Olen nohik. Ma mõtlen toa ümbertõstmise peale ja mu süda taob elevusest kiiremini.
Postitused
Millegipärast ei hinda mitte keegi minu väga intensiivset jõuluootust. Ma ei tea, milles asi on. Võib-olla tundub kalender hirmutav, sest hetkel on augustikuu lehekülg pealmine, aga nii palju asju on ju vaja veel teha, et õigel ajal rahus ja absoluutses perfektsuses küünlaid, filme ja kakaod vahukommidega nautida. Selleaastased pühad tulevad ideaalsed! (ma loodan, et lumi ka oma osa täidab) Jah, nothing new under the sun . Ma olen ennegi suvel jõululaule kuulanud. Küsige mu vanaema käest, tema pidi seda tookord taluma.
Ma olen praegu septembrit oodates ülipõnevil. Sel aastal tuleb sügis väga teisiti. Ja pealegi - kui kaua ma olen meeleheitlikus ootuses reisimise peale mõelnud? Ja kui kaua ma olen mõelnud, et kool väsitab ja ei motiveeri mind? Kui palju ideid mul praegu peas ühest maailma otsast teise jookseb? Ja kui palju on mul praegu indu proovida asju, mida ma mitte kunagi varem teinud pole? Kõik on absoluutselt mitteminulik, aga ma naudin seda antud hetkel pööraselt. Kuigi teadmatus on hirmutav, annab ootusärevus asjadele sädet juurde. Ja teisipäeval on Robbie kontsert, mis tuleb mindblow' ing, nii et - me so excited !
Täna oli üks parimaid päevi üle pika aja, sest lihtsalt kõik läks õigesti. Kõik vestlused olid innustavad, kõik meilid olid kauaoodatud, tööl oli üle ootuste hea, helmepood ja raamatukogu olid inspireerivad ning lõunasöök oli imemaitsev! Ja Kati uues kuues blogi oli cute as a button. Happy. Thank you. More, please!
Oh, baby, baby it's all about the moon Ma käisin pühapäeval Regina kontserdil. Regina, oh, how so perfect? Sa jätsid paraja portsu salajasi pisaraid mu juustesse, sest ilu oli rohkem kui ma oleksin osanud oodata ja uskuge mind, ma ootasin paljut. Kuigi Regina heade lugude repertuaar on otsatu ja ta ei jõuaks eales ühe kontserdi aega neid kõiki mahutada, sain ma siiski mõned oma lemmikutest hingelt ära. Sel ööl sain ma rahuliku südamega magada. Ja õnneks on mul olemas inimene, kes teab, et vahetult pärast kontserti ei küsita "nohhhh, kuidas oli?". Made it even more perfect. Kuigi mu praegune mina oli kontserdist jäägitult lummatud, oli see veelgi olulisem minu teismelise-minale, viie aasta tagusele minale (kelle peale ma muide viimasel ajal vajalikust rohkem mõelnud olen). Ta saab nüüd kergemalt hingata. You’re like a party somebody threw me You taste like birthday You look like New Years You’re like a big parade through town You leave such a m...
Hoiatus! Valmistuda väga suvaliselt kirjutatud postituseks. Random rant! Mul on olnud imetore nädalavahetus sõprade seltsis ja Lumivalgeke nägi lõpuks isegi natuke päikest. Laupäeva päeval startisime Kloogaranna suunas (võin vihjeks öelda, et automakk mängis Twenty One Pilots'it), kus me lihtsalt ringi tuterdasime, festivali jälgisime ja merevee ära katsusime. Öö poole võtsime suuna Urvaste küla suunas, kus teised meid juba ees ootasid. Ajasime mõned sõnad juttu ja tegime öised pesad valmis. Ma olen siiani excited , et me telgi asemel auto kasuks otsustasime. Mulle meeldib nii. Hommikul äratas meid palavus ja päike ning umbes ringi kooserdavad inimesed. Istusime hommikusöögi lauda, kus pererahvas rõõmustas meid pannkookide ja kõige muu mõeldavaga (nt maailma kõige ilusamate gladioolidega ja kvaliteetlauanõudega). Rääkisime naltse ja pidasime plaane. Kui me kõhud täis olime saanud, ennast kasinud ja plaanid valmis rääkinud, pakkisime end ja asju autodesse ning vurasime Rumm...
Ma teen lühidalt, sest ma olen ikka veel veidike väsinud ja peamiselt, sest ma kannatan post-concert-depression 'i käes. Kuid siiski hoiatan lugejaid, sest tulemas on väga palju positiivseid sõnu, kiitusi, armastust ja imetlust. Lugu on selline, et kui me Salacgrivasse jõudsime, siis oli meil aega napilt käes ja mulle tundus, et ma ei jõua Twenty One Pilots'i kontserdile, kuid tänu sõprade headele plaanidele olin ma siiski täpselt alguseks kohal ja lasin Tyleril ja Joshil ennast absoluutselt sõnatuks rabada. Või võib-olla mitte päris sõnatuks, sest ma ei väsinud kordamast "MUL ON NII HEA MEEL, ET ME SIIA KONTSERDILE JÕUDSIME!!!11". Ja oligi nii. Nagu Tyler ütles, siis we were happy to be alive that day. Ja kuigi nad ei mänginud Semi-Automatic'ut oli kõik ikkagi rohkem kui ideaalne ja kahtlemata rohkem kui ma kunagi oleksin osanud oodata. (See läheb ajalukku ka sellega, et see on ainuke kontsert, kus ma olen käinud ja kõiki laule teadnud.) Ma väga kontsertide...
Miks ei võiks piisata sellest, kui sa tead, mida sa kindlasti ei taha? Miks peab sellele lisaks ka teadma, mida sa tahad? See muudab asjad nii keeruliseks. Tänane õhtu pole üldse mu lemmik, aga kuna ma olen passive-agressive , siis ma plaanin kõik oma mured esmaspäeva lükata ja nädalavahetusel kavatsen elu nautimisega tegeleda. Kallis #positivusfestival, mulle tähendaks see väga palju, kui sa päriselt ka positiivne oleksid. Jään huviga ootama.
Ma ei ole siia ammu päris elust kirjutanud. Sellest, mis reaalses maailmas toimub, mitte minu peas. Let's see... Kui kedagi peaks huvitama, mis minust praeguseks saanud on, siis võin öelda, et tänaseks olen ma Tartu Ülikooli bakalaureusetaseme uhke vilistlane. Peaaegu et filoloog lausa (loomulikult väikese teatripisikuga). Nagu kaksikud mulle ütlesid: kuigi ma ei lõpetanud cum laude , siis vähemalt laude sain ju ikka... Olnud asjadest on hea lihtne rääkida. Kõiges saab kindlatele faktidele tugineda. Kui nüüd aega mõelda, mis minust edasi saab, siis jumal seda teab. Ilmselt lähen tööle. Või noh, viisakas oleks ja mulle meeldiks ka, aga kas Tallinnasse või Tartusse, teatrisse või tõlkebüroosse, suurest entusiasmist või tegutsemisvajadusest, siis seda ma teile veel öelda ei oska. Räägime sellest mõne aja pärast uuesti. Praegu ma naudin suve, käin siin-seal trippimas ja tööajal Kammivabrikus prominentidega lobisemas. Järgmisel nädalal ma puhkan. Plaanin mõned raamatud läbi...
She asked me, "Son, when I grow old, Will you buy me a house of gold? And when your father turns to stone, Will you take care of me?" I will make you queen of everything you see, I'll put you on the map, I'll cure you of disease. See on nii ikstriimli armas laul, et ma ei teagi mida teha. Okei, tean küll. Ma jään ootama kuni ma seda Positivusel live 'is kuulen!
TÜL-i kevadkooli oli palju inspireerivam ja mälestustesse sööbivam, kui ma oskasin oodata. Ma olen sellega kursis, et minule meeldib asju üleromantiseerida ja olla naiivselt idealistlik, aga ma avastasin, et selliseid noori on veel. Ja pealegi palju suuremate ideedega kui seda minul on. Nii hea oli kuulata neid rääkimas ja teada, et noored peavadki sellised olema. Eriti veel kui nad on teatritudengid. Anneli Saro refereeris kunagi oma vestlust Ingo Normetiga. Nad võrdlesid Eesti ja Inglismaa teatritudengeid ning järeldasid: "Kui Eesti tudengid tahavad pärast kooli Linna- või Draamateatrisse tööle saada, siis Inglismaa teatritudengid tahavad pärast kooli oma trupi teha ja maailma muuta." Mul on tunne, et Eesti uued näitlejate-lavastajate põlvkonnad hakkavad seda Eesti harju keskmisega leppiva tudengi pilti murdma. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga kahtlemata tuleb see huvitav. Ma ei jõua ära oodata, et näha, mida TÜ VKA teatritudengid kümnekonna aasta pärast saa...