Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

Tänane päev oli mõttetu nagu kõik ülejäänud, kuid õhtu üle küll kurta ei saa. Kell üheksa suundusin oma tuppa Superstaari vaatama, sest ühtegi targemat ideed pähe ei karanud. Paha tuju oli ka. Umbes poole kümne paiku hakkas mu õnnetu mobiiltelefon riiulil põrisema. Kargasin diivanilt püsti ning üllatusega lugesin ekraanilt Kaire nime. Ta pole juba ammu helistanud. "Tsau, kuule lähme Mari juurde." "Hmm, ma ei tea. Kes veel tulevad?" blablabla "Okei, saame kolmveerand kokku." Mõeldud, tehtud. Pakkisin ennast riidesse ja astusin vihmase õhu kätte õues. Kõmpisime Kairega poodi, mille ees kohtasime Erkit ja siis seadsime sammud-rollerid (kes kuidas) Kodu tänava poole. Hakkas tibutama. Lisasime tempot. Peagi leidsime ennast Mari ukse tagant. Ta tuli ning avas meile trepikoja ukse ning seejärel lohistasime ennast ülakorrusele. Otsustasime rõdul istumise kasuks. Õhk oli ikka veel niiske ja parajalt jahe. Täpselt mulle paras. Istusime ja rääkisime loba nagu tavalis...

2oo4 Koolidisko. Special Delivery oli seal. 2oo5 Lapimaa reis, august. Laululaager Leholas. Bussijuht sõitis vastu postkasti. Agega keset talve põldude vahel. Redhead @ Aasukas. 2oo6 Mul pole õrna aimugi. Venna tuba õhtul 7:42. Minu tuba veebruari õhtul kell 8:54. Mustika keskus, Kertu ja Mammuga. Juuni. September. Meie ülioranžide kappidega köögis. November. Mu empsi hõbesõlg on siis veel alles. Ma pakun, et oktoober. Kinnosõit koos Ergo, Erki ja Kertuga. Shopping @ october. Meie väike koridor, november. Poola, august. Austria, august. Ikka veel Austria ja ikka veel august. Minu ja Pärja sünnipäevapidu Pärja residentsis. Veebruari algus. Ja inimestele meeldi siis see soeng. xd 2oo7 Ortodondi ooteruum. September. Puravikumaja. Papsi auto. Minu talveuni - detsember. Kuressaare. See oli siis kas juuni või juuli. Pigem äkki juuli algus. *-) 28.mai, papsi auto. Destination: Placebo kontsert. Esimene päev kõrvaaukudega. Puravikumaja. Minu viieteistkümnes sünnipäev. 6. august. 2oo8 Minu kuue...

Saabusin just ühelt südantliigutavalt ööpiknikult. Jah, just nimelt. Pikniku alguseks oli määratud 1:00. Alustasin umbes kella 22 paiku lavaširullide vorpimist. Esimese korra kohta kukkusid, ignoreerides mu piiritut hädaldamist, päris hästi välja. Mingil hetkel liitus minuga Kerttu ja siis tuli Mammu juusturulle küpsetama. Kell mingi muu võtsime me oma seitse asja ja seadsime sammud Mammu juurde. Laotasime jõe äärde tekid laiali ning lisasime meeleolu ja valguse eesmärgil ka mitmed küünlad. Tekkidel asus meie 'Eating area' ja 'Sitting area', kuid istutud ja söödud sai nii siin kui seal. Me Kerttu ja Mammuga olime nagu väikesed lapsed, kes olid esimest korda sõbranna juurde ööseks lubatud. Selline hea elevus oli kõhus. Sättisime road tekile ja piknik võis alata. Kui kõik olid lõhkemiseni nuumatud oli aeg kerra tõmmata. Iga üht meist kaitses külmapoisi eest üks Mammu või Mammu vanaema tekk, pleed, pontšo vms. (Me olime seal üldse Susanna, Liset, Kertu, Pärja, Kaisa, Triin...

Tahaks lugeda kellegi sarkasmi uppuvat blogi postitust inimeste kohta. Mu meelel mõlgub kolm nime, kes sellega hakkama saaksid. Palun tehke seda millalgi. Edit: Ma tänan! Üks teist tegigi seda. (:

Jep, ma nüüd natuke võin jälle endast rääkida. Nagu eelnevad aasta aega, nagu see blogi tõestada võib. Ma olen loner and that's a fact. Üks inimene, kelle sõna tähendab mulle tohutult, isegi siis kui ma seda välja ei näita, ütles täna, et ta on terve suve ühes toas, kus ta teab, et on turvaline ja keegi ega miski ei saa talle seal haiget teha. Ma jäin mõtlema, et äkki on minuga ka nii. Ehk olengi ma sellepärast suurema osa ajast meeleldi üksinda. Äkki ma kardan? On see võimalik? Ometigi armastan ma inimesi nii suure osaga endast, kui see vähegi võimalik on. Mu sõbrad on ju tegelikult parimad inimesed minu maailmas ja neid nähes naeratan ma isegi siis, kui mu tuju on madalam kui muru. Sõbrad ju tegelikult ei tohis osata haiget teha, aga ometigi on nad selles kõige osavamad. Maapealne müstika. Ehk ma peaksin ennast hakkama harjutama nendega vaikselt? Harjutama ja siis muutuma tugevamaks, kui keegi neist peaks mulle midagi tegema. Ja ehk nad peaksidki. Palju on kasutatud sõna ehk. Huv...

Lugesin just Pärja blogi. Seal oli juttu tulevikust ja mineivkust. Ma jäin ka korraks mõtlema. Jah, see ongi minu põhiline viga - ma mõtlen liiga palju. Mulle meeldib meenutada minevikku, nii head kui halba poolt sellest. Mulle meeldib mõelda tuleviku peale ja kujutada ette, kuidas kõik läheb ja värki. Et oleks kindel siht silme ees. Aga mis siis kui mul ei jäägi siis piisavalt aega olevikule? Kui ma ainult mõtlen ja mõtlen. Olen küll ise rahul, aga mõistan, et äkki... Aga samas ma mõtlesin, et ma ei ole kunagi osanud olla see inimene, kes püüab päeva. Nii et siis ei olegi ju nii hull, siis ma võin ju lasta minna asjadel nii nagu nad minu puhul tahavad. Üleüldsegi võin ma tunduda igav inimene, sest mulle meeldib asju ette planeerida ja üldse ma harva reageerin välkmõtetele. Nendel hetkedel ma õpin ei ütlema, aga ülejäänud ajal puudub see sõna minu sõnavarast, isegi kui ma meeleheitlikult tahaksin, et see seal oleks. Ja kui olengi igav? Mulle sobib.

Viimased paar päeva olen ma lihtsalt kodus istunud. Jaanipäeva tähistamine pole mõttessegi tulnud. Kui nüüd aus olla, siis mida me ikka seal tähistame. Eile käisin korra õues. Käisin poes. Naasesin sealt paki rollmopside ja mustsõstra kummikommidega. Milline imeline kombinatsioon, kas pole? (: Tegelikult ma järjest rohkem avastan, kui hea on kodus olla. Ma vist ikka olen omamoodi loner. Mulle meeldib kodus istuda. Kodus on ainult ema ja vend. Pole inimmasse, kuid ometi on suhtlemiseks piisavalt võimalusi. Ma tean, et ma võin iga kell kellelegi helistada, kuid puudub soov. Sama on msnis. Mõnikord avan mõne aknakesse, et üritada arendada mingisugust vestlust, kuid kui ma "Tsaumisteed?!" ära trükin ja peaksin enterit vajutama, siis selle asemel vajutan hoopis kustutusklahvile ja leian, et ega ma ju tegelikult ei viitsiks kellegagi eriti rääkida küll. Täna viitsisin. Täna puhusin Mehisega juttu ja kui nüüd aus olla, siis oli ju täitsa tore. (: Kodus ma tegelikult passin niisama l...

Mul polnud plaaniski alustada blogitamist öösel kell 3:18, kuid kui ma kuulsin oma köögist 49. lennu laulu, siis sai minu raske haigus, nimega üliemotsionaalsus, minust võitu. Pidin voodist välja ronima, arvuti uuesti käima panema ja käed klaviatuurile libistama. Põhiteema on lõpetamised. Jube. Käisin 12ndate lõpetamisel. Ilus oli ja nii tohutult kurb. Ma tean, et ma ei oma eriti tihedaid sidemeid mitte ühegi lõpetanuga. Või no oma emaga ikka, kuid siiski. Tema jääb ju meie koolile alles. Ma ausalt nutsin ainult teie eest. Mõeldes sellele, mida teie tunda võite. Täiesti õõvastav kogemus, kui võin mainida. Leian, et peaksin näiteks vabandama Kaari ees. Ausalt, ma tegelikult plaanisin lille kinkides sulle öelda ka, et tubli, et sa edukalt lõpetasid, aga pisarad said võitu. Ja kui kellegi teise puhul ma sama viga kordasin, siis minu siirad vabandused. Kõik oli kuidagi lõplikult läbi. Nagu te keegi ei näeks enam kunagi ja midagi ei toimuks enam kunagi. 22.juuni möödus mul emaga lobisedes. ...

Ja btw, mulle mõnikord meeldib istuda laupäeva õhtul pool kaksteist oma mugava diivani peal ja äsja kuivamast võetud riideid kokku lapata. ;) (Ja selles lauses polnud tibakestki irooniat muide.)

Ja muide, kas te teadsite, et mu kõige lemmikum ese mu toas, see suur seep, millel on maailma kõige parem lõhn, ei sobi mu tuppa. Ja miks? Sest see on roosa. Imelik, kas pole? Minu toast ei leia nii lihtsalt roosasid asju ja mulle ei meeldi roosa värv, aga ometi on mu kõige lemmikum asi mu toas roosa. Ironic, isn't it?

Selle suve märksõna on vist minu jaoks pisiasjad. Esimene nädal on minu jaoks üli-pisiasjade-oluline. Kodus veedetud nädalaga olen õppinud nautima iga väiksematki asja. Näiteks kui ma tõmban oma äsjapestud pikkade varrukatega pluusi selga, siis ma tunnen kuidas see varrukas mu käe peale paika vajub ja kui mõnus pehme see pluus on ja kui hea lõhnaga ja ainuüksi see teeb juba tuju paremaks. Või siis ma võtan oma suure klaasi täie vett, kus on 7 või 8 jääkuubikut ja rüüpan sealt. Tunnen kuidas jahe kosutus mööda mu söögitoru alla libiseb. Ahhh.. See hetk võiks pikem olla. Või kui ma seisan rõdul ja panen pesu kuivama ja jään kuulatama, kuidas väiksed lapsed mänguhoos kilkavad või naudin jahedat tuult ja vaadet, mis maja taha avaneb. Või kui ma sätin raamatud riiulil ritta ja pärast vaatan, et damn, kui head need välja näevad. Või kui ma hammustan üht aladini kommi ja tunnen, kuidas see suus sõna otseses mõttes sulab. Maitsemeel on üldse teravnenud. Iga maitse on võimendatud ja nauding suu...

Peitusemäng on nii eesti, kui ka inglise keeles, üks ütlemata kurjakuulutav sõna, minu meelest.

Eile polnud üldse minu päev.

Juuste kammimine on kurb tegevus.

Tahaks pildimasinale hääled sisse lüüa!

Ma teen lühidalt, sest ma tean, et ma eiviitsi nagunii neid kõiki asju enam tagantjärgi detailselt ära rääkida. Reede. Mõttetu koolipäev. Laupäev. Põlvkondade pidu koos ungarlastega. Mulle meeldis igatahes ja mina sain meie rühma silti kanda rongkäigus. (: Õhtul oli Andres Kivistiku sünna, mis oli ka lahe kuni selle hetkeni kui mul igav hakkas. Üldmulje oli eniveis tohutult positiivne. (: Pühapäev. Magasin kaua. Kell viis sõitis buss Orgu, kus meil oli ungarlaste ja slovakkidega ühine kontsert. See oli ülikõva ja ma ei nurisenud hetkekski igavuse pärast. Laulsime Ungari hümin ka ja värki. Ocsa löökpilliansambel "Kalimba" oli ka nii lahe. Poleks osanud arvatagi, et midagi nii lihtsalt suudab minus nii positiivseid emotsioone tekitada. ^^ Esmaspäev. Aktus. Lõpetasin oma lennu ainukese nelja-viielisena. Sain tassi ja mõned tänukirjad-käskirjad. Mitu tundi lauluproovi. Oli normaalne. Teisipäev. Päev täis filmivaatamist. Kolmapäev. Ärkasin hirmuga hambaarsti ees. Pidin täna külast...

Alustan ilma pikema sissejuhatuseta. Neljapäev. SPORDIPÄEV ! Millal ma viimati sellisest üritusest osa võtsin? Igatahes olin kell kaheksa kohal ning võtsime peagi terve spordipäevaseltskonnaga ennast staadionile rivvi, kui seda nii võib nimetada. Alustasime soojendusjooksuga 800m, sellele järgnes ühine soojendus, mille kava mulle eriti ei istunud. Polnud eriti my cup of tea. Terve selle aja porisesin ja torisesin. Esimese alana oli meie vanuserühmal kuulitõuge. Tõukasin tubli 6m ja 74cm. Ise olen rahul küll. Kuul oli küll ainult 3kg, aga no ma pole eriti osav sportlane ju. ^^ Järgmisena ooooootasime pikalt, et tegeleda kerge odaviskega aka Sparta. Selle tulemust ma ei teagi ja andmed läksid vist kaduma ka. Igatahes läksin peale seda tribüünile ootama, et tuleks meie 100m, sest vahepeal oli veel kõrgus ka, selle ma jätsin seekord vahele. Nautisin tribüünil seltskonda, ilusat ilma ja lahedat vaatepilti. Tore on vaadata, kuidas kõik staadionil ühe ja sama eesmärgi nimel rabasid. Eesmärgik...

poetandaspaceman.blogspot.com

Gary Jules - Falling Awake. "Monkeys in my heart. Rattling theire cages." See on hea laul ja te peaksite kuulama seda. Mina leidsin selle enda jaoks järjekordset "Grey anatoomia" osa vaadates. Nagu paljud teisedki, ei ole ma ammu kirjutamise eesmärgil enda blogimasinat külastanud. Ma nüüd tulin. Ma tahtsin tulla. (: Viimastest päevadest teen lühidad kokkuvõtted. Lood on nii, et eelmine nädalavahetus oli imetore. Esiteks, sest Gert ja Mai käisid külas ja teiseks, sest laupäeva õhtu möödus mul oma toa rahus, vaikuses ja üksinduses. Panin küünlad lauale põlema, läksin suure teki sisse, sõin kala ja salatit ja vaatasin "Grey anatoomiaid". Minu jaoks tekitas, kogu kupatus, emotsiooni missuguse. Pühapäev möödus puhkusenoodiga. Ja kummalgi päeval ei unustanud ma muidugi O.C-d. Esmaspäev oli õudne koolipäev, sest tahe on otsas ja suvi tulemas. Õnneks libises päev käest. Ülejäänud päevad on suht sarnased olnud. Kool, siis koju, siis Merilinga midagi tegema ja siis ...

Geniaalsed lyricsid. Ali Whitton on perfect! These melancholy daydreams that possess me when you leave Are dripping from the ceiling and waking from their sleep I'm just like a child pressing bruises on his knee Well isn't every bruise a memory? Something you did to me Something you did to me... I'm sobered by the silence and defeated by the clocks Investing time in poetry and rejoicing in the dark I’m reveling in bleeding cos' blood's the substance of our hearts You know by our design we're meant to hurt We've got to hurt Let's make it worse You want to aim for happiness but humanity is flawed Every story has a twist and it's the twist we do applaud You want to see tranquility but you must first see out the storm And all I want to do is keep you warm I'll keep you warm Bring on the storm... These melancholy daydreams that possess me when you leave Are dripping from the ceiling and waking from their sleep I'm just like a child pressing brui...

Kuna ma lisan siia alati vähe pilte, siis ma lisan nüüd mõned siia. Siis kui üks mu lemmikfotofanaatik pilti teeb. ^^ Siis kui Susannal õhtuti fotokas on. Siis kui on hea idee ja hea teostus. Siis kui hetke tabatakse. See emotsioon. (: Siis kui kõik koledad olid. xD Siis kui mu venna oma fotoaparaadi jalutama viis. Siis kui me laululaagris käime. =^.^= Siis kui enam eriti ei viitsi. -.- Siis kui Andrese juures hõumid olemised on. (: Siis kui me Lapimaal laulmas ja elu nautimas käime. Siis kui Marten ja Ringo teesklevad, et nad on head poisid. ^^ Siis kui Gerdil ja Ringol kõht tühjaks läheb! xd Ma alustasin blogi, kui käis Ali Whittoni laul "If it is so" ja ma lõpetasin, kui see sama laul uuel ringil oli. Everyone dies to be free.

Reedel oli üks põhjalik hundiratta päev. Hommiku algust ma ei mäleta. Kõige eredamalt mäletan seda, kuidas me Paukaga tegime esta koridoris hundirattaid ja siis ma tegin kukerpalli ka ja kõik vaatasid ja vahepeal plaksutasid ja naersid ja. Me olime Paukaga nagu külanarrid, aga jumalast naljakas oli. xD Ega jah, kellegi muu kui Paukaga ma ei rokiks ka keset esta tundi öökuninganna aaria järgi, vms iganes selle nimi oli. xD See on jumalast meie laul. Vahetunnis ka laulsime seda. xd Igatahes oli ülikõva Paukaga tantsida ja laulda ja joonistada ja kirjutada ja naerda. Ja seda kõike keset kirjanduse tundi. Ja meie teame, et Goethe on Dexteri poeg. xD Reedel käisin ma mingi kell laulmas. Suht mage. Peale seda läksime Merilinga Aasukale hundirattaid tegema. xd Mammu ja Kertu tulid ka millalgi ja siis me tegime kõik koos. Kertu ei teinud. Dunno why. Inimesi kõndis sealt igasuguseid mööda. Martinil oli sünnipäev ka. Laupäeval käisin laadal esinemas. Üks margimaid esinemisi mu elus. Nii tantsu k...

Nüüd ma istun jälle kodus koos coca ja suhteliselt hea tujuga. Kuulan Oasist ja mõtlen minu ja Mürka peale, kes me oleme jumalast öö ja päev. Jah, ma ei saa, ma tean, et ma olen rääkinud sellest enne, aga see ei ole enam normaalne. xD Kui tema ütleb poes, et Lion on täiega hea šokolaad, siis peaks juba ette teada olema, et minule see ei maitse. Kui ma tahan talle öelda, et üks inimene on nii äge, siis tema tahab mulle täpselt seda sama öelda, aga teise nimega. Inimeste suhtes on muidu meil maitse suhteliselt sarnane. Aga meie eelistused nende suhtes on natuke erinevad. Te ei pidanudki sellest lausest aru saama, oluline on, et mina mõistaksin. Ma hakkan vaikselt juba seda juttu uskuma, et vastandid tõmbuvad. See asi on vist nii, et maitsed ja eelistused peavad erinema, aga sellised mõned suured asjad nagu enamik inimesi ja huvialad peaksid enam-vähem klappima. Pisiasjad, mis on ometigi nii olulised, peavad erinema. Nii on ideaalne. ^^ Täna peale eelmist blogimist helistas peagi Merilin ...

Äratus oli varajasem kui tavaliselt. 6:25, kui nüüd täpsem olla. Ärkasin ja esimene mõte oli, et ma ikka lükkan natuke edasi, aga suutsin täna oma mõtetest üle olla. Selle asemel haarasin hoopis füüsika õpiku ja kordasin kõik, enda meelest vajalikud asjad, üle. Tunne oli kohe palju kindlam. Terve õppimise aja kummitas mind mõte, et ma teen ruttu ja siis saan veel 10-20min magada. Lõpetasin lugemise 50 kanti ning mõtesin hetkeks magamisele, kuid mõtlesin kohe ümber ka, sest ma ei tundnud seda rusuvat väsinud. Olin pigem hoopis ergas. Isegi üllatusin. Läksin kooli. Koolis olid tunnid. Esimene tund oli füüsika töö. Enne seda käis klassi ees tihe sagimine ja üksteise käest erinevate asjade küsimine. Üllatusin jällegi, avastades, et mu loogika ei olegi iga kord nii mööda. Tööd ma enam-vähem oskasin. Nelja peaks vist ikka saama. Hoian endale pöialt. Järgmine ülioluline õppeaine oli klassijuhataja tund, kus ma lugesin natuke raamatut, kirjutasin muusikat ja kuulasin, mida teised räägivad. See...

Hommikul oli vaevaline äratus nagu juba mitmetel varasematel päevadel. Kuid siiski jõudsin ma üllatavalt vara kooli ning istusin eesti keele klassi ukse taga ja ootasin inimesi ning koolikella. Vaikselt hakkasid kõik kooli tilkuma ning Merilin ei pääsenud üllatusest, et mina ükskord struktuuriõpetuse ajaks üle pika aja õigeks ajaks koolis olen. Täna tegin tunnis usinalt tööd kaasa. Kaarel oli ka meie tunnis, sest muidu ta oleks nagu heidik, pidanud terve tund aega koridoris istuma üksinda. Õppisime tüvevokaali ja mingit neist vaheldustest. Peale estat hakkas matemaatika, kus lahendasime kolmnurka. Reedel on töö. Elan üle küll, ma arvan. Seejärel oli vene keel õpetaja Ninja seltsis, kes ennastunustavalt minu ja Mariga põhiliselt juttu vestis. Kertuga ka. Rääkisime elust ja olust. Põhiliselt siiski koolist. Terve järgneva vahetunni tegime me Kertu ja Gerliga üksteisele selgeks, et me ei taha, me ei suuda, me ei viitsi ja me ei jõua enam koolis käia. Iga üks meist ilmutas üleväsimuse märk...