-
Ma hoidsin täna kutsut süles ja ei kartnud (ega tundnud ennast ebamugavalt) 
isegi mitte üheks sekundi murdosaks.

Ja siis kui ma Tartusse minnes rääkisin, et ma peaksin endale koera võtma,
pidasid kõik mind napakaks.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

like a liftime.

-
Sammud. Istumine. Naeratus ja Susanna katkestamatu babble. Kas teate seda tunnet, kui maailm kõik ümber seisma jääb ja üks hetk tundub suht lifetime? Ma küll tean. Vaatasin neid tõllaratastest pupille (itsitasin omaette ühe selle quote'i peale) ja monkeys in my heart were rattling their cages. For thirty whole minutes. Ma tükk aega mõtlesin, kuidas see siia kirja panna, et ma teaksin ja nüüd kukkus nii välja. Nõrk, aga vähemalt olemas.
Lisateave

vaikus!

-
Maeiteemidagi-maeikäikuskil. Lihtsalt tunnen, et eksisteerin. Ühes oma rüperaaliga ja kooliga ka, aga kool ajab mind mõnikord lihtsalt asjatult endast välja. Kui muidugi välja arvata juhud, mil me Triinu, Tene ja Maritiga enda juuste varjus kõõksume ning Triinu läbi naerupisarate poetab "Sa oled kogu aeg nii õnnelik." Iidsed tsivilisatsioonid on ametlikult minu suurimaks vihaobjektis, yesyes. Täna oli mul 10tunnise koolipäeva asemel üks 2tunnine loengupoiss. Ega mul just kõige põnevam polnud, aga kannatasin ära. Seejärel hakkasin Näituse tänavalt koju kõndima ja the winter got me under its spell. Jalutasin mööda säravlumist raagus alled ja tundsin vaimustavat slowmotionit enda ümber. Kõik teised kiirustasid ja olid sihikindlad, aga mina üksinda elasin selles väikses aeglases vaikses maailmas ja piilusin aknast välja teiste peale. Ma lihtsalt nagu oleksin enda mullis edasi veerenud ja eemal näinud neid inimesi jooksmas. Te ei kujuta ette ka kui vaikne oli. Ainult enda sammud...
Lisateave