Mõnikord on imelik olla see inimene, kes läheb igal hommikul tööle kindlustusfirmasse, et tegeleda numbrite ja graafikute ja IT-muredega, aga kes õhtul koju tulles tahaks kuulata oma kurba muusikat, lugeda Tennessee Williamsit ja Anton Tšehhovit ja mõelda, et äkki ta ikka kunagi töötab teatris või kirjutab raamatu.
like a liftime.
Sammud. Istumine. Naeratus ja Susanna katkestamatu babble. Kas teate seda tunnet, kui maailm kõik ümber seisma jääb ja üks hetk tundub suht lifetime? Ma küll tean. Vaatasin neid tõllaratastest pupille (itsitasin omaette ühe selle quote'i peale) ja monkeys in my heart were rattling their cages. For thirty whole minutes. Ma tükk aega mõtlesin, kuidas see siia kirja panna, et ma teaksin ja nüüd kukkus nii välja. Nõrk, aga vähemalt olemas.
Kommentaarid
Postita kommentaar