Täna on üks nendest vanadest tuttavatest "mina üksi Tartu öös"-olemistest. Vedelen diivanil, muusika mängib, aknast tuleb jahedat sirelihõngu ja mu põlvedel pikutab läbimõeldud sõnadest tulvil sõbrapäevik, mis täna taas tee minuni leidis.
Mul pole ammu seda üksiolemise tunnet olnud, aga täna jõudis see nii mitme asja kombona minu juurde tagasi ja ennist arutatud sentimentalism lõi välja. Aga vähemalt sain just ühe kosutava suveõhtuse jalutuskäigu võrra rikkamaks. Tartu on oma pimedates üksikutes tänavates parim. Hea on teada, et Tartu on alati olemas.
like a liftime.
Sammud. Istumine. Naeratus ja Susanna katkestamatu babble. Kas teate seda tunnet, kui maailm kõik ümber seisma jääb ja üks hetk tundub suht lifetime? Ma küll tean. Vaatasin neid tõllaratastest pupille (itsitasin omaette ühe selle quote'i peale) ja monkeys in my heart were rattling their cages. For thirty whole minutes. Ma tükk aega mõtlesin, kuidas see siia kirja panna, et ma teaksin ja nüüd kukkus nii välja. Nõrk, aga vähemalt olemas.
Kommentaarid
Postita kommentaar