juurde.  Ja teisipäeval on Robbie kontsert, mis tuleb mindblow' ing, nii et -  me so excited !
Täna oli lihtsalt igas Tartu pubis (või vähemalt neljas) minu muusika. Inimesed hakkavad vist vaikselt aru saama, mis hea on.
Täna oli üks parimaid päevi üle pika aja, sest lihtsalt kõik läks õigesti. Kõik vestlused olid innustavad, kõik meilid olid kauaoodatud, tööl oli üle ootuste hea, helmepood ja raamatukogu olid inspireerivad ning lõunasöök oli imemaitsev! Ja Kati uues kuues blogi oli cute as a button. Happy. Thank you. More, please!
Kujutis
Oh, baby, baby it's all about the moon Ma käisin pühapäeval Regina kontserdil. Regina, oh, how so perfect? Sa jätsid paraja portsu salajasi pisaraid mu juustesse, sest ilu oli rohkem kui ma oleksin osanud oodata ja uskuge mind, ma ootasin paljut. Kuigi Regina heade lugude repertuaar on otsatu ja ta ei jõuaks eales ühe kontserdi aega neid kõiki mahutada, sain ma siiski mõned oma lemmikutest hingelt ära. Sel ööl sain ma rahuliku südamega magada. Ja õnneks on mul olemas inimene, kes teab, et vahetult pärast kontserti ei küsita "nohhhh, kuidas oli?". Made it even more perfect. Kuigi mu praegune mina oli kontserdist jäägitult lummatud, oli see veelgi olulisem minu teismelise-minale, viie aasta tagusele minale (kelle peale ma muide viimasel ajal vajalikust rohkem mõelnud olen). Ta saab nüüd kergemalt hingata. You’re like a party somebody threw me  You taste like birthday You look like New Years You’re like a big parade through town You leave such a m...
Üks mu sõber jagas minuga fakti, et "Iga sõprus, mis ületab 8 aastat kestab tõenäoliselt kogu elu." Seega - do your math! Ütleme nii, et sõbratuks jäämise muret mul pole. Ja lisaks sellele ütles ta, et ma tavaliselt ei ole tagasihoidlik. Mul tuli natuke nali peale.
Sain just teada, et mu vanaema oskab kampsuneid kududa. How cool is that?
Hoiatus! Valmistuda väga suvaliselt kirjutatud postituseks. Random rant! Mul on olnud imetore nädalavahetus sõprade seltsis ja Lumivalgeke nägi lõpuks isegi natuke päikest. Laupäeva päeval startisime Kloogaranna suunas (võin vihjeks öelda, et automakk mängis Twenty One Pilots'it), kus me lihtsalt ringi tuterdasime, festivali jälgisime ja merevee ära katsusime. Öö poole võtsime suuna Urvaste küla suunas, kus teised meid juba ees ootasid. Ajasime mõned sõnad juttu ja tegime öised pesad valmis. Ma olen siiani excited , et me telgi asemel auto kasuks otsustasime. Mulle meeldib nii. Hommikul äratas meid palavus ja päike ning umbes ringi kooserdavad inimesed. Istusime hommikusöögi lauda, kus pererahvas rõõmustas meid pannkookide ja kõige muu mõeldavaga (nt maailma kõige ilusamate gladioolidega ja kvaliteetlauanõudega). Rääkisime naltse ja pidasime plaane. Kui me kõhud täis olime saanud, ennast kasinud ja plaanid valmis rääkinud, pakkisime end ja asju autodesse ning vurasime Rumm...