Mu õde on v(f)irmaline.
Postitused
Ma avastasin täna midagi üllatavalt lohutavat. Kunagi oli mu suurimaks hirmuks see, et ma muutun inimeseks, kes mulle endale ei meeldi. Aga kui ma täna koju tulin ja peeglisse vaatasin ning asjade üle järele mõtlesin, tundus mulle, et just praegu olen ma õiges kohas, õige inimene. Nii natukene on veel minna jäänud, et kõik oleks ideaalilähedane. Eks alati on ju midagi kuskilt puudu, aga täna.. in that moment I swear I was infinite. Jah, üksi kodus võib ka infinite olla.
“ Tonight there must be people who are getting what they want. I let my oars fall into the water. Good for them. Good for them, getting what they want. The night is so still that I forget to breathe. The dark air is getting colder. Birds are leaving. Tonight there are people getting just what they need. The air is so still that it seems to stop my heart. I remember you in a black and white photograph taken this time of some year. You were leaning against a half-shed tree, standing in the leaves the tree had lost. When I finally exhale it takes forever to be over. Tonight, there are people who are so happy, that they have forgotten to worry about tomorrow. Somewhere, people have entirely forgotten about tomorrow. My hand trails in the water. I should not have dropped those oars. Such a soft wind. ” Jennifer Michael Hecht "September"
Ainult Oja õed teavad, kuidas viia ideaalselt ellu väljendit "käib töö ja vile koos". Maailma kõige suuremate sessipingete ajal, tegime me kõike lõõgastavat ja meelelahutuslikku, kuid ometigi sain mina kõigest olenemata essee kirjutatud ning Stelz sai mõned tunnid tööd tehtud. Kui sellele mõelda, siis see tundub natuke nagu maagia. Aga äkki see ongi?! Sellele maagiale panime täna punkti ühe mõnusa ostutiiruga. Ja nüüd jätkab pisiõde Tähe tänaval iseseisvalt maailma suurimat lebo. (:
"Esimesel hetkel rabas see mind väga. Pikkamööda hakkas see tunduma mõeldav, võimalik, ootuspärane. Nüüd tundub see mulle peaaegu möödapääsmatu." - Jaan Kross, "Väike Vipper" Ma olen täielikus hämmingus. Milline lugu! Ma olen alati kiuslikult väitnud, et eesti kirjandus ei ole hea (va mõned uuema aja hitid), aga see novell tegi silmad ette ükskõik millisele eesti teosele, mida ma lugenud olen. Ja ma isegi ei tea miks... Lugu oli igati lihtne, aga ometi nii haarav. See oli mõnus värskendus kogu selle eksamimelu keskele.
Kokkuvõte lõppevast aastast?! Ütlen ausalt, et see ei olnud hea aasta. Enamiku sellest aastast pidin endale tõdema, et inimloomus on vastikult keeruline. Ja seda enda emotsioonide põhjal. Kuigi ma olin suure osa aastast shiny happy person nagu ma ikka kipun olema, ütlen, et see aasta ei olnud hea. Vähemalt võrreldes mõnede eelmistega. Aga see-eest usun juba ette, et 2012 tuleb aasta millesugust mina veel näinud ei ole. Cheers, Sus! You made it through 2011.
Mu tänane kesköine horoskoop ütles, et suudan asju erinevate nurkade alt vaadata - kui üks ei sobi, sobib teine. Ja nii ongi. Kui miski mind kurvaks teeb (ja olgem ausad, sellised ´miskeid´ tuleb piisavalt tihti ette...), siis ma lihtsalt leian mingi teise nurga, kust seda vaadata ja lähen oma tegemistega edasi. In three words I can sum up everything I've learned about life — It goes on. - Robert Frost.
Kõige ägedama (kui nii on poliitiliselt korrektne öelda) enesetapukirja on kirjutanud üsna kirevat elu elanud Hunter S. Thompson, kes 67aastaselt endale kuuli pähe kihutas. Lihtne, eluline ja stiilne. "Mäng on läbi. Pommid otsas. Ja jalutuskäigud. Lõbu läbi. Ja ujumine. 67. See on 17 aastat rohkem kui 50. 17 aastat rohkem, kui ma vajasin või tahtsin. Igav. Olen ikka viriseja. Pole must kellelegi rõõmu. 67. Oled ahneks läinud. Käitu oma eale vastavalt. Rahu - see ei tee haiget."
Ma arvan, et igal inimesel (või siis vähemalt igal inimesel meie perekonnas) tuleb ühel hetkel see jõul, kus enam ei kingita mõnele üksikule tarbeesemele lisaks kasutut träni, vaid kingitakse kõike vajalikku ja kasulikku. Minu jaoks tuli selline jõuluaeg vahetult enne minu kahekümnendat sünnipäeva. Kõik kingitused tundusid olevat enda õiges kohas - minu kingikotis. + on võimalus, et ma saan endale varsti vanakooli kirjutusmasina ja sidrunipuu. Mul on ilus ja soe olla. Isegi üksi siin külmas toas. Ning ühel ilusal päeval on mulle seltsiks basset hound Musi.
"Teater on ja peab ka tulevikus jääma rahvusja rahvakunstiks, olema publiku teenistuses. Teater peaks pakkuma vaatajale eelkõige võimalust tunda end suurema intellektuaalse pingutuseta kultuursena, osalisena eesti kultuuris. Teatrivaataja tundku end turvaliselt nagu jäätist limpsiv laps loomaaias jääkaru puuri ees ja ülevalt kui laulupeoline. [---] Teatrisse ei minda ülbelt, nina püsti, pilk valmis pilkeks. Teater pole kõrts ega kohtumaja, kuhu tulla ärplema või õigust nõudma. Teatrisse tuleb siseneda alandliku meelega, hing avali, süda soe. Teater on püha." -Meelis Oidsalu, Sirp Kohatu visiit ja sellepärast ma armastangi teatrit. (ja muidugi nende kõikide diibimate-darkimate asjade pärast, sest minu meelest on teater maailma kõige salapärasem institutsioon.)
I’ve learned that no matter what happens, or how bad it seems today, life does go on, and it will be better tomorrow. I’ve learned that you can tell a lot about a person by the way he/she handles these three things: a rainy day, lost luggage, and tangled Christmas tree lights. I’ve learned that regardless of your relationship with your parents, you’ll miss them when they’re gone from your life. I’ve learned that making a “living” is not the same thing as making a “life.” I’ve learned that life sometimes gives you a second chance. I’ve learned that you shouldn’t go through life with a catcher’s mitt on both hands; you need to be able to throw something back. I’ve learned that whenever I decide something with an open heart, I usually make the right decision. I’ve learned that even when I have pains, I don’t have to be one. I’ve learned that every day you should reach out and touch someone. People love a warm hug, or just a friendly pat on the back. I’ve learned that I still have a lot ...
Kes sind on näinud, see on palju näinud. Vist oleks õigem öelda – näinud kõik. Kes sinus käinud, on nii kaugel käinud, kui inimmõte üldse käia võib. See laul läheb salajase pühendusega Erko Niidule, Kristjan Mazurtchakile ja Laura Junsonile, kes tegid kahtlemata minu detsembrikuise rõõmsa kolmapäeva õhtu tunduvalt õdusamaks. Ja aitäh Ingrid, et Sa creep'i naljadega oma taset ikka kõrgel hoidsid! Some things never change. :'D
Mulle öeldi täna, et minust õhkub rahulolu ja et mu keha on igati tasakaalus (ja kui igati, siis ma mõtlengi igati, sest seda ütles massöör, kes oli igati tore) ning siis ma vastasin talle, et tal on igati õigus. Lihtsalt hea tunne oli saada kelleltki kinnitust, et kõik mis on minu sees, õhkub ka minust välja. (: Ja siis ma läksin selle peale ennast LaSenzasse ja Rahva Raamatusse premeerima. Täna on hea päev.