"Aga sügis on minu kevad, sest siis avab teater jälle uksed!" -Ohvitser (A.Strindberg, "Unenäomäng") Ja see tsitaat on siin, sest sügis on minu kevad, sest siis avab teater jälle uksed. Täna sai soetatud esimene pilet uueks hooajaks ühes piletiga vestlusringile minu lemmik lavastajaga. Õnnelik laps on jälle tüüpiliselt õnnelik ja eksleb oma suurtes ideedes, mõtetes ja lootustes tulevikule. whoop-whoop! Mõnusat kooliaasta algust, luuserid! Minu suvi oli minu terve augustikuu ja minu sügis tuleb tulvil sõpradest ja plaanidest ja ilusatest hetkedest.
Postitused
Käisin eile esimest korda "Viimase Dracula" lavastuse juures abiks. Taipasin, kuidas tööl ja tööl vahe on. Mõlemas kohas pidin/pean tegema väikeseid asju, kuid "Undiini" puhul ei olnud sellest suurt lugu, kui ma kuhugi minuti hiljem jõudsin või paar minutit varem ära läksin või midagi ära unustasin. See ei mõjutanud etenduse kulgu mitte ühtegi moodi. "Viimase Dracula" puhul on aga oluline, et ma oleksin sekundi pealt õigel ajal õiges kohas või muidu rikun ma lihtsalt etenduse ära. Sest eesriide taga pole mõtet mängida ja kostüümita lavale ilmumine ei ole ka eriti kütkestav. Kuigi ma pean ikkagi päris korralikult passima, on selles töös palju rohkem põnevust kui eelmises. Kõik on väga tore. Ja esmakordselt sain kasutada enda muidu väga ebavajalikku oskust - lipsusõlme tegemist. Hip-hip-hurraa! Kui ma eile jooksin Liisale järgi nagu töövari, siis täna olen ma täitsa üksinda ja mul jääb üle ainult loota, et ma etendust ära ei riku. We'll see about...
"Kõrgstiilis suhtlejate vahele jääb ringlema suurtäheline „Jüriöö ülestõus”, pleebs kirjutagu pealegi „jüriöö ülestõus” – ehkki on vaevalt usutav, et tollel kontingendil üldse kunagi tekib vajadust kirjas toda sündmust mainida." Linnar Priimägi ( http://www.epl.ee/news/arvamus/linnar-priimagi-keelevabaduse-viljad.d?id=64725554 ) word, Linnar! Ei oleks osanud isegi paremini öelda.
Susan Sontag kirjutas kunagi 73ndal aastal: "The only story that seems worth writing is a cry, a shot, a scream. A story should break the reader's heart." Ma tutvusin täna ühe looga, mis murdis mu südame. Üsna õnnestunult. Kuid see lugu ei ole veel päris läbi. Natukene kannatust ja see jätkub... Ma olen viimastel päevadel üldse väga palju mõelnud lugudest - inimeste omadest ja nendest, mis nad ajaviiteks välja mõtlevad. Ma olen mõelnud, et kas see on ajaraiskamine, kui ma istun päevad läbi kodus (väljaarvatud kui ma tööl olen) ja tutvun nende lugudega. Kas ma peaksin selle asemel olema kuskil mujal ja tegema midagi muud? Ma usun, et teised inimesed arvaksid, et ma peaksin olema mujal ja tegema muud, aga mina ise... Lood on nii suur ja oluline osa minust. Ma ei saa neid ühelgi moel unarusse jätta. Isegi, kui lugu on võtnud keskmise ameerika seebi või kehva raamatu kuju. Ma pean jätkama ja nendega kaasa minema. Sest lood on oluline osa minust. Nende kehvade raamatu...
Veevalaja Tänane päev võib tuua teie ellu uusi intelligentseid inimesi, kellega teil vägagi huvitav suhe kujuneb. Olge valmis ennast avama ja informatsiooni vastu võtma. Absoluutselt ideaalne horoskoop tänaseks üle pika aja esimeseks Tartu päevaks. See on täpselt see, mida ma viimased 2 kuud mõelnud ja lootnud olen. Nüüd jääb veel ainult üle loota, et horoskoobid once in a blue moon täppi ka läheksid.
Em käis täna raamatukogus ja raamatukoguhoidja tundis soovi ka minule üks raamat koju saata. Esimene lause, mis mulle kaane pealt vastu vaatas, oli: "Ma jooksin minema ja jätsin Racheli sinna, et ta tapetaks." A book after my own heart ja isegi Liia teadis seda, sest ma olen ju omal ajal sagedane selle asutuse külastaja olnud. Esimene sõna, mis ta raamatu kirjeldamiseks öelda oli osanud, oli sünge ja mingil imelikul põhjusel oskas mu lemmik raamatukogutädi selle koheselt minuga seostada. Mis seal's ikla.. see tähendas, et ma istusin täna terve päeva nina raamatus, lugesin ning elasin sellele kaasa nii nagu ma väga ammu ühelegi raamatule kaasa pole elanud. See lõik tundus kuskilt minevikust, olevikust või tulevikust millegi tõttu nii relatable . Kuidagi ilus, kurb ja oma veidral moel hea: "Tahan ainult, et mind rahule jäetaks. Mitte selleks, et magada – uni ei tule niikuinii -, vaid selleks, et olla üksinda õnnetu.“ (lk. 123)
“Don’t let yourself feel worthless: often through life you will really be at your worst when you seem to think best of yourself; and don’t worry about losing your “personality,” as you persist in calling it: at fifteen you had the radiance of early morning, at twenty you will begin to have the melancholy brilliance of the moon, and when you are my age you will give out, as I do, the genial golden warmth of 4 p.m. -F. Scott Fitzgerald.
Sipelgad tahavad vallutada meie planeeti. Just sayin'.
Ma olen päris mitu korda enda lühikese elu jooksul näinud unenägu, kus sajad tuhanded või isegi miljonid sipelgad vallutavad keset ööd mu voodi. Nad poevad mulle teki alla, juustesse ja öösärgi kortsude vahele. Absoluutselt igale poole. Ja need on alati olnud ühed kõige õudsemad unenäod. Tavaliselt muudavad need mu terveks päevaks üsna rahutuks ja ebakindlaks, sest ma tunnen sipelgaid terve päeva enda nahal. Eile Uuemõisa jaanitulelt koju jõudes, märkas Kertu, et mu shotgun-iste kubiseb sipelgatest. Nightmare had begun! Spurtisin autost koju ja kiskusin ülima kiiruga kõik sipelgased nartsud seljast ära. Vaatasin, kuidas kõhupealt punane sipelgas üle vudis. See viis mind küllaltki hüsteeriasse. Ma ei pelga sipelgat, kui ta mul üksinda õues üle sääre vurab, aga kui neid on palju ja nad on muu riiete varju peitu pugenud, siis olen ma hulluse äärel. Kui ma nägin, kuidas nad kambakesi mu esiku põrandal ringi jooksid, ei osanud ma esimese hooga miskit peale hakata. Seejärel mõist...
Käisime eelmisel nädalal tüdrukutega Tartu linna vahel töllerdamas. Selle aja jooksul tegin ühe küllaltki üllatava ja mõneti toreda avastuse. Mina, kes ma olen alati mingitel ebaselgetel põhjustel arvanud ja tulihingeliselt uskunud, et ma olen äärmiselt antisotsiaalne ja küllaltki pelglik suhtleja, polnud seda mitte. Ma täheldasin seda juba mõned päevad varem ühel kokkusaamisel, kus mulle veel rõhutati, et ma pean olema suhtleja inimene või muidu ei saa minust asja. Tol hetkel naersin endale salaja juustesse, sest "ma ju polegi, aga küll ma hakkama saan". Aga ma enam vist ei naeragi, sest viimasel ajal on mul see suhtlemine piisavalt hästi välja tulnud ning sellele lisaks olen saanud paar julgustavad sõna stiilis "sina-ja-antisotsiaalne? ise-nii-rõõmus-ja- outgoing -pliks". Võta nüüd siis kinni...
Kunagi oli Cougar Town 'is üks osa, kus kõik tegelased olid sõltuvuses hästi koledat sinist värvi fliisteki moodi asjadest. Sel ajal mõtlesin isekeskis, et kui tõenäoline on, et inimene ei raatsi ühte tekilist hüljata. Nüüd, tuleb välja, olen ise samas olukorras. Mul on tunne, et olin oma uuest tekist sõltuvuses juba enne, kui mul see tekk üldse olemas oli. Tolle kaksikvend sümpatiseeris juba varasemalt. Ja siin ma nüüd siis olen... pea kõige mugavamasse patja vajutatud ja jäsemed kaetud maailma kõige pehmema tekiga. Näen vaimusilmas, kuidas ma järgnevad päevad veedan oma voodis tillukese kerana olles samal ajal kaetud kogu maailma pehmusega. Ehk inspireeribki "Orlando" esseed kirjutama. Muidu läheb väga hästi. Lisaks kõigele muule toredale sain täna ühe pikaajalise unistuse täide viidud - käisin elupuudest labürindis jalutamas. vot tak! Ma nüüd pean oma monopidu edasi! Tähe tänava üksikud õhtud for life!
Ma ei tea, kas mul on fan-girl-crush või olen ma head-over-heels - forelsket ühte ilusasse ja toredasse poolkuulsasse inimesse, kellega ma kunagi rääkinud ei ole, kuid keda ma piisavalt kuulanud ja näinud olen. Ja selle peale kirjutan siia ühe pooliku (ma lihtsalt otsustasin mitte alustada algusest) Mihkel Kaevatsi luuletuse, mille nimi on väga sobivalt "Armastusluuletus". (See on küll "poiss-armastab-tüdrukut"-luuletus, aga.. armastus on ilus ühtemoodi.) sa mõtled sellele suurele suvele, mis nagu kruusateetolmuses päikses hiilgavad kodarad toob sinu ellu selle tüdruku, sa leebud ja kirud end mõttes, et oled loll, laisk ja veidike ülekaalus; sa vaatad oma kärtssiniseid velveteid ja mõistad, et sa näed välja nagu lasteialaps & kõik seletused, mis sa end ümbritseva maailma kohta anda suudaksid, ei ole tõenäoliselt tõesed; sa paned ette vaevaliselt keeratud sigareti ja teed paar sammu pimestavasse tänavavalgusse; järsku mõistad s...
Me istusime sagedasti üheskoos, kui noored olime, jumalatehämaras. Me tulime vihmavoogudes. Me läksime tuulehoogudes, säravas udus täis päikesesüsteemisid - me otsijad, trotsijad katusekambritest, kui olime noored. Meil oli siis tuld küllalt, tuult küllalt meil, katusekambritest tulijatel, meil, elu urangutesse minejatel: aateid, vaateid, ihasid, vihasid, käärimisi, vaidlemisi, nägemisi, tegemisi nende ärevate päevade sumeduses, õhtute kumeduses - ja suurtest sõnadest, suurtest sõnadest ei olnud iial puudust. -Gustav Suits Sest eesti kirjanduse ajaloo õppimine on oodatust palju...
Istun ja loen raamatut Supilinnast. Sellest, kuidas inimesed armastavad oma (kunagist) kodu ja räägivad, mis tänaval nad selles pehmes linnaosas elasid. Sellega seoses jookseb mul peast läbi jutt, mida mina kunagi kellelegi räägin. "Jaa, ma mäletan küll... ülikooli ajal me elasime Tähes ja külalised olid alati teretulnud." Räägin, kuidas alguses oli kogu olemine tohutult kohmetu, kuid varsti olid Tartu ja Tähe tänav mulle koduks. Jutustan, kuidas sõbrad tulid nädalavahetuseks külla ja kõik oli noore inimese hinge järgi paika sätitud. Olen üsna kindel, et kogu minu lugu on kaetud suure heldimuse ja päiksesära vaabaga ning ma ei tea, kas kuulajatel oleks huvitav, kuid mina saan vähemalt meenutada, kuidas ma olin noor ja ilus. soojust, värve, rõõmu, vabadust!
Appi, nihea! Ma olin ikka väiksena jubeäge, et ma sellist muusikat kuulasin. Ja tuleb välja, et midagi pole muutunud... be original and remember that what we do is what you just can't do Eriti suurepärane on tõsiasi, et väiksena ma laulude sõnadele tähelepanu ei pööranud, aga nüüd on teised jutud. Nii põnev on!
Vahest on omadused suguluses; üks toob kaasa teise; ja siinkohal peab elulookirjutaja juhtima tähelepanu asjaolule, et kohmakus käib tihti paaris üksinduslembusega. Kuna ta oli kasti otsa komistanud, armastas Orlando loomulikult inimtühje paiku, avaraid vaateid ja tunnet, et on igavesest ajast igavesti üksinda. Jah, suvalisi tekstikatkendeid Virginia "Orlandost" tuleb tõenäoliselt veel ja veel. Ärge püüdkegi pead murda, miks just need katkendid valituks osutusid, sest see on mingisugune minu sisene situatsioonitunnetus. Teie aga lugege, rõõmustage ja tegelege enda igapäevatoimetustega edasi.
Mhh, kes siis kirjutab nii ilusti?! Pea õõtsus siia-sinna, sest maja, mille katuse all ta elas, oli nii otsatu suur, et tundus, nagu oleks sinna lõksu püütud tuul ise, mis talvel ja suvel ringi rabeles. Virginia siis! Mul on nüüd enda tillukeses raamatukogus juures üks raamat, mis on kaanest kaaneni Virginiat täis. Mitte küll ükski tema tippteostest, kuid temast endast. Proua Woolf on vist kõige ilusama ja kurvema muljega inimene, kes maailmas kunagi elanud on.
See eksamiteks õppimine on üks kahtlane tegevus. Hommikul hambaarsti juurest koju tulles mõtled, et kohe kui maha istud, hakkad usinalt lugema ja õppima. Seda loomulikult ei juhtu. Järgmine etapp on pidev enda kirumine ja jonn. Miks ma ometi ei õpi?! Oh why, oh why?! Pärast tundidepikkust eelpool mainitud tegevust tuleb allaandmise hetk. Siis tuleb poodi joosta, jäätist osta ja end teleka ette Spiderman'i vaatama sättida. Väga meeli lahutavale Spiderman'ile järgneb masendushetk ja lootusetus ning küllaltki kindel teadmine, et põrumine on homsel kaunil päeval lihtne tulema. Kuid siis... Siis! Siis hakkab öö lähemale tulema. Internet muutub järjest igavamaks. Inimesed järjest vaiksemaks. Ja in no time avastad ennast õppematerjalide juurest. Konspekt kirjutab ennast ise ja sellega koos nihkub vaatevälja ka järjest eredamaks muutuv lootuskiir. Pärast seda tunduvad kõik ülesanded juba täiesti tehtavad ja ilusad ning jääb ainult kahelda, kas see on reaalne kindluset...
