Kui ma täna suudan ilma pingutamata ja isegi arusaamata inimesi solvata, siis eile oli mul vähemalt best of all worlds. Pikutasin oma nummu kodu diivanil, pea Mihkli süles, kaminast õhkus soojust ja kuulda oli tulepraksatusi. Minust teisele poole jäi aga avatud aken, kust tuli karget õhku ja kaugeid linnahääli. Mina olin täpselt selle kõige vahel ja tundsin, et ma olen täpselt seal, kus ma olema pean. Ma pole hässsti ammu niimoodi tundnud. Pärast Tartust ärakolimist kindlasti mitte. Ja kui ma oleksin aknast näinud, et täht langeb, ei oleks ma osanud soovida muud kui veel selliseid hetki.
like a liftime.
Sammud. Istumine. Naeratus ja Susanna katkestamatu babble. Kas teate seda tunnet, kui maailm kõik ümber seisma jääb ja üks hetk tundub suht lifetime? Ma küll tean. Vaatasin neid tõllaratastest pupille (itsitasin omaette ühe selle quote'i peale) ja monkeys in my heart were rattling their cages. For thirty whole minutes. Ma tükk aega mõtlesin, kuidas see siia kirja panna, et ma teaksin ja nüüd kukkus nii välja. Nõrk, aga vähemalt olemas.
Kommentaarid
Postita kommentaar