Come to us, smash the vodka bottle, lie down and read...

ohboy! ma ei ole siin nii ammu käinud, et vahepeal on mu maailm jõudnud ennast peapeale pöörata. Seega otsige oma kõige suuremad kohvikruusid välja ja sättige ennast mugavalt sisse, sest sellest tuleb suure tõenäosusega üks pikk-pikk postitus. Mõned päevad enne oma 28 on 28th sünnipäeva, otsustasin ma lõpuks, et on aeg töölt ära tulla. See oleks üks väga suur vale, kui ütleksin, et see uitmõtte ajel tehtud otsus oli. Otse vastupidi. See on üks pika vinnaga otsus olnud. Väga pika vinnaga... Ja kindlasti mitte lihtsate killast. Eriti veel seetõttu, et ma olen alati mõelnud, et kes need inimesed on, kes ilma kindla follow-up  plaanita töölt ära tulevad. See on minu jaoks täiesti müstiline tundunud. Kuid tuleb välja, et need on Susannad, kes on oma elus jõudnud sellisesse punkti, et nad tahavad, julgevad ja võivad taolisi otsuseid endale lubada. ( Disclaimer : see eeldab tegelikult aastatepikkust tööd, head rahaplaneerimisoskust ja eneseteadlikkust, et sellega päriselt toime tulla.)

Mõnikord ma lihtsalt taban oma päevades neid hetki, kus ma taipan, kui palju ma kasvanud olen. Vastik on olnud, aga äge on mõelda, et ma olen siia kehasse ja meelelaadi välja jõudnud. Nüüd jääb ainult põnevus, et kuhu edasi.

Kas see on ka vanemaks saamise osa, kui inimesed hakkavad sulle erinevatel argistel hetkedel tagasisidet andma selle kohta, kuidas sa omamoodi pisikese jälje nende elule oled jätnud? Näiteks kui sulle saadetakse pilt hunnikust raamatutest, mille juures on kirjas #inspiredbysusanna või minnakse üliägedatele seiklustele ja tänatakse sind, sest "ilma sinuta ma poleks siin". See on kuidagi ootamatult ilus osa elust, mille jaoks ma kunagi valmistunud ei ole. Kuigi ma püüan ju valmistuda kõigeks...

The Zen of Weight-Lifting See artikkel võtab päris hästi kokku selle filosoofia, mis mind mitu korda nädalas jõusaali viib. The Zen of weight lifting — the joy, fulfillment, hard-earned calluses and growth — lives in the process, in the journey. That’s why if you hit a big personal record lift, sure, you’ll enjoy the moment. But odds are, you’ll be back — same movements, same barbells, same people at the same gym — for your next scheduled workout.

Ilusad mõtted! Ja ilus elu on olnud ka. Täna oskan olla tänulik kõigi nende inimeste eest, kellega olen tutvunud ja kes on minuga koos asju teinud!

See on huvitav, kuidas kui sa täiskasvanuna endale uusi sõpru leiad, siis see paneb enda elu hoopis teistsuguse pilgu läbi vaatama. Sest ega tema ei tea, milline su perekond on või milline sa neljandas klassis välja nägid või kas sa olid kooliajal nohik või rebel või mida sa oma suvevaheaegadega peale hakkasid või kas su ülikooli eriala valik oli sinu jaoks loogiline või mitte. Ta ei tea mitte midagi. Ta tuleb täiesti puhta lehena. Ja siis sa hakkad talle jupphaaval kõiki neid lugusid jutustama. Rääkima talle enda versiooni sellest, milline laps sa olid, milline õpilane sa olid, milline teismeline ja millisena sa ennast praegu näed. Ja rohkem või vähem ta usub seda. Ja sulle tegelikult meeldib see, sest sa saad jätta parima (või halvima) mulje endast, ilma et tema peas jookseks filmilint sellest, kuidas sa küll ütled, et sa olid chill  ja laid-back , aga tegelikult ma tean, et sa sosistasid inglise keele tunnis kõik vastused ette kohe, kui sul harjutus valmis oli. Kui sa räägid sõpra

https://www.theschooloflife.com/thebookoflife/when-the-unexamined-life-feels-uncomfortable/ See artikkel siin seletab vist ära põhjuse, miks ma tundsin ennast Tartus elades parima versioonina iseendast. Mul oli peaaegu iganädalaselt 4-5h kvaliteetaega enda meeldiva mina seltsis, kui ma bussiga Tartu-Kose-Tartu või Tartu-Tallinn-Tartu marsruuti sõitsin. Ega see pole ilmaasjata olnud, et ma olen alati rääkinud, et mulle meeldib bussiga sõita.

Kuidagi väga märkamatult on asjad jõudnud selleni, et ma olen üliväsinud, mu silmaalused näevad välja kurnatud ja seda kõike mu lemmikajal aastas. Mulle ei meeldi see. Mulle ei meeldi see kohe üldse. Aga no ise olen loll, et ma olen unustanud viimased pool aastat puhkust võtta. Nüüd aga on vaja paar nädalat veel üle elada (mille jooksul jõuan loodetavasti natukene kodust jõuluaega ka nautida) ja siis tuleb törts puhkust. See rõõmustab mind. Ja seni teevad trenn ja sõbrad tuju heaks ning hoiavad energiataset piisavalt kõrgel, et puhkuseni välja vedada. Selle eest ma olen väga tänulik!

Kuigi aasta pole veel päris läbi, tekkis mul täna tahtmine viimasele kaheteistkümnele kuule natukene tagasi vaadata. See on minu jaoks üks kummaline aasta olnud. Eelkõige sellepärast, et ma olen lubanud endal ühe rohkem leppida sellega, milline inimene ma olen. Isegi puudustega suudan üha paremini leppida. Kes oleks osanud arvata?! Võib-olla see on ka põhjus, miks Kertu ütles mulle eelmisel nädalal, et ma ei ole enam meie seltskonna veidrik.. aga who knows .. see võis ka lihtsalt keelevääratus olla. Ma olen aastaid endale kandnud ette ülikõrgeid standardeid, mida ma parimatel päevadelgi täita ei suudaks ning materdanud ennast nii, kuidas torust tuleb, kui ma siis grammigi ideaalile alla jään. Aga samas olen ma juba ülikooliajast (või isegi varasemast) pisikeste sammudega õppinud häälestama ennast mõistlikkuse lainele. Programmeerinud ennast mõistma, et eesmärkide seadmine ja nende poole püüdlemine ei pea tähendama seda, et tänane mina mitte midagi väärt ei oleks. Ma ei ole ise var

Ja siis on olemas teisipäevad, kus su hommik algab sellega, et sinu kolleeg kirjeldab sulle enda tänast unenägu, milles sa muutusid lillaks sädelevaks fööniks-paabulinnuks, kes oli imeilus ja kuninglik ning puistasid inimeste peale sädelust, millel olid rahustavad ja joovastavad omadused. See kõik olla väga ilus olnud. I kind of believe her.

Kui ma tavaliselt siia tulen, siis ma räägin kirjutamisest ja sellest kui oluline see on ja kuidas see mulle meeldib ja et kõik teavad seda. Aga ma seekord räägin hoopis raamatutest. Ma räägin seda sellepärast, et mu elus oli üks neljapäev, mis oli nii ilus, et ma päris ausalt tahtsin natukene nutta. Oli neljapäev ja kell oli natukene pärast kaheksat hommikul. Ma istusin Rahva Raamatu Restos, tellisin endale oma päeva esimese kohvi ja lõin oma arvuti lauale lahti, et natukene asjalik olla. See oli mu esimene, kuid kauaoodatud külaskäik RRR-sse. Kuni ma kohvi ootasin, vaatasin uudishimuliku pilguga oma ümbrust. Ma tundsin ennast nii hästi. Tõesõna. Ma olin sel hetkel täpselt seal, kuhu üks Susanna on loodud olema. Tohutute raamaturiiulite keskele. Milline sense of possibility . See ei ole üldse kunstiline liialdus, kui ma ütlen, et ma natukene tahtsin nutta, sest ilusad asjad on mind alati pisardama pannud ning raamatud on ühed ilusamad esemed, mille olemasolust ma teadlik olen. Vi

Ja siis mõnel päeval tuleb välja, et ma olen ikka see sama vana Susanna, kes satub kolleegiga kirjutamisest rääkima ja tuleb jutuks, kuidas Marten palus mul kunagi Hemingwayks hakata ning ta ei näe selles mitte mingit probleemi. Kui keegi ikkagi kirjutab sulle: "ma kohe kütan bukowskit sulle" selleks, et sind inspireerida ja motiveerida kogu muu elu kõrvalt kirjutama, siis kuski säilib ikkagi mingi lootus.. air and light and time and space "–you know, I’ve either had a family, a job, something has always been in the way but now I’ve sold my house, I’ve found this place , a large studio, you should see the space and the light. for the first time in my life I’m going to have a place and the time to create ." no baby, if you’re going to create you’re going to create whether you work 16 hours a day in a coal mine or you’re going to create in a small room with 3 children while you’re on welfare , you’re going to c

Pärast eelmise blogipostituse kirjutamist sattusin rääkima ühe kolleegiga, kes ei tööta minu osakonnas. Kuidagi jõudsime jutujärjega selleni, et mida ta minust teab ja siis rullus lahti üks huvitav lugu. Ma tean, et minu meeskond on üldiselt maja peal olnud heas kirjas, aga.. tänane vestlus üllatas mind ja pani mind asju ikka hoopis teisest vaatenurgast nägema. See kolleeg rääkis mulle, et kui tema meie ettevõttesse tööle tuli (u 2 aastat tagasi), oli kogu aeg juttu, et Susanna meeskond on The Dream Team (tema sõnad, mitte minu). Et seal on kõik alati hästi, inimesed on rõõmsad ja kõik uued töötajad tahavad sinna tööle minna. Et neil on see mingi X-faktor. Ja ta pidas mind selleks X-faktoriks, sest "sina oled ju see, kes kogu aeg igasuguseid auhindu saab". Mis oli natukene naljakas, sest ma olen oma 5 aasta jooksul enda meelest ainult ühe auhinna saanud, aga tore oli kuulda, et jätan mulje nagu oleksin ma pidevalt erinevate auhindadega pärjatud. Ma kuulasin teda ja naersin,

Töökaaslased naersid eile mu üle, et minust saab peagi 70-liikmelise osakonna juht, aga et ma ikkagi olen 27-aastaselt valmis kasutama enda ööriiete kohta sõna tudukad. Aga ma arvan, et see on parim kokkuvõte minust inimesena - kontrollfriik by day , 3-aastane by night . Hingelt vana, aga meelelt noor. Ei teagi, kuidas see kõik ühte väiksesse kehasse ja peasse ära mahub, aga peab mahtuma. Ma ei ole valmis millestki loobuma. Ja kuigi mulle täna öeldi, et ma olen meie praeguse osakonna jaoks väga suure töö ära teinud ja et ma olen hea selles, mis ma teen, siis tegelikult olen ma see juht, kes oma värvimuutva Harry Potteri tassiga Põhjamaa koostööpartneri juurde kõnnib, et talle kogu seda magic 'ut näidata ja ma olen ka see juht, kes õhuniisutajatäie vett endale keset kontorit peale valab. Ja kui ma siis ükspäev üritasin teha nägu, et uue ametikoha jaoks pean ennast kokku võtma ja sellistest käitumuslikest eripäradest loobuma, siis öeldi mulle, et parem oleks, et ma jätkan endale ve

Olles inspireeritud oma Londoni viimasest päevast, mis oli täis nii klassikalist kui ka kaasaegset kunsti, käisin ma täna üle pika aja taaskord KUMUs. Ma avastasin Tate Modernit ja National Gallery'd väisates, et ma olin ära unustanud kui väga mulle kunst meeldib ning kuna see oli üsna kurba sorti avastus, siis otsustasin ka KUMU värske pilguga üle vaadata. Londonis olles uskusin, et vaatan seal kunsti teisiti. Ma panin korduvalt tähele, et jälgin hoopis teistsuguseid asju, kui ma varem kunsti puhul jälginud olen. Kuid täna panin tähele, et Londonis ei olnud asi selles, et uued maalid ja uus koht, vaid ma päriselt olengi õppinud kunsti uutmoodi vaatama. Kui kunagi oli oluline näha pilti, mida on maalitud või et mida kujutab skulptuur, siis tänapäeval ma tahan rohkem teada. Ma tahan teada täpselt, kuidas need pintslitõmbed ikkagi tehtud on, milliseid värve teatud detailide jaoks kokku on segatud, kus on kasutatud maalinuga või jumal teab, mis muud põnevat vahendit ning, kuidas t

Ma ei tea, mida ma Londonisse otsima tulin ja ma ei tea, kas see on üldse oluline. Aga kui nüüd mõelda, mida ma siis ikkagi tean, võin julgusega väita, et London on täpselt selline nagu ma lootsin. Nagu ma juba 10-aastasest peale oodanud olen. Siin tuleb nüüd korraks paus teha ja mõelda. See, mis ma just ütlesin, on üsna harukordne. Üldiselt on nii, et kui sa midagi mitu(teist) aastat ootad ja sellest unistad, siis enamasti on see alla igasuguste ootuste, sest sinu peas elav romantiline versioon on nii palju parem. Mina peaksin seda väga hästi teadma, sest üks mu lemmikhobidest on asjade ja olukordade üleromantiseerimine ning ma teen seda täiesti teadlikult. Ja ka pettun täiesti teadlikult. Aga seekord mitte. London on mind kummaliselt hästi kohelnud. Kui aga minna argisemate teemade juurde, siis täna on üsna huvitav päev olnud. Algas see planeeritud ekskurssiooniga Tower of Londonis. Sinna lendasin peale täisnohiklikkusega. Võtsin endale isegi audiogiidi ja puha... Päris huvit

Täna oli see päev, kus Tom Hiddleston näitles minust paarikümne meetri kaugusel. Me viibisime ühes ja samas ruumis ning hingasime täpselt seda sama õhku. Ja ma ei suuda leida endast neid sõnu, et öelda kui ilus oli. Jään selle juurde, et Londonis on asju. Tahaks juba veel.

Kuigi üksinda aja veetmine Londonis on üsna sarnane omaette ajaveetmisele Tallinnas, olen ma siiski juba täheldanud teatud tegevusi, mida ma Tallinnas endale omistada ei saaks: Hoolimata oma pelgusest teatud kõrguste osas, sundisin ma ennast London Eye'ga tiiru tegema. Pabistamist oli kindlasti tunduvalt rohkem kui vaja oli. Olin veendunud, et kui ma sealt pod 'ist pärast välja ronin, valdab mind samasugune tunne nagu pärast Kaarsilla kaare peal kõndimist - et ma olen võimeline kõiki maailma asju tegema - aga tegelikult oli tunne täpselt sama kui pod 'i sisenedes. Kui jätta kõrvale, et olin ühe imelise vaate võrra rikkam. Ma ei oskagi nüüd seisukohta võtta, kas London Eye oli tõesti nii sujuv ja turvaline, et ei turgutanud mu foobiat kuidagi või olen ma aastate jooksul nii palju vapramaks muutunud. Mõlemad stsenaariumid on üsna raskesti usutavad, aga kolmandat pole ma seni suutnud välja mõelda... Ma palusin võõrast inimest, et ta minust pilti teeks. Ma ei räägi mitte k

Ja ongi Susanna Eat. Pray. Love' i esimene päev käes. Ei oska veel öelda, kuidas selle söömisega mu rännaku jooksul on, kuid palvetamist tuleb kindlasti palju ette ja noh.. armastust olen ma pidevalt täis niikuinii. Tänane hommik möödus täielikus eituse faasis. Mul oli väga keeruline uskuda, et ma päriselt plaaningi üksinda reisile asuda. Reaalsus kogu oma ambivalentsuses jõudis mulle kohale alles lennukis, kui me õhku olime tõusmas ja ma teadsin täie kindlusega, et kontoris on inimesi, kes lennuradarilt mu minekut jälgivad ning mööduvale lennukile lehvitavad. See tegi mineku kuidagi turvalisemaks. Muus osas andsin inimestele teada, et kui ma neile iga kolme tunni järel endast märku ei anna, siis nad võivad arvestada, et olen selles valetpidi liikluse tohuvabohus auto alla jäänud. (Aga tegelikult see ilmselt ei juhtu, sest ma olen täna endale selle vältimiseks juba üsna mitu head harjumust sisse kodeerinud.) Kuigi mitmed asjad seoses selle reisiga ei ole läinud nii nagu nad ol

Elu libiseb nii kiirelt läbi sõrmede. Ühel päeval istud oma kahe lemmikpõnniga kohvikus ja naudid aeglast esmaspäeva ning järgmisel mattud töösse, nii et kaotad pooletunnise vestluse jooksul umbes kakskümmend korda teadmise, mis päevaga on tegemist. Aga tegelikult tahtsin siia enda jaoks kirja panna situatsiooni, mille peale kaks inimest ütlesid, et ma olen "coolest tädi ever" ja "tädiks loodud" (mis muide on mu lemmikroll siin maamuna peal). Lubasin Stefile oma Londoni reisilt võlukepi tuua. Peamine põhjus selleks on see, et praegu peab ta neid legodest ehitama, kuid Stefist välja paiskuvast võlujõust mõjutatuna kipuvad need paljudeks tükkideks lendama ja on muud moodi ebapraktilised. Kui ma teda ühel õhtul tuttu panin, tuli tal see jälle meelde ja ta küsis mu käest, et kas need Londoni võlukepid on päris. Et saabki kohe päriselt kõiki ja kõike võluda?! Hetkeks vajas mu aju pausi, et  omg-mis-ma-nüüd-talle-ütlen. Aga üritasin asjale potterilikult läheneda ni

Mulle meeldib, et inimestes, kes mind kauem aega teadnud on, elab veel see mõte, et Susannale meeldib kirjutada. Või noh.. et mingi asi tal selle kirjutamisega oli. See on viimasel ajal paar korda ringiga minuni tagasi jõudnud. Olgu selleks siis kirjutamisalased sünnipäevaraamatud või päringud puuduvate blogipostituste kohta. Ja täna just sattusin ise selle postituse peale, kus kirjutasin, et Doris Kareva oli mu emalt küsinud, kas varsti näeb minu kirjatükke mõnes Värskes Rõhus. Seni pole veel keegi näinud... Aga huvitav kas Doris ikka ootab? Ka kolm aastat hiljem? Mulle meeldiks kui ootaks. After all this time . Siis oleks veel lootust. Lootust, et ühe kindlustusfirma osakonnajuht paljastab ühel hetkel mingeid sahtlikirjutisi, mida üheski sahtlis veel ei ole. Kas poleks mitte vahva? Olen viimasel ajal üha rohkem kompinud üksio(e)lamise piire. Eks see ilmselt hakkab minu kirjutamistes varsti välja ka lööma. It usually does. Kuigi ma olen oma noore elu jooksul üsna vähe aega veetnud

Tahaks luuletusi lugeda ja jalgu oma Tartu kodu aknast päikesesse kõlgutada. Täiega tahaks! No kohe nii väga, et ma tunnen seda vajadust hästi sügaval enda sees. Nautida iseenese vastupandamatut seltskonda ja Sarah Kay’d ja Mihkel Kaevatsit ja Veiko Tubinat ja olles ennast aknalauale sisse sättinud, nosiksin turult toodud suviseid marju. ... Aga probleem on nimelt selles, et ma elan juba viimased 4 aastat Tallinnas... Päevadel nagu täna on seda raske uskuda. Päevadel nagu täna, kus tundub, et humanitaar minus pole veel päris alla andnud. Ja missest et Tallinnas paistab samuti päike, olen täiesti veendunud, et Tartu päike on kosutavam ja säravam. Teisel pool pidi ju alati parem olema?! Aga luban olla vapper, luuletusi ja Tartut endas kaasas kanda ja kolmapäevast alates puhata nii nagu ma veel kunagj puhanud ei ole! Juhid võivad ju ka õhtuti  kodus luuletusi lugeda, kurbasid filme vaadata ja kirjutusmasinal tuleviku mälestusi kirja panna? Okei, I’ll take that. Isegi kui seda

Mulle on alati meeldinud olukordades märgilist tähendust otsida ja sellepärast mulle meeldibki, et mu 2018. aasta esimene postitus on Eesti sajanda juubeli auks. Patriootlikud koosviibimised ja meie ajalugu meenutavad sündmused muudavad mu alati natuke liiga emotsionaalseks. Piisab ühest lausejupist, mis meenutab, et peaksime kodumaa eest tänulikud olema või isamaalise laulu sõnadest ning juba on mu pisarakanalid valmis tootma uhkusest ja lojaalsusest ja igasugustest teistest asjadest tingitud veepiisakesi. Ma ei taha, et see postitus tuleks kuidagi läila või kleepekas, aga päris ilma nagu ka ei saa. Eesti sajandal sünnipäeval otsustasin ma veeta aega perega; süüa kiluleiba ja seapraadi; vaadata telekast lipuheiskamist, paraadi ja presidendi vastuvõttu; olla eestlaslikult küüniline, kuid uhke; käia vaatamas, kuidas inimesed talisuplevad; jalutada mööda ilusat Viljandi linna käredas pakases ja nautides iga minutit sellest ning kallistada oma pisikest õepoega kell 20.18, sest öeldi, e

Ja mõnikord on olemas õhtud, kus pärast võrdlemisi vastikut tööpäeva, on sul võimalus minna oma parimate sõbrannadega jõule tähistama, naerda ennast kinos peaaegu oimetuks ja siis jätta selleks korraks hüvasti. Mis sest, et sa ostsid kinopiletid eilsele seansile ja mis sest, et sa võtmed koju unustasid. Päeva lõpus on sul siiski rahulolevana võimalus kodu poole sõitvasse trammi istuda, võtta välja oma heleroosade kaantega Betti Alveri luulekogumik ja lugeda keset neljapäevaõhtuselt ähmaseid inimesi, kuidas eesti keelt tegelikult kasutama peaks. Mul on viimasel ajal tunne, et ma liigun beebisammudel lähemale selle minu enda poolt idealiseeritud Tartu-Susannale. See aknalaual unistav tudeng, kes nautis üksiolemist, pimedatel tänavatel kojujalutamist ja kirjasõna ilu. Kui palju on eesti keeles sõnu, mida me mõistame aga ei kasuta. Kui palju on sõnu, mida me kasutame ja ikka mitte keegi ei mõista. Raske on selle keelega. Aga ilus on ka. Kui ainult saaks endast välja kõik need sõnad, mis