Mõnikord ma lihtsalt taban oma päevades neid hetki, kus ma taipan, kui palju ma kasvanud olen. Vastik on olnud, aga äge on mõelda, et ma olen siia kehasse ja meelelaadi välja jõudnud. Nüüd jääb ainult põnevus, et kuhu edasi.
like a liftime.
Sammud. Istumine. Naeratus ja Susanna katkestamatu babble. Kas teate seda tunnet, kui maailm kõik ümber seisma jääb ja üks hetk tundub suht lifetime? Ma küll tean. Vaatasin neid tõllaratastest pupille (itsitasin omaette ühe selle quote'i peale) ja monkeys in my heart were rattling their cages. For thirty whole minutes. Ma tükk aega mõtlesin, kuidas see siia kirja panna, et ma teaksin ja nüüd kukkus nii välja. Nõrk, aga vähemalt olemas.
Kommentaarid
Postita kommentaar