Sammud. Istumine. Naeratus ja Susanna katkestamatu babble. Kas teate seda tunnet, kui maailm kõik ümber seisma jääb ja üks hetk tundub suht lifetime? Ma küll tean. Vaatasin neid tõllaratastest pupille (itsitasin omaette ühe selle quote'i peale) ja monkeys in my heart were rattling their cages. For thirty whole minutes. Ma tükk aega mõtlesin, kuidas see siia kirja panna, et ma teaksin ja nüüd kukkus nii välja. Nõrk, aga vähemalt olemas.
Eile uinusin õndsalt omas voodis. Algul arvasin, et pean suurde tuppa kolima, aga näe ei pidanudki. Oli tore. Hommik algas väga unise hiire näo ja liialt kange kakaoga. Kõik failis pisut, kuid endalegi üllataval kombel panin ma kuidagi liiga mõnusad ja ilusad riided täna selga. See otsustas ka mu päeva. Kool veeres märkamatult mööda ja mata töö läks ka natuke untsu. Muusikas seevastu oli täitsa meeldiv vihtuda kirjutada Ellerist ja Kreegist. See on see hea tunne, kui Sa pole ammu õppinud midagi ja siis järsku oskad endalegi üllatusena miskit kirja panna. Peale kooli lippasin koju, nosisin pool burksi ja kõmpisin koos Katiga kooli tagasi. 11a vs 10b pliksid. Saime 10p-ga kotti, aga mul oli üle väga pika aja lõbus mängida. Ma arvan, et ma olin täitsa tubli ka. Mul on kahju, et ma homme mängida ei saa. Ja Kati tegi ka minust paar väga kentsakat pilti. Peale enda mängu pidin veel lauas ka olema. Terve esimese poolaja oli mulle porks moraalseks toeks. Esimest korda elus oli mul ta kohalolu ...
Kommentaarid
Postita kommentaar