like a liftime.

Ma tulin just teatrist, kus ma sain suure elamuse osaliseks. Ja ma tahan sellest kirjutada. Mitte küll siia blogisse, vaid asjakohasemasse, aga.. selle tõttu jäin ma koduteel mõtlema kirjutamisest. Ma mäletan, et kui keskkooli alguses meie kirjandid pidid kahesajalt sõnalt järsult kuuesajale hüppama ja me keegi ei saanud aru, kuidas on võimalik ühel teemal nii pikalt kirjutada. Üldiselt olime veendunud, et ei olegi võimalik. Ma mäletan, kuidas emps mulle hiljem kodus ütles, et isegi ühest sõnast on võimalik 600 sõnaga rääkida ja isegi rohkemagagi. Ta tõi näiteks sõna "kass". Läksin naerdes oma tuppa ja mõtlesin, et loll on loll. Kes suudab kirjutada sõnast "kass" 600 sõna (ja loomulikult ka, et kes peaks üldse tahtma seda teha). Ja kuigi ma suutsin enda lõpukirjandi tarvis isegi üle kuuesaja sõna pastakast välja tirida, jäin ma alles nüüd uuesti selle kassi peale mõtlema. Kui sõnade arv enam oluline pole, võib kassist ka tuhat sõna kirjutada ja seda isegi siis, kui sulle kassid üldse ei meeldi. Ja praegu on uskumatult rumal tunne tagasi vaadata ja mõelda, et ma uskusin, et see pole tehtav. Aga eks ma siil olingi selline salapärane... if you know what I mean.