Postitused

Hoiatus! Valmistuda väga suvaliselt kirjutatud postituseks. Random rant! Mul on olnud imetore nädalavahetus sõprade seltsis ja Lumivalgeke nägi lõpuks isegi natuke päikest. Laupäeva päeval startisime Kloogaranna suunas (võin vihjeks öelda, et automakk mängis Twenty One Pilots'it), kus me lihtsalt ringi tuterdasime, festivali jälgisime ja merevee ära katsusime. Öö poole võtsime suuna Urvaste küla suunas, kus teised meid juba ees ootasid. Ajasime mõned sõnad juttu ja tegime öised pesad valmis. Ma olen siiani excited , et me telgi asemel auto kasuks otsustasime. Mulle meeldib nii. Hommikul äratas meid palavus ja päike ning umbes ringi kooserdavad inimesed. Istusime hommikusöögi lauda, kus pererahvas rõõmustas meid pannkookide ja kõige muu mõeldavaga (nt maailma kõige ilusamate gladioolidega ja kvaliteetlauanõudega). Rääkisime naltse ja pidasime plaane. Kui me kõhud täis olime saanud, ennast kasinud ja plaanid valmis rääkinud, pakkisime end ja asju autodesse ning vurasime Rumm...
|-/ nii ilus! < 3
Kui ma paar aastat tagasi (ja siis paar aastat enne seda) proovisin oma bucket list 'i kirjutada, siis oli see nii keeruline. Ühtegi head asja ei tulnud meelde. Praegu leian ma aga iga päev midagi uut, mida sinna kirja panna. Kust need unistused järsku tulid?
"Your 20’s are your ‘selfish’ years. It’s a decade to immerse yourself in every single thing possible. Be selfish with your time, and all the aspects of you. Tinker with shit, travel, explore, love a lot, love a little, and never touch the ground." Kyoko Escamilla.
Iga päevaga muutub õhk jalge all aina tihedamaks ja tahkemaks ning potentsiaal tühja koha pealt alla kukkuda järjest pisemaks.
سوزان nii on mu nimi palju ilusam.
ahjaa, ja ma sain positivusel selgeks, et  i don't want to be a maybe
Kujutis
Ma teen lühidalt, sest ma olen ikka veel veidike väsinud ja peamiselt, sest ma kannatan post-concert-depression 'i käes. Kuid siiski hoiatan lugejaid, sest tulemas on väga palju positiivseid sõnu, kiitusi, armastust ja imetlust. Lugu on selline, et kui me Salacgrivasse jõudsime, siis oli meil aega napilt käes ja mulle tundus, et ma ei jõua Twenty One Pilots'i kontserdile, kuid tänu sõprade headele plaanidele olin ma siiski täpselt alguseks kohal ja lasin Tyleril ja Joshil ennast absoluutselt sõnatuks rabada. Või võib-olla mitte päris sõnatuks, sest ma ei väsinud kordamast "MUL ON NII HEA MEEL, ET ME SIIA KONTSERDILE JÕUDSIME!!!11". Ja oligi nii. Nagu Tyler ütles, siis we were happy to be alive that day.  Ja kuigi nad ei mänginud Semi-Automatic'ut oli kõik ikkagi rohkem kui ideaalne ja kahtlemata rohkem kui ma kunagi oleksin osanud oodata. (See läheb ajalukku ka sellega, et see on ainuke kontsert, kus ma olen käinud ja kõiki laule teadnud.) Ma väga kontsertide...
Miks ei võiks piisata sellest, kui sa tead, mida sa kindlasti ei taha? Miks peab sellele lisaks ka teadma, mida sa tahad? See muudab asjad nii keeruliseks. Tänane õhtu pole üldse mu lemmik, aga kuna ma olen passive-agressive , siis ma plaanin kõik oma mured esmaspäeva lükata ja nädalavahetusel kavatsen elu nautimisega tegeleda. Kallis #positivusfestival, mulle tähendaks see väga palju, kui sa päriselt ka positiivne oleksid. Jään huviga ootama.
Ma ei oska täna mitte midagi muud öelda, kui et David Levithan on absoluutselt hingemattev kirjanik. Ma ei tea ühtki teist, kelle rusikas nii täpselt koos kõikide nüanssidega minu silmaauku sobiks. < 3
Ma ei ole nii ammu Kosel käinud, et nüüd kui ma siin olen, tekib mul küsimus - mida siin tehakse?
Ma ei ole siia ammu päris elust kirjutanud. Sellest, mis reaalses maailmas toimub, mitte minu peas. Let's see... Kui kedagi peaks huvitama, mis minust praeguseks saanud on, siis võin öelda, et tänaseks olen ma Tartu Ülikooli bakalaureusetaseme uhke vilistlane. Peaaegu et filoloog lausa (loomulikult väikese teatripisikuga). Nagu kaksikud mulle ütlesid: kuigi ma ei lõpetanud cum laude , siis vähemalt laude  sain ju ikka... Olnud asjadest on hea lihtne rääkida. Kõiges saab kindlatele faktidele tugineda. Kui nüüd aega mõelda, mis minust edasi saab, siis jumal seda teab. Ilmselt lähen tööle. Või noh, viisakas oleks ja mulle meeldiks ka, aga kas Tallinnasse või Tartusse, teatrisse või tõlkebüroosse, suurest entusiasmist või tegutsemisvajadusest, siis seda ma teile veel öelda ei oska. Räägime sellest mõne aja pärast uuesti. Praegu ma naudin suve, käin siin-seal trippimas ja tööajal Kammivabrikus prominentidega lobisemas. Järgmisel nädalal ma puhkan. Plaanin mõned raamatud läbi...
She asked me, "Son, when I grow old, Will you buy me a house of gold? And when your father turns to stone, Will you take care of me?" I will make you queen of everything you see, I'll put you on the map, I'll cure you of disease. See on nii ikstriimli armas laul, et ma ei teagi mida teha. Okei, tean küll. Ma jään ootama kuni ma seda Positivusel live 'is kuulen!
Praegune nädal on minus tekitanud tüüpilise igasuvise tunde. Kuigi ühelt poolt võttes on see üks mu lemmikumaid, siis teisalt vihkan ma seda nii väga. Ja nagu alati ei saa ma sellest täpselt aru.
TÜL-i kevadkooli oli palju inspireerivam ja mälestustesse sööbivam, kui ma oskasin oodata. Ma olen sellega kursis, et minule meeldib asju üleromantiseerida ja olla naiivselt idealistlik, aga ma avastasin, et selliseid noori on veel. Ja pealegi palju suuremate ideedega kui seda minul on. Nii hea oli kuulata neid rääkimas ja teada, et noored peavadki sellised olema. Eriti veel kui nad on teatritudengid. Anneli Saro refereeris kunagi oma vestlust Ingo Normetiga. Nad võrdlesid Eesti ja Inglismaa teatritudengeid ning järeldasid: "Kui Eesti tudengid tahavad pärast kooli Linna- või Draamateatrisse tööle saada, siis Inglismaa teatritudengid tahavad pärast kooli oma trupi teha ja maailma muuta." Mul on tunne, et Eesti uued näitlejate-lavastajate põlvkonnad hakkavad seda Eesti harju keskmisega leppiva tudengi pilti murdma. Ma ei tea, kas see on hea või halb, aga kahtlemata tuleb see huvitav. Ma ei jõua ära oodata, et näha, mida TÜ VKA teatritudengid kümnekonna aasta pärast saa...
Täna on päev, kus inimeste ignorantsus ja rumalus hämmastab mind kõige rohkem.
Täna oli üle igasuguste ootuste hea pühapäeva õhtu. Kui ma olin pärast kosutavat bussisõitu Tähesse jõudnud, nosisin natukene ja tuterdasin niisama mööda tuba ringi. Seejärel otsustasin dressid selga tõmmata, kõrvaklapid pähe panna ja ühe hilisõhtuse pisikese jooksuringi kasuks otsustada.  Joosta mööda Kesk tänavat Jeff Buckley "Hallelujah" saatel on  meeliülendavalt mõnus tunne. Ja lisaks kõigele sai pisikesest jooksuringist minu aegade kõige pikem vabatahtlikult joostud ring. Jään huviga ootama, mida esmaspäeval mulle pakkuda on.
Kui te tunnete, et teie neljapäevas pole piisavalt ilu, siis ma soovitan järgnev link avada ja uppuda.  Hunnitu oratoorium! Good old times, kui me Preludiumit ja Heroicat ise laulsime.  http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=108735 That's why Urmas Sisask on üks mu lemmikumatest Eesti heliloojatest. (kui mitte kõige lemmikum)
Pärast laupäevaöist ja pühapäeva varahommikust möllu ja meeltesegadust on hea teist päeva järjest lihtsalt hommikust õhtuni leboda ja üritada oma seebiooperimajandusega järjele saada. Täna veel langetati pool kivi mu südamelt, kui ma sain teada, et mõlemad mu bakatöö oponendid on norra keele kõnelejad. See tähendab, et ma ei pea hakkama enda kõrvu taani ja rootsi keele jaoks teritama. Oh, seda rõõmu! (ilma vähimagi irooniata) Nüüd jääb veel ainult üks eksam teha, üks töö kaitsta ja ühte telefonikõne või kirja oodata.  Ja siis I'm done!
Kui teil on absoluutselt kõige õrnematki aimu, kuidas analüüsida Natsi-Saksamaa juutidevastast propagandat, tuginedes Richard Schechneri etendusuuringu materjalidele, siis nüüd oleks hästi õige aeg oma suu lahti teha ja seda teadmist teistegagi jagada. #koolilõpp, #sess, #ülehomsestonelulill
Kui istuda ühel väga tavalisel kolmapäeva õhtul koos inimestega, kes suure huvi ja innuga räägivad sinuga Marcel Duchamp'ist, Emir Kusturicast ja postdramaatilisest teatrist, siis muutub tavaline õhtu minu jaoks väga eriliseks. Eriti veel kui taustaks laulavad Mumford, Florence ja McMorrow. Midagi on siin ilmas ikka õigesti ka. Ja kuigi ma ei kaitse doktorikraadi moodsas kunstis (ega ka milleski muus), oli ülimalt mõnus rääkida asjadest, mille juures tavaliselt jututeemat vahetatakse, kui nendeni üldse in the first place jõutakse. Rohkem kultuurseid kolmapäevi!
Panin just enda bakatöö elektroonilise versiooni teele. See on veidi hirmutav, sest mu bakatöö on nagu Tallinn ja ei saa tegelikult mitte kunagi valmis. Aga samas tähendab see sammu lähemale suvele ja koolilõpetamisele ja elule ja kõikidele muudele asjadele, nii et.. ma ütlen hurraa! Hommikut alustan printimise ja köitmisega ning siis ma lähen premeerin ennast sõprade ja teatriga. Kõlab nagu uhke plaan. (ja ma tean, et see on juba teine "ma-lõpetan-kooli"-postitus ja võib-olla tuleb neid veelgi, aga mulle lihtsalt ei jõua mitte kuidagi kohale, et see juba läbi saab. Alles ma nutsin kodus, et ma pean Tartusse kolima; alles ma avastasin, et Tartu on tegelikult minu zsa-zsa-zsu; alles ma avastasin, et mul on ilmatult toredad kursusekaaslased; alles ma avastasin, mida ma oma erialadest tegelikult arvan ja alles ma avastasin, et kõike seda ühendav kool on paari nädala pärast otsas.)
Mul oli täna elu viimane skandinavistika loeng. Never again.  Täiega imelik. Just sayin'. okei, ma nüüd lähen õpin moodsat kunsti edasi. ikka on imelik.
Millal sai minust inimene, kes ärkab laupäeva hommikul pool kaheksa, et jooksma minna? God knows. See ei saanud küll väga ammu juhtuda.
ähh, Malta eurolaul oli nii armas. nagu hambaarstist Jason Mraz. nad olid nagu suvalised tänavalt kokku kogutud ukulele-tinistajad, aga mulle meeldis. kerge ja mõnus suvine viisijupp.